39
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
41

Neljaskümnes peatükk.

Kuda Kilplased ühe hiire-koera ostawad ja seeläbi hukatust oma kaela toowad.

Kilplastel ei olnud kassisi aga seda rohkem hiiri igaskohas, nõnda et leiba ja toidu wara neil kuskil nõnda warjul ei olnud, et terawa hammastega ja pikasabaga wõerad kallale ei oleks ulatanud. Mis nemad ial wanawaraks kuhugi kõrwale paniwad, seda õgisiwad hiirekesed nahka ehk närisiwad teutamal kombel ära; nemad ei wõinud kõiges tarkuses nende pisukeste waenlaste wastu nõuu leida, mis neid rööwlide käest oleks peastnud. Seal juhtus ükskord kogemata wõeras mees nende külasse, sest et temal tee Kilplast läbi käis; mehel oli üks kass käe warre peal, kui ta kõrtsi tuppa astus. Kõrtsmik küsis: mis elajas see pidi olema? Wõeras mees andis wastuseks: „See on üks hiire-koer.“ — Kilplas oliwad hiired karistamata nii julgeks läinud ja koduelajaks taltsinud, et nemad kartmata põrandal ja laua peal ümberjooksiwad. Sellepärast laskis wõeras mees kassi oma käe warrelt põrandale, kes hiiri sedamaid rooduma hakkas, nõnda et kõrtsmiku nähes lühikese ajaga ühe suure huniku hiiri oli maha murdnud, ja mõnel pääd otsast näpistanud. Kui kõrtsmik seda ime lugu kogukonnale teada oli annud, küsiti teekäija käest: kas mees hiire-koera himustaks müüa? nemad lubasiwad temale hääd hinda maksta. Mees kostis: „müüa ta mul kül mitte ei ole, aga et teil teda wäga kibedast tarwis läheb, tahan ma heldest südamest oma hiire-koera teile müüa, kui seda hinda tahate maksta, mis kauba wääriline näitab.“ Ega küsinud tema ka kassi eest suuremat hinda, kui aga kuuskümmend hõbe-rubla, üks wäike hind, mis Kilplased suure kasu wastu arwates, tühjaks paniwad. Nemad oliwad eneste südames wäga rõõmsad, et mees enam ei küsinud, sobitasiwad kauba walmis ja maksiwad temale raha kogukonna laekast. Kui kaup tehtud ja liigud joodud oliwad, wiis wõeras mees hiire-koera nõuukotta, kus nende wili seisis ja kus hiiri kõige rohkemast sigines. Wõeras mees läks saadud rahaga kiirest teele, kartes, et Kilplased kaupa saaksiwad kahetsema kui joodud kauba liigud pääst oliwad lahkunud, ja raha wõisiwad tema käest tagasi pärida; minnes wahtis ta sagedast üle õla tagasi, kas kedagi külast tema kannule ehk tuleks. Kilplased oliwad mehe käest küsimata unustanud, mis hiire-koer sööb, seepärast saatsiwad nemad teekäijale kiirest ühe saadiku järele, kes temalt seda asja pidi nõudma. Aga kui wõeras mees tähele pani, et üks küla poolt jookstes tema kannul oli, andis ta silmapilk jalgadele tulisemalt nõuu ja pistis nii kiirest eest punuma, et Kilpla saadik teda kätte ei saanud. Saadik kisendas kaugelt tema taga: „Mis ta sööb? mis ta sööb?“ — Teekäija kostis: „Liha ja raswa! liha ja raswa!“ Aga tuul segas sõnu ja kostis mehe wastus Kilplase kõrwa: „Linna ja rahwa! linna ja rahwa!“ See üle ehmatas ta wäga ja tuli nukral meelel teelt tagasi; seal rääkis ta oma armulikule isandatele, mis ta wõõra mehe suust oli kuulnud. Nemad ehmatasiwad kõik selle kuulutuse peale wäga ja ütlesiwad: „Häda meile, kui hiire-koeral enam hiiri ei ole, siis sööb ta esite meie linna ja pärast meid endaid, ehk meie teda küll kalli raha eest oleme ostnud. Nemad pidasiwad sellepärast isekeskis salamahti nõuu, kassi äratappa, aga ükski ei tahtnud oma kätt kurja elaja külge pista: sellepärast peeti wiimaks ühtlasi nõuuks, nõuukoda põlema sütitada, et kass ühes sisse põleks, sest parem seda pisukest kahju kannatada, kui et kõik keha ja elu oleks pidanud kautama. Nõnda pisteti nõuukoda põlema. Aga kui kass tuld nägi hüppas ta aknast wälja, seina mööda maha ja põgenes ühte teise majasse; nõuukoda põles maa rajani ära. Kedagi ei wõinud suuremas ahastuses olla kui Kilplased, kes nõuukoda kaotasiwad aga siiski hiire-koerast lahti ei peasnud. Nemad pidasiwad selle asja pärast pikemalt nõuu, ostsiwad kogukonna rahaga selle maja, kuhu kass oli põgenenud ja sütitasiwad maja põlema. Aga kass kargas ülesse katusele, istus seal tükk aega, ja hakkas siis käpaga silitates silmi pesema, kuda kassi loodud wiis on. Kilplased tähendasiwad seda tempu nõnda, kui oleks kass käpa ülesse tõstes koledast wandunud: et ta neile seda mitte kätte tasumata ei taha jätta. Seal tahtis üks Kilplane, kes wäga wahwa ja südamlik mees oli, pika ridwaga kassi katuselt tulde torgata, aga kass kargas ridwa peale ja jooksis mööda ridwa mehe poole alla. Wahwa mees ja kõik kogukond kohkus seda nähes nii hirmsast, et nemad üheskoos jooksu läksiwad ja tule üksi külasse põlema jätsiwad. Aga et kedagi tuld keelama ja kustutama ei tulnud, põles kõik küla tuha hunnikuks maha, ja kass peasis siisgi lipama. Kilplased oliwad naeste ja lastega seltsis metsa põgenenud. Sel õnnetumal korral põlesiwad ka kõik nende ajaraamatud hoonetega ühes ära, kuhu sisse nende kuulsad teud oliwad üleskirjutatud, sellepärast — kuda hakatusel ütlesin — meie nüüd Kilplastest enam muud tunnistust ei leia kui seda, mis tänini nende kuulsast tegudest rahwa suhu oli jäänud.