Krati-raamat/Ühe pastlaga mehed tulihända püüdmas
Ühe pastlaga mehed tulihända püüdmas.
Naljajutuke eeskõne asemel.
„Kratt!“
„Tulihänd!“
„Pisuhänd!“
„Puuk!“
„Wedaja!“
Kõik neid nimesid kuulsin ma peaaegu ühe korraga, kui korra sügisesel pühapäewa õhtul pimedas mööda Kuki küla tänawat koju poole sammusin. Ühe pere õue wärawas istus hulk mehi osalt wärawa, osalt aia peal, osalt seisiwad mõned. Ma jõudsin parajalt nende ligidale, kui äkisti wali hüüd mitmest suust kõlas: „Kratt!“ „Tulihänd!“ „Pisuhänd!“ „Puuk!“ „Wedaja!“
Esimesel silmapilgul ehmatasin ma wähä. Ehmatasin sellepärast, et ehk mulle niisugusid auu nimesid antakse, ehk ma küll kudagi wiisi ennast ei teadnud neid ära teeninud olewat.
See kohkumine kestis aga kõigist silmapilgu. Ju järgmisel silmapilgul tõusis mulle ilma süüta olemist tulihänna asjus tundes julgus südamesse. Julgesti küsisin sellepärast meeste hulga käest: Mis wiga?“
„Kratt!“ karjus üks.
„Tulihänd!“ hüüdis teine.
Terwe meeste hulk wahtis põhja poole. Minagi lõin silmad sinna poole ja nägin nüüd, kudas suur meteor pikka tule joont järele jättes metsa kohta maha langes.
Enne weel kui midagi sain wastata, wilkus nuga ühe mehe käes, pastla paelad tegiwad kriks ja kraks ja pastal ise lendas mehe jalast kus seda ja teist.
Teine jälle hakas oma uue kuue külge kinni ja käristas selle meelega ühe joonega katki.
Kolmas tahtis liig ruttu püstaia pealt maha lipata. Kuub jäi mehikesel aga roika taha kinni ja teraw oks tegi kuuega sedasama, mis teine ise meelel kuuega teinud. Mees aga ei pannud takistust tähele. Riide tükk jäi roika otsa ripendama, mees pööris selja metsa poole, tegi kõik nööbid lahti ja waatas siis läbi arude metsa poole.
„Nüüd on käes! Nüüd on käes!“ kisendasiwad teised.
Kõik need juhtumised sündisiwad nii ütelda wälgu kiirusega, sada korda rutemalt kui ma neid olen jõudnud jutustada.
Ma ei teadnud, mis asjast arwata. Kas olin ma hullude hulka jõudnud? Kõik, mida nägin, näitas ennem hullude kui mõistlikkude inimeste tegude moodi. Siiski seda polnud ma weel elades kuulnud, et siia külasse hullumaja asutatud. Ka ei olnud ma kuulnud, et meie pool hulle inimesi leida. Wõimataks pidasin ma seda juhtumist, et Tartu Allee uulitsa otsast tosin hulle ära jooksnud ja nüüd äkisti siit küla tänawa oma tallermaaks wõtnud.
Ei, asjal pidi teine konks olema.
Aga missugune?
Jah, seda ma ei teadnud. Siiski mis inimene ei tea, katsub ta teada saada. Nii minagi. Hakasin siis uuesti meeste käest lugu järele pärima.
„Mis tempu te teete?“ küsisin ma.
„Kas sa siis tulihända ei näinud?“ kostis üks.
„Kus kohas?“
„Langes teine metsa maha!“ wastas teine.
„See ei olnud kellegi tulihänd, see oli tulekiwi, mis maha langes!“ julgesin ma wasta waielda.
„Mis tulekiwi!“ kostis üks külamees. „Selge tulihänd, päris kratt, ei midagi muud. Eks sa näinud, mis tule juga sest järele jäi!“
„Tule jua nägin ma küll, aga see jäi kiwist järele!“ ütlesin ma.
„Ära meid nii rumalaks pia!“ kostis wanem mees. „Me oleme ju mõnda maailmas näinud ja teame selgesti, et see tulihänd oli. Nüüd on ta aga meie käes!“
„Kes?“ julgesin ma küsida.
„Eks tulihänd ikka!“ wastas külamees ikka imestledes.
„Kus kohas? Ma ei näe tulihända enam kusagilgi!“ julgesin minagi omalt poolt imestledes juurde lisada.
„Käes ei ole tulihända praegu küll weel mitte, aga ta on ometi niisama hästi nagu käes!“ wastas Kuki küla mees. „Meie mehed on tulihänna kinni pannud, ei ta nüüd enam kusagile pääse!“
„Kudas nii?“ pärisin mina.
Enne weel kui mees mulle wastust jõudis anda, tõusis teiste seas wali kära. Waieldi selle üle, kas kohe tulihänna käest raha ära tooma minna wõi oodata. Arwati ometi paremaks kohe suurt saaki ära minna tooma.
Aga kuhu saak panna?
Enne kui mehed tulihänna raha läksiwad ära tooma, ruttasiwad kolm meest koju wilja kottisid tooma. Kuhu raha mujale panna!
„Tuhanded oleme täna õhtu saagiks saanud!“
„Wistist küll!“ wastas teine. „Kust see tulihänd mujalt tuli kui Otsa onu raha kastilt. Weel minewa nädali räägiti, Otsa onul kadunud 500 rubla arusaamata wiisil ära!“
„Küll siis wõib tulihännal hea noos olla!“ arwas kolmas.
„Muidugi! Muidugi!“ arwasiwad teised.
„Kust te aga seda teate, et tulihänna raha kätte saate?“ küsisin mina.
„Noh, me panime teise kinni!“ hüüdsiwad mehed.
„Kudas nii? Kes pani?“ pärisin ma.
„Mina! Mina! Mina! Mina!“ hüüdsiwad kõik mehed kooris.
„Mis sa räägid! Ega sina pannud! Mina panin!“ kähwatas Jüri Jüri Jaani Juhani peale.
„Panin aga jah!“ wastas Jaani Juhan. „Waata ometi, minu kuub on ka katki kistud!“
Imestledes pidi Jüri Jüri Jaani Juhanile õiguse andma. Sest Jaani Juhan oli oma kuue tõesti lõhki kiskunud.
„Nüüd saan minagi rikkaks meheks!“ hüüdis Kaalu Kaarel.
„Mis? Sina? Kes sulle tulihänna warandusest osa annab!“ pahandas Pala Peter wahele.
„Kudas nii? Olen minagi oma kinga paelad katki raiunud!“ kostis Kaalu Kaarel julgeste.
Kaalu Kaarel tõstis jala püsti. Ja waata, üks jalg oli tõesti ilma pastlata. Paelad oliwad puruks lõigatud.
„Kui palju aga neid siis õige on, kes tulihänna rikkusest osa saawad?“ küsis üks.
„Mina! Mina! Mina! Mina!“ hüüdsiwad kõik. Ja kes tõstis pastlata jala, kes jälle katki käristatud kuue nähtawale.
Lühedalt, peale minu ei olnud kedagi, kes oma riiete ehk jala nõuude poolest õigel korral oleks olnud.
Oliwad Kuki küla mehed tõesti Kilplasteks käest läinud? Niisugust pärdiku tegu ei olnud ma weel elades näinud ega kuulnud.
„Kuhu oled sa siis oma pastla pannud?“ küsisin mina Kaalu Kaarlilt.
„Jah, ega muidu tulihända saa kinni panna kui pastla paelu katki ei lõigata!“ seletas Kaalu Kaarel.
„Aga mis Kilplane sina oled olnud, et oma kuue puruks oled rebinud?“ küsisin ma Kangru Kustaselt.
„Ei mingisugune Kilplane!“ wastas Kangru Kustas. „Kui pastalt jalas ei ole, wõib tulihänna seda wiisi kinni panna, et kuub lõhki kisutakse ja läbi lõhki kisutud kuue tulihända waadatakse!“
Nüüd hakasin aru saama, miks Kuki küla mehed Kilplasteks käest läinud. Kõik igatsesiwad tulihänna saaki enesele. Mis neil kõigil esimesel silmapilgul meelde ei tulnud, seda toimetasiwad nad järgmistel salaja: kes lõikas kinga paelad katki, kes lõhkus kuue ära. Enam kui pooled Kuki küla mehed oliwad ühe pastlaga. Terwe meeste hulk näitas seda nägu nagu oleks ta praegu Türgi sõjast tagasi tulnud.
„Kilplasteks hakate ometigi!“ ütlesin mina imelikku meeste hulka waadates. „Kratti, tulihända ega muud sellesarnast ei ole olemaski. Ilmaaegu olete oma kinga paelad katki lõiganud ja kuued katki käristanud. Mitte kopika eestki ei tule teile sest kasu! Tulihänd ei ole midagi muud kui tühi rahwa luuletus!“
„Me teame aga asja paremini!“ naeris mulle Männa Mart wasta. „Läheme kohe tulihänna raha otsima ja tuleme warsti tubli noosiga tagasi!“
„Ma annaksin parem oma õiguse käest ära, kui keegi mulle selle eest maksaks!“ õhkas Kaalu Kaarel, kellesse minu sõnad nähti mõjuwat.
„Anna mulle! Ma annan sulle õiguse eest 10 rupla!“ hüüdis Männa Mart.
Kaalu Kaarel arwas: Parem pool muna kui tühi koor! Ütles siis: „Minugi poolest. Olgu kaup kindel. Lööme käed!“
Ja löödigi käed. Kaalu Kaarel müüs selle osa, mis tulihänna saagist temale langes, 10 rubla eest Männa Mihklile. Männa Mihkel hõerus kasuliku kauba pärast rõõmul käsi ja rehkendas oma wõitu. Wist oli tulihänd Otsa onu raha kastist tuhandeid toonud.
„Kas oled tõesti nii rumal ja hakad tulihänna eest, keda iialgi ei ole olnud ega praegu ole olemas, raha maksma!“ ütlesin ma manitsedes ja hoiatades Männa Mihklile.
Mihkel aga naeris. „Ma tean, mis ma tean!“ ütles ta.
Ma nägin, mu seletamine ei aidanud midagi. Mehed oliwad tulihänna usu peale kindlad.
Juba tuliwad kottide toojad, igal ühel pool tosinat neljawakalisi kottisid turjal. Need jaotasiwad nad eneste wahel ära. Ainult mina ja Kaalu Kaarel jäime ilma, kõik teised saiwad toojate käest kotid.
Nüüd ei olnud enam takistust, mis mehi keelas metsa minemast tulihänna käest saadud raha ära tooma. Enne minekut lugesiwad nad weel oma pead ära ja leidsiwad, et tosinast ainult kaks puudus. Arwu poolest kõige wähemalt oliwad siis tugewamad kui seitse rätseppa, kes Türgi sõtta läksiwad.
„Nüüd edasi, wennad, saaki ära tooma!“ käskis Ees-Hendrik, kes teiste ninameheks heitis.
Ja rõemsa meelega sammus salk metsa poole, kell üks jalg pastlaga, teine sukaga, kell lõhki kistud kuue räbalad seljas. Mis ime, sest tulihänna kuldmäed paistsiwad ju kõigile wasta.
Kaalu Kaarel läks koju, mina aga jäin tänawasse tulihänna meeste tagasitulekut ootama. Ootasin pooleni ööni, aga ei üht ainustki koti meest. Ootasin homikuni, ei näha kedagi. Paha meelega läksin päewa tõusu ajal koju.
Tulihänna pärast olin terwe öö wahti pidanud. Ja üsna ilma aegu!
Esmapäew pärast lõunat läksin külasse kuulama, kui mitu sada rupla tulihänna mehed koju toonud. Aga ei näha weel kedagi.
Sest saadik olen mõnda korda Kuki külas kuulamas käinud, aga alati olen wastuse saanud, et tulihänna mehed metsast alles suurt warandust koju toowad. Kaalu Kaarel naerab aga nagu hull, kui tulihänna meestest räägitakse, naerab, et tema raskest mitmeaastasest raha koju toomisest lahti peastetud ja peale selle weel 10 rupla teeninud.
Kui Kuki küla tulihänna mehed weel surnud ei ole, on nad praegu alles metsas tulihänna raha lugemas ehk seda sealt koju wiimas. Juhtud sa kusagil ühe pastlaga meest wõi katki rebitud kuuega meest nägema, siis wõid sa kaunis kindlasti uskuda, et see wist üks Kuki küla tulihänna raha ärawõtja on.
————
Eeskõne wõi sissejuhatuse asemel arwasin kasulikuks seda sõbra käest kuuldud Kuki küla meeste tulihänna lugu kõnelda, olgu see ka liig heledate wärwidega maalitud. Ma mõtlen, et seda ehk ometi enam luetakse kui muud eeskõnet, sest eeskõnede palk on tawalisesti silmapaari wahele jäemine. Ehk paneb see mõne tulihänna sisse uskuja usu kõikuma ja siis oleksiwad need riad oma jagu kasu saatnud.
Eel pool tahame rahwa arwamise tulihänna wõi kratti kohta üles panna, tulihänna sündimise ja kinnipanemise kohta seletusi anda ja wiimaks weel rahwa jutte tulihänna kohta awaldada. Nii kõrges kui need ka kõige tõsisemal kujul awaldatud teated ja jutud tulihänna kohta mõtte kujutuste wallas ja luule riigis seisawad, lahutatud tõsidusest, eemal kõigest kindlast alusest, awaldawad nad meile ometi meie rahwa usku ja luule wõimu ennemuistsel ajal ja ses tükis on kõik need seletused meiegi ajal tähtsad.