35
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
37

Kolmaskümneskuues peatükk.

Üks tähtis lugu, mis Kilplas ühe wähjaga juhtus.

Üks ilmsüüta waene wahk eksis korra kogemata teelt, arwas urkasse pugewat ja juhtus õnnetuse kombel Kilpla. Kui seal teda mõningad Kilplased oliwad näinud, kui palju tal jalgu ja kuda ta nendega edasi ja tagasi wõis käia, kui oleks tal silmi mõlemas otsas, ja weel mõnda muud kentsakat, mis igal õiglasel wähjal looduse poolt antud, oliwad tähele pannud: tuli neil raske ehmatus peale, sest seesugust koledat elukat ei olnud kellegi silm enne weel näinud. Kiirest helistati häda-kella, mispeale kõik Kilplased kokku jooksiwad, kui oleks tuli neil püksis olnud. Nemad wahtisiwad tükk aega üksi silmi koleda eluka peale ja pidasiwad siis nõuu: mis ta peaks olema? Aga keegi ei teadnud seda ütelda, kunni wiimaks kogukonna-pääwanent oma tarkust selle asja kohta nõnda awaldas: „Minu arwates wõiks ta küll üks rätsepp olla, sest temal on paar käärisid kaasas.“ Et sellepoolt õiget otsust saaks, paniwad Kilplased kanga paku rätseppa ette, laotasiwad riide paku murule pikuti ja lasksiwad rätseppa katseks kanga peal käia, kus ta siis edaspidi ja tagurpidi loodud kombel luusis. Üks Kilplane wõttis käärid katte ja lõikas wähja jälgil riide katki, sest nemad arwasiwad, et wähk kui üks õppinud rätsepa meister oma käiguga uutmoodi riiete kombed ette maalis, mis seda mööda pidiwad lõigatud saama. Wiimaks oli kõik riide pakk lippideks ja lappideks lõigatud, milledest ühtegi kaelust ega kaltsu ei wõinud saada. Seda märkasiwad nemad, et wähk rätseppa ametist wäga wähe ehk sugugi ei mõistnud; seal astus üks mees teiste seltsist wälja ja ütles: „Mul on üks wäga terase waimuga kawal poeg kodu, kes maailmas palju asju näinud ja kuulda saanud, sest tema on kolme päewaga kahe penikoormat maad ümberringi läbi käinud; ma arwan, et ta ka seesugust elajaid seal on näinud ja tundma õppinud.“ Nüüd kutsuti tark poeg senna. See waatas teraselt wõerast elajat tükk aega, tagast ja eest, alt ja pealt, aga ei teadnud mitte, kust ta teda pidi kinni hakkama ehk äratundma: kus tal pää seisab. Sest et loodud kombel igaüks oma nina sihil edasi läheb, nina aga meil pää külles kinni seisab, siis oli silma nähtawal awalik, et wähjal, kes nii hästi tagurpidi kui edaspidi oskas käia, taga üks ja ees teine pää pidi olema. Wiimaks laskis kaugel käinud isand poeg oma tarkust nõnda wälja: „Ehk ma küll oma elupäiwil juba seal ta teal palju imelikka asju olen näinud, mis kodumagajate poiste silma ial ei paista, siiski ei ole minu silm üht seesugust elajat weel mitte näinud. Aga kui ma tõtt mööda pean tunnistama, mis elajas see on, siis ütlen ma oma kõrget tarkust mööda nõnda: kui ta mitte üks Saksa-maa tui ehk toonekurg ei ole, siis ei wõi ta muu olla kui üks põder, sest üks neist kolmest peab ta olema.“ — Kilplased oliwad nüüd selle jutu peale niisama targad nagu ennegi, ja kui üks mees oma käe wähja külge oli pistnud, pigistas wähk tema sõrme oma sõra näpiste wahele nii kibedast, et waene Kilplane piina pillil laulis: „Tulge appi, tulge appi! see on üks mõrtsukas, üks mõrtsukas!“ Teistel oli sest nägemisest küllalt; nemad seadsiwad sedamaid, silmapilgul, kohe, jala pealt, ilma aega wiitmata, selsamal tunnil, sealsamas paigas, sealsamal kohal, sealsamal platsil, kus Kilplast oli hammustatud, kohtu kokku mõistsiwad wähja peale kohut. Nende mõistetud kohtu otsus oli Maa-keeli nõnda: „Sest tükist ja selle asja pärast, et keegi ei tea, mis elajas see on, ehk mis elajaks seda wõiks arwata, aga nii palju selgeks on tõusnud, et see elajas meid on petnud, see läbi, et ta ennast rätsepaks näitas ja ometegi rätsepp ei olnud, pikemalt: et ta üks inimeste petja kahjulik elajas, jah üks mõrtsukas on, siis mõistetakse kohtu otsuseks, et teda peab ärahukatama ja kui rahwa petist ja mõrtsukat wee nuhtlusega elust surma wiidama.“ — Mõistetud kohtu otsust tõeks tehes, anti sedamaid ühe mehele käsku. See tõstis wähja ühe laua otsa peale ja kandis teda järwe kaldale, ja kõik Kilpla kogukond läks saatma. Seal uputati siis wähk kõikide nähes ja silma ees järwe põhja. Aga kui wennike wähk wette oli saanud, siputas ta saba ja roomas tagurpidi mööda järwe põhja. Kui Kilplased nägiwad, hakkasiwad mõningad ärda südamega mimesed nutma: „Kas näete, mis kibe surm maitseb! Seda pidagu igamees meeles ja parandagu elu, enne kui seesugust palka wiimaks leiab.“