Külmale maale/5
Lehtsoo walla kooliõpetaja Aleksander Toots kirjutas mitmele Eesti ajalehele sõnumid, mille eest ta „priieksemplarid“ sai. Ta kirjutas konzertide ja näitemängude kriitikaid, kirjutas ööhulkumisest, liiast joomisest ja muust „rahwa kombeliku elu langemisest,“ iseäranis sagedasti aga — asja nõudmise järele — kõiksugu kuritöödest. Sest kuritööd oliwad, nagu herra Toots iga sõnumi sissejuhatuseks ütles, „siin pool otse päewakorral,“ nad oliwad herra Tootsi teatuste järele „ikka enam maad wõtmas“, „otse liiale minemas“, „rahwa üdi kurnamas“ jne. Kui wilunud ajalehe-teataja tarwitas härra Toots ülepää ikka neid kõnekäänusid ja asjanimetusi, mis lehtedes lugemata kordamise järele juba üleüldiselt tuttawaks oliwad saanud ning seega tunnistuse andnud, et nad trüki-kõlbulised on. Nõnda algas ta iga pidu-, konzerdi-, näitemängu-sõnumit lausega: „Hää ilma tõttu oli rohkesti rahwast kokku tulnud,“ wõi „halwa ilma tõttu oli wähe rahwast kokku tulnud“ — ikka nii, kuda asi just nõudis, sest herra Toots oli ustaw teataja. Ja wargaid nimetas ta ikka ainult „saatana sulasteks“, ehk „pimeduse jüngriteks“ ehk ka „musta kunsti kandidaatideks.“ Ühtlasi oli ta kindel arwamine, et kõik kuritööd kas „kõrtsi ja alkoholi wili“, wõi „laiskuse ja lihahimude järeldus“ on. Aga ka hääd nõuu „kuritööde wähendamiseks“ teadis ta kui rahwa-elu tundja anda; iga sõnumi lõpul soowitas ta wallawalitsustele „kõlwatumate liikmete ära-ütlemist“ ja manitses kõiki „auusaid inimesi“, eneste keskel mitte „kahtlasi isikuid“ sallida ja neile mitte warjupaika anda. „Heitke ära eneste seast kõik hukka läinud inimese soo liikmed“ — kirjutas Aleksander Toots — „andke nad seaduse kätte ja läkitage nad külmale maale; siis on loota, et meie rahwa wooruslik elukord tõuseb, et rahu ja õnn Eesti majadesse asub“ jne.
Herra Tootsil oli aga sula õigus, et kuritööd „siin pool kohutawal wiisil rohkenesiwad.“ „Ei läinud peaaegu päewagi mööda, mil mitte siit wõi säält hobusewargustest, aidalõhkumistest, teerööwimistest jne. ei kuuldud“… Otse päise päewa ajal tungisiwad „põrgu-sulased“ mõnda kohta sisse,“ ja juba hakati lehmasid ja sigugi lautadest ära tassima!“… Herra Toots läkitas mõni kord paar pikka kirja nädalis Tartu ja Tallinna poole, ja luges siis selle ilmasüüta südamerõõmuga, mis iga tööline oma walmis töö üle tunneb, enda ridasid uhkes trükikirjas lehtede weergudelt…
Lehtsoo wallawanema Andres Wadi põhjusmõtted ja arwamised käisiwad kooliõpetaja omadega, mis kuritöödesse, nende põhjustesse ja nende häwitamiseks tarwitatawatesse abinõuudesse puutus, üleüldiselt kokku. Lehtsoo wallawanem oli tragi mees wargusi päewawalgele tooma ja kogukonnast kõlwatumaid liikmeid ära lubama. Ja et ta hää kõnemees oli, siis läksiwad ta ettepanekud häältewõtmisel enamasti kõik läbi. Selle eest kiitis teda herra Toots tihtigi ajalehtedes ja seadis teda eeskujuks kõigile teistele wallawanematele ligidal ja kaugel. Et Andres Wadi pääle selle ka oma palwetundides rahwa patuelu, lihahimude ja kurjatööde wastu waprasti wõitles, seda teatada on meil juba õnn olnud.
Aga kuritööd ei hakanud wähenema, waid, nagu herra Toots kirjutas, nad kaswasiwad ja läksiwad ikka kohutawamaks. Nõnda oli ühel Lehtsoo walla peremehel lühikese aja jooksul juba teine hobune luku tagant ära wiidud, teisel ait ära tühjendatud, kolmandal tee pääl rahapung „wägise“ ära riisutud ja talle mitu noahaawa pähe löödud. Tähendatud aidawargus oli alles paari päewa eest korda saadetud, selle pärast oli polizei just parajasti wargate jälgesid uurimas. Wallas ja walla ümberkaudsuses alustati agarasti maja-otsimisi, ja üks esimene urtsik, kuhu urjädnik wallawanema ja selle abiga ilmus, oli Wäljaotsa saun…
Noor pops wiibis parajasti urtsiku otsas ja korjas ahju-kütteks haoriismeid kokku, kui ta seaduse-mehi tänawalt nägi lähenewat. Ta oli naabruses sündinud wargustest kuulnud ja teadis siis ametnikkude kiiret käiku niisama wähe imeks panna kui nende lähenemist tema saunale, sest ta arwas, et nad temalt teatusi tulewad pärima, kas ta warguse kohta wahest midagi ei ole näinud wõi kuulnud. Muud nõuu ei wõinud neil olla.
Seaduse-meestel oliwad wäga tõsised, ametlikud näod ees. Iseäranis waljusti wahtis wallawanem, Jaani peremees. Noor mees astus neile wastu ja teretas wiisakalt. Kas terwist wastu wõeti, seda ta ei kuulnud. Ta wõõrastus oli suur ametnikkude külma, karmi oleku üle, mis talle kui põhjatuul wastu puhus.
„Mine eel ja näita meile oma maja“, käskis urjädnik.
Jaan ei saanud kohe aru.
„Minu maja —?“ küsis ta.
„Ruttu, meil on wähe aega,“ korrati käsku.
„Siis te tulite —“ kogeles Jaan.
„Ära mõistata ühtigi,“ tähendas wallawanem noomiwalt, „sa näed küllalt, mispärast me siin oleme.“
„Siis tahate minu majast wargust otsida!“ hüüdis noor pops, kõigest kehast wärisedes.
„Justament!“ naeris wallawanema abi pool pilkawalt.
Jaan oli tükk aega keeletu. Weri tungis tal kuumalt palge, siis nõrgus ta niisama ruttu alla ja mees oli niisama walge kui lumi ta jalge ees.
„Minult tulete wargust otsima? Minult?“ kordas ta, paigast liikumata.
„Taga hullem, miks siis sinult ei wõi wargust tulla otsima?“ küsis Andres Wadi; ta tahtis weel midagi juurde lisada, aga Jaan karjus kui pöörane wahele:
„Kes teid juhatas siia? Kes julges öelda, et siit wargust on leida? Kes oli see häbemata lurjus, kes mind nõnda tohtis teotada? Ütelge mulle seda ja ma tahan ta keele suust wälja kiskuda, ta pää puruks lüüa!…“
Ta oli wiha pärast pool meeletu. Waht seisis tal suu ääres ja silmad tungisiwad haukudest wälja.
Ametnikud waatasiwad üheteise otsa. Nähtawalt oliwad nad kahe-wahel, kas inimene tõesti nii osawasti kommetit oskab mängida. Ja kommetimäng pidi see ülewoolaw, wahutaw wiha olema, ainult silmakirjaks, sest kui poiss ennast ja enda omakseid teadis süütad olewat, miks ta siis maja ei lasknud wagusasti läbi otsida, nagu seda kõik teised saunikud teewad?
„Kes meid siia juhatas? Meil pole juhatajaid waja“, ütles urjadnik. „Meie lähme, kuhu me ise hääks arwame minna. Meie pole ühegi hinge käest nõuu küsinud.“
„Ja teie arwasite siis hääks minu poole tulla!“ hüüdis Jaan. „Ja Andres, sina — sina tuled ka minu juurde — wargust otsima! Kas sa mind siis ei tunne? Ma olen sind lapse põlwest saadik teeninud — olen ma sul nööpnõela warastanud? Sina tuled siia mind wargaks tegema — sina —“
Wirgu Andrese rahu oli kõikumata. „Armas poeg“, ütles ta manitsewalt ja waga pehmusega, „minu rõõm oleks ju suur, kui su hing puhas on, aga sa teed ennast ise kahtlaseks oma upsaka hooplemisega. Sa ei saa asjast arugi. Meist pole ju keegi öelnud, et sa waras oled. Meie tuleme ainult sinu elumaja läbi waatama — muud midagi.“
„Siis tulite ju ikka wargust otsima.“
„Jah, aga kui me midagi ei leia, siis ei ole sa ka mitte waras.“
„Aga mispärast teie siis just minu juurest tulete wargust otsima? Kas minust keegi wõib tunnistada, et ma kunagi olen wargil käinud wõi wargust warjanud? Miks te’ siis Reinu Aadu wõi Kadaka Jüri juures ei käinud wargust otsimas, kust praegu mööda tulite?“
„Need on peremehed ja jõukad inimesed,“ wastas Andres õpetlikult.
„Wõi siis selle pärast tulite minu juurde, ainult ja üksi selle pärast, et ma pops ja waene mees olen!“ naeris Jaan wihaselt.
„No jah; meie otsisime ka mitu teist sauna läbi ja otsime weelgi. See on meie ameti-kohus, seda tead sa wäga hästi.“
„Wõi sina, Andres, arwad siis, et iga pops waras ja kelm on,“ rääkis Jaan kähisewa häälega edasi. „Ja minust arwad sa sedasama! Ütle mulle ka ära, kust sa selle arwamise wõtad?“
„Kulla poeg, ära wiida asjata meie aega,“ püüdis Wirgu peremees, käega oma lihawat põske silitades, jutule otsa pääle teha. „Igale lapsele on selge, et wargust ennem waeste kui jõukate juurest otsitakse, ennem saunikute kui päriskoha omanikkude majast. Kõik teadwad, et sa wiletsat elu elad, et sul suur perekond on toita, aga keegi ei tea, millest sa õieti elad ja ennast ja omakseid katad. Kas pole siis iseenesest selge, et meie kui walla- ja polizei-ametnikud warguste kordadel sinusuguste majasid peame läbi otsima? Ma ütlesin juba, et sina mitte ainus pops ei ole, kellel me külaliseks käisime ja weel lähme.“
Waheajal oli Wäljaotsa ema kohkunud nägu sauna uksel nähtawale tulnud; wali sõnawahetus õues oli teda wälja kutsunud. Kordniku mundrit ja mõõka ning kahte walla-ametnikku nähes, jäi ta kohmetult piida najale seisma. Jaan silmas teda kõige esmalt sääl ja hüüdis talle mõruda naermisega wastu:
„Ema, meilt tullakse wargust otsima! Wirgu peremees ütleb, et kõik waesed inimesed wargad olla. Selle pärast tuleb ta ka Wäljaotsa sauna läbi otsima. Mine ruttu ja mata ära, mis meil warastatud kraami majas on! Ta tead ju, meil on seda õige rohkesti. Sest Wirgu peremees küsib, millest meie siis muust elada kui wargusest!…“
„Talitse oma keelt, mees,“ manitses kordnik tõsiselt, „muidu on sul ehk pärast kahju.“ Ja wallawanema poole pöörates, küsis ta tasakesti suud mööda: „Ehk hakkame kord pääle.“
Wäljaotsa Kui astus nõrgal sammul ligemale. Ta kolletanud näost paistis ehmatuse totrus, imetlemine ja uudishimu. Ta wahtis ühe päält teise pääle, kuna ta silmad wiimaks paluwalt Wirgu peremehe punasele näole jäiwad wiibima.
„Mis wargusest te’ õieti räägite?“ küsis ta. „Peremees, kas teil ka wargad käisiwad? Oh, Jumal, ilm on ju nii hukas, ühte puhku kuuled aga wargustest…“
„Saa ometi aru, ema: meie oleme wargad?“ karjus Jaan. „Peremees tuleb meilt warastatud kraami kätte pärima!“
„Meie wargad?“ Eit lõi käed risti. „Halastaja Jumal, seda sõna kuulen ma elus esimest korda! Eks otsige meid läbi, küll siis näete, et meil wargust majas ei ole. Mitte witsaraagu, mitte heinapebre — —“
„Jah, aeg on käes, et me’ jutu lõpetame,“ ütles Andres Wadi, emast ja pojast mööda astudes. „Tühja asja pärast tehtakse niisugust kära. Nagu oleksime mõned timukad, kes elu tulewad wõtma! Meie waatame majas weidi ringi, ei muud midagi… Issand ise andku, et me sind, mu poeg, ilmasüüta leiame olewat. Sinu hing ei ole küll weel tõewalgusele ärganud, seda ma tean, sinu jalg kõnnib weel laia maailma-teed; aga minu süda kiidaks Õnnistegijat, kui me leiaksime, et sa weel päris kadunud hingede seas ei ole ja et sulle weel lootust jääb igawesest hukatusest pääseda… Lähme, mehed!“
„Minge siis Jumala nimel,“ naeris Jaan, ja ta taganes nende eest mitu sammu kõrwale. Siis hakkas ta ema külmast, wärisewast käest kinni, tallutas teda meeste järele toa poole, ise istus sauna läwele. „Kui tahad, siis näita neile kätte, mis sul näidata on; ma arwan, et see palju aega ei wõta.“
Saun oli warsti läbi otsitud, ilma et mingit kahtlast asja oleks nähtawale tulnud. Wirgu Andres tundis oma hoones iga pragu, nii et otsimisel mingit raskust ei olnud, ja kraam, mis talle näppu puutus, oli kogu ja arwu poolest nii wähene ja armetu ning talle kui popsi tõsine omandus nii tuntud, et wähematgi kaalumist waja ei olnud. Ainult laut ja wast ehk weel kartohwli-haugud jäiwad weel uurida.
Jaan oli terwe aja käsipõsekil ukse pääl istunud. Esiotsalise ägeda wiha asemel oli nüüd nagu eluta tuimus ta pääle tulnud. Ta mõtles ja mõtles. Ikka weel piinas teda küsimus, miks nad tema juurde tulnud, tema juurde, kes oma auususest nii suurt lugu pidanud, seda oma ainuma waranduse arwanud olema, mida üksgi inimene maailmas ei tohiks puutuda… Kas nad wahest Kõwerkaela ja Luha Mardi öösisest käigust oliwad haisu saanud? See wõis kahtluseks asja küllalt anda, ehk küll üksnes nähtawaks. Aga miks nad sellest sõna ei lausunud? Miks nad oma ettewõtet sellega ei põhjendanud? See oleks ju nii mõjuw põhjendus olnud, et terwe pikk sõnawahetus tulemata oleks jäänud. Wirgu Andres wähemast oleks paari keerulise sõnagagi asjale külge täppinud. Et ta seda tegemata jätnud, siis oli kaunis kindel, et mõlema kelmi külaskäigust Wäljaotsa saunas midagi ei teatud. Nad tuliwad siis Jaani teada ilma mingisuguse nähtawagi põhjuseta, ainult sel arwamisel, et ega niisugused inimesed, nagu need sääl Wäljaotsa saunas, ilma warguseta wõi elada, — ega neil auu ega häbi ole… See mõte torkas end Jaani hinge sisse nagu nüri, hambuline nuga.
Ta kähwas istmelt üles ja astus sauna. Ta tahtis wähemast Wirgu Andrese pikka nägu näha asjata otsimise üle.
Ametnikud oliwad wist tööga juba walmis, sest nad seisiwad keset tuba tühjade kätega koos ja näitasiwad isekeskes tasakesti nõuu pidawat. Ema istus nurgas ja püüdis nutwat last waigistada, kuna ta hirmunud silmad ühte lugu meeste poole lendasiwad, nagu kardaks ta nende sosinast uusi kohutawaid ohtusid.
Jaan oli waewalt tuppa astunud, kui ukse piida wahel weel üks inimese-kogu nähtawaks sai. Esmalt ulatas end ruuge-juukseline naesterahwa-pää suure räti sees sisse, kaks laia silma wahtisiwad üle ruumi, siis ilmus terwe keha ukse-päälsel ja paari sammuga seisis Wirgu Anni toas.
Isa wahtis talle laia imetlemisega wastu; läks mõni silmapilk aega, enne kui ta hüüda märkas:
„Mis sina siit otsid?“
„Ja mis sina siit siis otsid?“
See wastu-küsimine tuli nii imelikul toonil tütre suust, et Andres jällegi wahet pidas, enne kui ta sõna leidis. Ta astus tüdrukule sammu lähemale.
„Kas sind keegi kodust minu järele saatis?“ küsis ta.
„Ei.“
„Mis sa siit siis tahad?“
„Ma tulin teile meelde tuletama, et teil käsk oli Mädasoo Mihkli ja Joosti sauna läbi otsida, mitte seda maja siin… Siit te’ ka wist midagi ei leia…“
Wirgu peremehe suu oli lahti, liikus ka paar korda, aga sõna ei tulnud kuuldawale. Pärani lahti olid ka ta terasekarwa silmad. Ta astus tütrele weel sammu ligemale, siis weel sammu. Anni aga jäi paigale. Ta wahtis isale silma ja lisas juurde:
„Ma ei saa aru, miks sa käsust mööda läksid ja tee kõweraks tegid. Mädasoo ja Joosti on ju hoopis teises küljes. Sa ju muidu asjata tööd ei armasta. Wäljaotsa sauna kippusid aga nii wäga, et käsu ise ära unustasid ja ka teisi enese järel wedasid. Kui nüüd päris wargad haisu ninasse saawad, et otsijad kohe hakatusel wõõriti teele on sattunud —“
„Wait!“ kärgatas Andres järsku kui püssist; ta lihaw nägu oli sinakaks muutunud ja silmade serwad weripunaseks. Ta sirutas käe tütre õla järele wälja, Anni astus pikkamisi kõrwale.
„Wallawanem, wallawanem,“ waigistas kordnik, wanamehe käe alt kinni hakates. „Õigem on, kui me edasi läheme; tütrega kõnelege kodus.“
Ja tõesti, Andresel oli jõudu oma wiha talitseda. Ta waatles tütart oma kiirgawate silmadega weel natuke aega, siis sirutas ta ainult käe ukse poole, Annile märguandmiseks, et ta kaoks.
Aga tüdruk ei kadunud. Ta tegi, kui ei paneks ta isa käenäitamist tähelegi. Ta lähenes Wäljaotsa emale, andis talle kätt ja hakkas wäike Liisikese pääd paitama. See oli awalik wastupanemine isa käsule, ja Andrese kehaliikumisest oli korraks märgata, kui tahaks ta sõnakuulmata lapse kallale karata. Aga ta leidis jõudu, ka seda wihahoogu sumbutada.
„Lähme,“ ütles ta lühidelt ja pööras kiiresti ukse poole. Aga pilk, mis ta silmadest poolwiltu tütre poole wälkus, ei tõotanud midagi hääd.
Imelikul wiisil jätsiwad ametnikud lauda ja kõik muud wälised urkad läbi otsimata. Nad sammusiwad, nagu Jaan aknast nägi, otsekohe wainu poole ja käänasiwad siis teele, mis hoopis teise külge, pääle muu ka Mädasoo ja Joosti poole wiis…
Kolm inimest saunas oliwad hulk aega wait.
Kai wahtis aineti Wirgu Anni pääle ja pani imeks, kui walge ta täna näost oli ja kuda ta sõrmed wärisesiwad. Jaan oli akna kõrwale järi pääle kössi wajunud ja wahtis oma jalge ette maha nagu sonija. Wiimaks astus Anni ta juurde ja ta käsi käes silitades paar korda noore mehe juukstest üle.
„Ära kurwasta!“
Jaan raputas ainult pääd.
„See oli minu isa temp. Ta tahtis sind teotada. See oli tal juba ammu nõuuks wõetud. Ta põles selle käigu pääle. Täna läks ja wedas teised pool wägise kaasa. Keegi ei olnud käsku andnud siia tulla. Ta mõtles: kui leian, on hää; kui mitte — häbi olen talle ikka teinud. Kui nähakse, kelleks Jaani arwatakse, wahest siis see ka tütre meelt pöörab… Ta eksis.“
Jaan waatas Annile silma. Ta wõttis tema käe pihku. Ta ei lausunud sõnagi. Ema waatles neid koiku juurest ja silmapilguks käis nagu päikese-kuma ta kurwast näost üle.
„Ütle ometi, kuda sa siia tulid ja miks?“ küsis Jaan wiimaks Annilt. „Sa ju teadsid, et isa siin on, nagu ise räägid.“
„Teadsin küll. Selle pärast ma just tulin.“
„Kuda sa julgesid? Sa tulid ju isa nagu siit ära ajama.“
„Ajasingi. Ma poleks aga arwanud, et ta nii ruttu läheb.“
„Aga mis ta sinuga nüüd kodu teeb?“
Isewärki tõsine naeratamine liikus tüdruku suu ümber.
„Mis ta mulle siis wõib teha?“ ütles ta mõtlewal waatel. „Ta on jumalakartlik mees — ega ta mind surnuks ikka tohi lüüa. Noomimistega aga olen harjunud.“ Ja Anni naeratas jälle.
„Sa ütlesid isale, et tal käsku ei olla minu sauna läbi otsida. Kust sa seda teadsid?“
„Ma kuulsin, mis urjädnik talle ütles. Aga isal oli nõuu juba ammu walmis, ja ta kinnitas oma sõna pääle, et siit midagi leida olla; ta olewat seda ja teist märganud, olla jälgesid leidnud, ja ei tea, mis weel. Ta seletas ära, kuda ajawiitmine teiste saunade otsimisega seda kahju wõib tuua, et sa warguse ehk mujale saad toimetada. Urjadnik andis wiimaks järele ja nad tuliwad kõige päält siia.“
„Sinu isa ütles aga, et nad teistes saunades juba enne seda olla käinud.“
„See pole tõsi; sel puhul olid sina esimene… Aga õigust öelda — kas tead, mispärast ma isa järel õieti siia jooksin? Ma kartsin sinu eest. Mul oli hirm, et sa nendega tülisse lähed, neile wastu hakkad ja oma wihas ei tea mis weel teed. Ma tean ju, kui terawad sõnad mu isal on, kuda ta inimest oskab haawata ja äritada. Ja et sa auus mees oled — mu hirm oli tõesti suur! Selle pärast jooksin siia. Tahtsin isa kartlikuks teha ja tuletasin talle kreisi-ülema käsku meelde. Jumalale tänu, et kõik õnnelikult möödas on… Ära siis nii kurwasta — sinu auu ei saanud nad ju ära wiia.“
„Minu auu ei saanud ära wiia?“ kordas Jaan, aineti maha wahtides. „Wõib olla. Aga midagi wiisiwad nad ometi ära. Ma ei tea, mis see on, aga ma tunnen, nad wiisiwad midagi ära“…
Ta käsi kiskus rusikasse ja pilgus, mille ta nüüd suitsenud aknakesest wälja üle walge särawa lume lagendiku saatis, õhkus ja põles ja kustus midagi…