Kilplaste jutud ja teud/35
←34
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
36→
|
Kolmaskümneswiies peatükk.
Kuda Kilplased oma kella järwe põhja peidawad.
Uppakallo maale oli sõda tulnud ja Kilplastel tõusis oma wara ja rikkuse pärast muret, mis waenlased oleksiwad wõinud rööwida ja ärawiia. Iseäranis kartsiwad nemad suure nõuukoja kella pärast, et waenlane seda ära riisuks ja kellast suurtüksid wõiks walada. Pika arupidamise peale wõtsiwad nemad wiimaks nõuuks, kella järwe põhja waenlase silma eest ärapeita ja sealt jälle wälja tuua ja üles riputada, kui sõda oli mööda läinud. Nemad kandsiwad kella laewa peale ja jõudsiwad kuni järwe keskele, kus wesi kõige sügawam oli. Kui siin kella wee põhja oliwad lasknud, küsis üks: „Kuda peame kella pärast jälle ülesleidma, ehk seda kohta äratundma, kuhu kella oleme matnud?“ — „Ole sellepärast mureta,“ ütles kogukonna-pääwanem, wõttis noa taskust, astus laewa serwa ligidale ja lõikas noaga ühe sügawa kriipsu laewa serwa laua sisse, üteldes: „Siin selle kriipsu märgi juures wõime kella hõlpsalt jälle ülesleida.“ Teised seisiwad snud ammuli ja paniwad kogukonna-pääwanema kõrget tarkust imeks. Aga kui sõda mööda oli läinud ja mehed laewaga jälle järwele oliwad sõitnud peidetud kella salaurkast wälja püüdma, seal leidsiwad nemad kriipsu laewa serwas kohe üles, aga kella ei leidnud nemad kriipsu juures mitte enam, ehk nad küll paari päewa taga otsimisel aega oliwad wiitnud ja waewa näinud. Seal paniwad nemad kohkudes seda weidrat asja wäga imeks ja arwasiwad wiimaks, et waenlane wist salamahti nende seljataga kella ära oli wiinud, ja wist wõis üks ka temale sellest sõnumid olema andnud, kus kell peidus seisis, muidu ei oleks ta kriipsu kohalt mitte kõrwale wõinud minna.