Kilplaste jutud ja teud/41
←40
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
Neljaskümnesesimene peatükk.
Kuda Kilplased nõuu peawad, teist eluaset endale otsida ja kõik Kilplast wälja rändawad.
Kilplased oliwad täis ahastust ja ei teadnud isegi, mis nõuu nemad siin pidiwad ettewõtma. Elumajad oliwad neil ära põlenud, nende rikus ja wara otsa saanud. Uuest hooneid ehitama hakata ei olnud neil julgust, sest kole, wereahne hiire-koer oli kindlast wandunud, neil käte tasuda, ja saaks wistist tagasi tulema ja neile otsa tegema, kui ka sel korral õnnelt tema käest oliwad peasnud. Nõnda ei leidnud nemad wiimaks paremat nõuu, kui endale üht uut elu-kohta ja majasi otsima minna, kus neil hiire-koera ähwardamist pikemalt karta ei oleks. Leinades istusiwad nemad weel tükk aega üheskoos ja jõiwad wiimist korda kogukonna kulu peal, kunni kõik pungad ja pudelid tühendatud saiwad. Seal tõusis suur kisa ja kurbtuse kaebamine igalt poolt, ja mure oli mõnel mehel nõnda jalad murdnud, et nende peal ei wõinud seista ega käia. Kogukonna-pääwanem istus kõrge kiwi otsas ja ei wõtnud mitte lahkumise märga oma suhu, waid nutis ärdast Kilpla wiletsust. Mis tema seal juures mõtles, seda ei tea keegi ütelda, niisama wähe seda, kas ta kiwi otsast on ülestõusnud. Teised jätsiwad kõik seltsis oma isa-maa maha ja lahkusiwad ühest ära; üks läks oma laste ja naesega sinna, teine jälle tänna; nõnda asusiwad nemad aega mööda mõnda kohta elama ja lahutasiwad oma harilikusi kombeid kaugele ja laiale rahwa seas wälja.
Nende lapsi ja laste lapsi elab sest ajast peale kunni meie päiwini laial kõiges waldades, ka meiegi maal mitmes kohas, urtsikutes, külades, kõrtsides ja mujal. — Nemad on maa-ilmas laiale pillatud ja mõnes paigas wäga sallitud, sest et nemad igaühe suu järel oskawad rääkida ja ikka selle tuulega purjetawad, mis sel puhul rahwa meeles kõige arm näitab. Aga ei mitte üksnes nende sugu, waid ka nende kombed ja wiisid on üle kõige maade laiale lahutatud. Mitukord tuleks imeks panna, kust kõik see halpus ja rumalus pärit on, mis igaskohas awalikuks tõuseb, kui meil teadmata oleks, kuda Kilplased seda kõik oma kodumaalt kaasa oliwad toonud ja rahwa hulka wälja külwanud.
Aga sest kõigest wõib selgest näha ja õpida, mis hädaohtlik asi halpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga korra nalja pärast seda tempu endale oli wõtnud, seeläbi wiimaks Kilplaseks lähab, ja ennast ei mitte teisiti temaga määri, kui oleks ta rooja oma käte wõtnud. Saagu see siis igamehele maanitsuseks olema, et ta ennast selle eest otsekui ühe naeratawa kihwti eest oskaks hoida.
Kellel Jumal tarkust loonud,
Mõistust elu õnneks toonud:
Hoitku seda kallist wara.
Kes on ise halbiks läinud,
See on rahwa naeru näinud.
Jõud ja mõistus lõpeb ära
Muidugi kui wanaks saame.
Mis me’e elu rammul teeme:
Peab kui mõnus külwi seeme
Meile rohket wilja kandma,
Tulewiku seemet andma.