17
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
19

Kaheksasteistkümnes peatükk.

Kuda kogukonna pääwanem oma emandale uue kasuka ostab ja mis seal juures sünnib.

Meie armuline pääwanema emand ei olnud mitte äraunustanud lubatud kasuka ostmist isandale sagedasti meeletuletada, kuda õigus oli. Ja kogukonna pääwanema isanda meeles tahtis õiguseks näidata, et tema, keda õiguse kaswatajaks ja kosutajaks oli seatud, tõutust pidi täitma ja oma emandale seda andma, mis emandal õigus oli saada. Kui nüüd isand kogukonna pääwanem ammeti auu pärast küllalt oli higistanud, tuli tal abikaasale lubatud kasukas meele. Sellepärast küsis ta ühe mehe käest, kes linna wärawas seisis: „Pai külamees, kas wõite mulle teed juhatada, kus üks karwasepp elab, kes kasukaid müüb? Kui teed oli kuulnud, küsis minu woliline isand, kogukonna-pääwanem wärawa wahilt: „Kas seal juhatatud karwasepa juures ka kogukonna pääwanemate emandate kasukaid müüa on? sest mina olen kogukonna pääwanem Kilplas, ja ei tohi mitte ühe liht karwasepa suure minna.“ Nüüd wast märkas wärawa-waht, missuguse mehega ta kogemata õnnel kokku oli saanud, ja juhatas seda mööda teed teise poole linna otsa, kus üks tõrdsepp asus, keda linnas igamees osawaks naljahambaks pidas: „sealt wõite auuline isand kõige ilusamaid kogukonna-pääwanema emandate kasukaid osta.“ Woliline isand Kilpla kogukonna pääwanem läks nüüd auusal wiisil, tasase kõrge ametliku sammuga, kuhu wärawa waht teda oli juhatanud, ja küsis tõrdsepalt: „Kas teil kogukonna pääwanema emandate kasukaid müüa on? Meie oleme kogukonna-pääwanem Kilplas.“ Kawal tõrdsepp märkas küsimisest kohe, kui palju kell oli löönud, ja kostis sellepärast: „Ma kahetsen kõigest südamest, et mul seekord wõimalik ei ole auuliku kõrge isanda soowimist täita, aga meil oli eila laadapäew ja wäga palju oma ja wõeramaa kogukonna pääwanema emandaid turule tuli, kes wiimse kui ühe kasuka minu käest ära ostsiwad.“ Aga et isand siiski kasukat leiaks, juhatas tõrdsepp temale teed, werst maad teise poole linna otsa, kus üks ratasepp elas: „Seal loodan ma,“ ütles tõrdsepp, „saate teie wistist kogukonna-pääwanema kasukaid igasugu leidma, ja wõite oma meelt mööda ühe endale walitseda.“ Ratasepp, kes niisamasugune nalja-hammas oli, juhatas meie isanda ühe tiislari juure; tiislar jälle tükk maad kaugemale ühe treiali juure; treialilt saadeti tuule tee tallaja ühe katlasepale; katlasepp juhatas meie isanda ühe tudenti juure, kes turu ääres elas; tuudent näitas edasi teed ja läkitas kasuka ostja raamatuköitja majasse; raamatuköitjalt juhatati meie isand kogukonna-pääwanem linna alewisse, kus üks kalamees asu pidas; kalamehest juhatati ühe saianaesele; saianaeselt jälle ühe trükeri sellile; trükeri sell näitas teed senna, kus üks sadulsepp elas, sadulsepalt saadeti teda ühte raamatupoodi; raamatu poest juhatati mehikest ühe saia pagarile, üteldes: sealt wõite nii ilusaid kasukaid leida, mis, kui selga ei raatsiks panna, ise wõite ärasüüa. Kui minu isand kogukonna-pääwanem pagarile jõudis, oli pää tal wahus pikast tuule käigist ühest paigast teise. Tupa astudes, istus ta pingi peale, tõmbas sügawast hinge ja küsis siis, kas walmis kogukonna-pääwanema kasukaid pidi müüa olema. Pagar kostis: Walmis kasukaid mul sel korral küll ei ole, aga kui natuke aega wõite kannatada, siis luban teile saiataignast ühe kasuka selga mõõta, walmis lõigata ja äraküpsetada, mis, kui emanda meele pärast ei saaks olema, teie üheskoos wõite äranosida. Selle lahke pakumise eest tänas isand kogukonna pääwanem kõigest südamest, aga kostis siiski: „Mul on juba ümberjooksmisest, ühest paigast teise muidugi üleliiga aega kulunud, sellepärast ei ole enam wõimalik pikemalt oodata, waid pean koju tagasi tõtama oma seaduse ametit toimetama, sest mina olen kogukonna-pääwanem Kilplas.“ — Pagar oli wähem wallatu kui teised, kes isandat seie saadik mööda linna ühest kohast teise oliwad kihutanud, ta arwas, mehike on nüüd küllalt narri teed tallanud, sellepärast halastas ta tema peale ja juhatas temale tõsist teed ühe karwasepa juure, kus kasukaid müüdi. Karwasepp küsis kasuka pikust ja laiust. Minu isand kogukonna-pääwanem kostis: „Passige kasukas minu selga, siis saab ta minu emandale niisama keha järele olema, sest minu kübar passib tema päha, kui oleks temale loodud.“

Nõnda osteti siis kogukonna-pääwanema emandale üks kena kasukas, ja kui abikaasa isand koju tagasi jõudis, wõeti neid mõlemaid suure rõõmuga wastu, aga rõõm kasuka üle oli suurem kui isanda üle. Siis waadati kasukat ülewalt ja alt, eest ja tagast, seest ja wäljast igapidi läbi, pandi selga ja wõeti seljast, katsuti ja leiti igastükis üsna hääks. Peale seda ihaldas isand kogukonna wanem, et emand temale koogikesi küpsetaks, lubas ühe worstikese ja kannu õlut oma raha eest lisaks tuua. Emand küpsetas koogikesi, mis kogukonna-pääwanema lauale passisiwad; nemad sõiwad kallist rooga ja rüüpasiwad wahetewahel kannust märga peale, et kuiw toit kurku kinni ei takistaks. Emand oleks hää meelega sagedamast lonksukese kannust rüübanud, aga häbenes kogukonna-pääwanema isanda nähes seda teha. Sellepärast arwas ta ühe kawaluse tüki oma himule sõbraks. „Seda ei wõi sa mitte uskuda, mis rõõmu kasukas mulle teeb!“ ütles emand. „On see tõsi?“ küsis isand. „Jah,“ anti wastaseks — „kui see tõsi ei ole, siis saagu see suutäis õlut mulle hukatuseks,“ seda üteldes wõtis emand kena tugewa lonksu. Natukese aja pärast ütles ta jälle: „Meie naabri mehe sulane on meie tüdruku sala armukene.“ — „Oi, kas see ial wõimalik!“ küsis isand. „Jah,“ kostis emand — „kui see mitte tõsi ei ole, siis saagu see suutäis mul südant lõhkuma.“ Sellega andis mammake jälle kannule magusast suud. Jälle alustas emand juttu: „Meie Tiio ja Tuisu Mihkli tütar oliwad eile õhtu karwu pidi koos.“ „Uih, mis sa ütled? kas nii?“ küsis kogukonna pääwanem. „Jah,“ wastas emand, „kui see mitte tõsi ei ole, siis saagu see suutäis mulle surmarohuks.“ Nõnda üteldes wõtis emand jälle mõne lonksukese õlle kannust. Sedawiisi ajas emand nii kaua magusat uudise juttu isandale, kunni õlle märg kannust lõpes ju humala wiha kaewu põhi selgest tema silma paistis.