Krati-raamat/Taari astjaga wilja wedamas
37.
Taari astjaga wilja wedamas.
H. Põder Wiljandist.
Korra olnud peremees. See käinud tulihännaks. Seda saanud aga sulane teada. Hakanud asja järele uurima.
Korra heitnud sulane rehetuppa magama. Peremees pole seda aga teadnud.
Poole öö aeg jõudnud kätte. Peremees tulnud kambrist rehetuppa, nöörikimp käes.
Poiss härganud peremehe tulekut kuuldes ülesse. Waadanud salaja, mis peremees nööridega teeb.
Peremees sidunud nöörid õlle torikse ümber, wõtnud nööride otsast kinni ja ütelnud kolm sõna. Selle peale tõusnud ta toriksega ühes lendu ja läinud repne august wälja.
Sulane pidanud sõnad meeles. Wõtnud warna otsast hobuse ohjad, sidunud ümber taari torikse ja ütelnud ka need kolm sõna. Ja waata imet: ka ta tõusnud lendu ja läinud sealtsamast repne august wälja, kust peremeeski, ja sinnasama aita.
Peremees kohkunud poissi nähes esmalt pisut ära. Wiimaks aga ütelnud: „Tasa, tasa, suure tõrre mees!“ Enesel olnud aga pool torikest odre täis.
Nüüd ütelnud jälle kolm sõna. Neid pole aga poiss kuulnud. Selle peale läinud peremees aida luku august wälja. Sulane aga jäenud aita. Ei saanud kudagi wiisi wälja.
Homiku läinud perenaene aidast wõid tooma. Leidnud sulase taari astjaga aidast eest. Küsinud sulase käest, kudas sulane aita saanud. Sulane rääkinud lugu ülesse, kudas ta peremehe järele tulnud ja kudas peremees ta aita jätnud.
Küla peremees aga tänanud poissi selle hea teo eest ja ütelnud: „Nüüd on asi wiimaks ometi ilmsiks tulnud. Juba mitu aastat kaob wili minu aidast nii ära, et kewade seemet pole maha külwata.“
Selle peale ei näinud keegi enam peremeest tulihännaks käiwat.