Külmale maale/4
Wäljaotsa saunas peeti paari nädalit juba kurwa asja üle kibedasti nõuu. Toitu oli waja, ja selle nõuutamiseks pidi raha muretsetama. Aga kust ja kuda? Jaanil puudus ikka weel töö.
Rahaline teenistus oli siin kehwas nurgas ülepää waewaline, iseäranis aga kewade-poolsel talwel; talupoeg ajas oma jõuga läbi ega wõtnud päiwilist appi. Linaharimine oli lõpetatud, wähene puuraiumine Jaani haiguse ajal teistele tahtjatele antud.
Ema kedras küll aidamehe emandale mõisa, aga palju põdur inimene suudab teenida! See oli nagu tilk tuuma kiwi pääle suure pere kohta. Wirgu-Anni sala-abi ei wõinud ka mitte mõjuda, seda wähem, et kodus isa ja saunas Jaan ise talle ikka terasemalt hakkasiwad näppude pääle waatama.
Aga toitu oli waja ja selleks raha. Salaja oli niihästi ema kui poeg juba ammugi ühe kibeda abinõuu pääle mõtelnud, aga kaua aega ei julgenud üks teisele oma mõtet ilmutada. Oli ta ju liig walus, see mõte, nagu piste südamesse.
Waja punik laadale wiia!
Ta tuleks küll mõne nädali pärast piima, tooks wasika, — aga mõni nädal on näljasele pikk, pikk aeg. Küünlapäewa laat aga on ukse ees. Mullikast saab mõni rubla ja mõne rublaga saab mõni nädal jälle edasi — kewade poole, töö-aja poole!…
Ja nõnda waatasiwad ema ja poeg ühel hääl päewal teineteisele uurides silma ja üks sai teise mõttest sõnalausumata aru:
„Waja punik laadale wiia!“
Nad seisiwad just kaewu-küna ääres puniku juures, kes oma lahja kere külma wett täis pinnis ja sellegi eest tänulikult ammus. Ema silitas ta sarwede-wahet ja Jaani käsi käis takseerides looma ristluude üle, mis kui sarikad püsti seisiwad. Kui nad oma libedat nõuu sõnadega korranud, pööras sauna-eit näo kõrwale ja tõstis põlle-serwa silmade ette. Jaan aga wahtis kortsus kulmul maha ja ütles:
„Ära nüüd kohe suurt lärmi löö laste ees! Parem on, kui Sa neile sellest midagi ei hinga. Tead ju, kuda nad mullikast armastawad.“
Peeti siis ka asja wõimalikult salajas. Jaani laadale-minekust ja saiatoomisest oli küll juttu, aga mitte puniku müümisest. Kuid paharett ise mängis wiimasel silmapilgul pussi.
Jaan oli parajasti minekul — punik oheliku otsas järel — ema wesiste silmadega tühja lauda ukse ees, — sääl kajab äkitselt sauna läwelt hüüe:
„Jaan ae! Jaan ae! Kuhu sa puniku wiid?“
Kes paha waim lapsed nii wara hommikul üles äratas! Kas wahest mõte wenna laadale-minekust ja säält toodawatest saiadest une neil silmast warastas?
Wõi kutsus lauda-ukse käuksumine ja puniku lahkumise-ammumine nad akna taha ja siis uksest wälja? Olgu, kuda on — sääl ta seisab särgi wääl ja lõdiseb — Mikk, wa’ kisapasun, ja nüüd pistab ka weel Mann oma linalaka wennakese tagant wälja…
„Jaan, kuhu sa puniku wiid?“
„Kasige tuppa! Küll ma Teile näitan!“ õletab kohkunud ema. „Jaan wiib lehma — wiib — wiib —“
„Laadale müüa!“ karjub terane poiss ja hakkab suure häälega nutma.
„Tappa!“ lisab Mannike omalt poolt juurde, ja ta unised silmad lööwad niisamati pisarale.
Jaan aga teeb, nagu ei kuuleks ega näeks ta midagi, ja tirib puiklewat punikut kõigest wäest edasi, wärawast wälja, wainu poole…
Nagu Jumalaga jätmiseks ammub loom weel paar korda kurwalt.
Lastel näikse nõuu olewat wennale ja punikule läbi lume järele jooksta, aga ema peab neid kinni. Nad ei saa muud teha, kui sirutawad oma käekesed punikule järele ja nutawad kibedasti…
Jaan tuli juba selsamal õhtul koju. Laat oli lähedal — ainult kuue wersta taga, L. mõisa kõrtsi juures. Jaan tuli ilma punikuta, aga lastele kahjutasuks tõi ta niisugused taskutäied suhkrusaia, nagu nad seda unesgi ei oleks wõinud näha. Muidu oli Jaanil murelik, tossis nägu. Laada-õnn oli kehw olnud. Tõrkuwalt jutustas ta emale, kuda lugu läinud. Ainult seitse rublakest! Lahja, pisike loomakene, piimasooned kehwakesed ja rahawaene aeg. Põlganud ka weel hommikul esimest kaupa, oodanud paremat, poole rubla päält jäänud katki — pool rubla waesele saunikule ka asi — aga pärast süganud kõrwatagust ja wõtnud poolteist rubla kahju. Ainult seitse rubla eest — wõta wõi jäta!…
Jaanil oli hää meel, et ta laste kurwastust wähe oli suutnud waigistada. Sest pääle saiade tõi ta weel muud toidukaupa ja Mikule ja Mannile koguni nahka uute pastlate tarwis, esimesele ka weel uue mütsi ja teisele sitsiräti. Ob, neid läikiwaid silmakarikaid! Oh, seda õnnelikku siristamist!… Aga ka ema ei olnud hää poeg unustanud: ta tõi temale ka toreda sitsiräti. Muudkui iseennast oli ta kõigest ilma jätnud. Küll oleks hädasti uusi saapaid, uut mütsi, uut kaelarätti waja olnud — noore mehe kohta käis ta tõesti häbiwäärt halwas riides— aga kust wõtta! Muudkui pigista hambad kokku ja silmad kinni ja käsi punga pääle, kui laadapoodidest mööda lähed!… Kui nägus poiss paneks Jaan enesele hää meelega nägusad riided ümber — wõimata! Kui noor, terwe, elupriske mees astuks ta kord ka lustipidajate sekka, maitseks lõbu, otsiks meelelahutust — riiw ees! Sest rahata ei ole ega saa lõbu…
Kesköö aeg oli juba möödas, kui Jaan söönud sai ja puhkama tahtis minna. Lapsed magasiwad juba ja ka ema heitis praegu sängi. Sääl koputati wäljast akna pääle.
„Kes sääl peaks olema?“ mõtles Jaan ja astus akna juurde. Tema küsimise pääle anti wastuseks: „Teekäijad.“
Waesel mehel pale kelmisi karta. Jaan ei pärinud siis ka edasi, kes teekäijad õieti oleks, waid waatas küsiwalt ema poole, et kas teekäijate sisselaskmine tüli ei teeks ja kas parem ei oleks neile kohe ütelda, et urtsik öömajaliste wastuwõtmiseks liig kitsas on.
„Waata ometi järele, kes nad on ja mis nad tahawad,“ ütles eit.
Jaan läks ust awama ja astus warsti kahe mehega sisse. Lambi waewasel walgusel ei seletanud ema tükk aega, kas külalised tutwad wõi wõõrad. Wiimaks arwas ta ühte tundwat: näitas Kõwerkaela Juku olewat — wähemast tema wimmas kukal ja tema kähisew hääl.
Ka Jaan omalt poolt silmitses hiliseid külalisi, ja kui ta Kõwerkaela ära tundis, läks ta kulm kortsu. Teine mees näis talle rohkem meeldiwat, wõi õigemini, tema imetlemist äratawat, wist selle pärast, et ta teda Juku seltsis nägi olewat.
„Kust sina siis nii hilja tuled, Naarikwere wana?“ küsis ta, ja ta pilk, mis küsitawa poolt Juku poole käis, näitas juurde lisawat: „Ja weel selle inimesega.“
See, keda Jaan „Naarikwere wanaks“ kutsunud, oli juure prohwedihabemega ja pikkade, hallakate juukstega wanadlane mees, kelle wana, paigatud kasukas ja pastlad jalas küll kehwusest kõnelesiwad, kelle nägu ja terwe olek aga usaldust äratasiwad. Ta oli üks endine rendikoha pidaja naabriwallast, nüüd aga mõnda aega juba saunik, kelleks ta waesuse läbi saanud.
„Ä’ nüüd nii hapu nägu tee ühtigi,“ wõttis Kõwerkaela Juku mahedasti ja meelitades sõna, „oleme waesed teekäijad, kes mõneks tunniks ulualust paluwad…“
„Oleme hiljaks jäänud laadalised, kes enam korterit ei leidnud,“ lisas Naarikwere mees omalt poolt niisama wabandawal toonil juurde, mis juures ta esiti Jaanile ja siis sängist wahtiwale emale kätt pakkus.
Selle aja sees ruttas Juku paari wiinapudelit laua pääle ja nii lambi kõrwale panema, et tulehelk ühe walget, teise punast sisu laskis särada.
„Ja et aeg igawaks ei läheks ja uni nii pea silma ei tuleks, wõtsime ka wa’ elutilka ligi,“ tähendas ta suud maigutades. „Siin on ka kamalu täis laada saia eidekese ja lastele… Olge siis hääd inimesed ja ärge pange pahaks, et öörahu tulime rikkuma. Jaan, tule siia, lepime ära!“
„Palju mul siin torbikukeses öömaja anda on?“ wastas noor saunamees tagasihoidlikult. „Näete isegi — pääd jalad omalgi juba koos. Ja külje alla pole mul kõrt sasigi tuua.“
„Wõtku tühi,“ lõi wanem külaline käega, „ega me unest tehtud ole! Laada aeg — wõib ka öö niisama surnuks lüüa! Kui aga järi pääl natuke tukkuda saab.“
„Une wastu tõime ju rohtu kaasa, wa’ wennas,“ naeris Juku sõbralikult. „Ja kui hommiku poole just külje-alust waja — meil heinu pääl küllalt.“
„Siis olete hobusega?“ küsis Jaan imestades.
„Hobusega neh! Seep see tähtsam täpp ongi: meist endist pole lugu, tukume kas püsti jala pääl; aga looma eest peab inimene hoolt kandma. Ehk oled wa’ kallis mees, Jaan, ja annad ruunale ka ulualust, sul on ju hää ruumikas laut. Enne toimetame tuku ära, siis waatame ringi, mis ise keelekasteks ja kõhutäiteks leiame, — ole mureta, sinule me kulu ei tee, meil on omal leiwakotid kaasas.“
„Kelle hobune see on?“ küsis Jaan; et Kõwerkael hobuse-omanik ei wõinud olla, seda teadis ta kindlasti, aga niisama wõõrastaw oli ta meelest ka mõte, et puruwaene Luha Mart korraga hobuse-meheks oleks saanud.
„Kelle muu kui Mardi oma,“ tähendas Juku siisgi ruttu. „Sa paned wist imeks, et ta korraga nii jõukaks saanud? Kas näed nüüd, kuda keegi teise taskusse ei suuda näha?… Aga lähme ja paneme ruuna tuttu, muidu hakkab külmetama — märg, nagu ta on.“
Jaan pistis küünla-otsakese suitsenud laternas põlema ja läks mõlema külalise järel uksest wälja. Sauna ees seisis kaunis suur ja rammus kõrw aurawa nahaga; tal oli lai wana töö-regi taga, selle pääl pikk heinakott istmeks ja hää kogu lahtiseid ristikheinu, mis kesk-kohal kaunis kõrges kuhjas seisiwad, nagu oleks nende all mõni suurem asi warjul. Hobuse hääd riistad sündisiwad halwa reega wähe kokku.
Warsti oli ruun rakkest lahti ja Jaani puniku asemel laudas. Külalised oliwad hobuse toimetamisega nii agarad, et lauda kurb tühjus nende tähelpanemistgi ei äratanud.
Luha Mart kahmas wiimaks ree päält heinte alt suure ja kaunis raske koti sülle, tassis ta lauta ja wiskas hobuse kõrwale nurka. Juku tuli sületäie heintega tagajärel, wiskas need nagu kogemata koti pääle ja ajas seejuures Jaaniga, kes laternaga tuld näitas, ühte lugu elawalt juttu.
„Mis wurask see sääl oli?“ küsis wiimane.
„Ääh, laada kraami ja muud kribukrabu täis,“ wastas Mart pääliskaudselt; „wanamoori kangas ka sees, millest laadal lahti ei saanud.“
Kui tuppa tagasi mindi, wõttis Juku ree päält weel ühe kotikese ja paberiga mähitud paki kaasa. Toas ladus ta kotist wõikarbi, sepiku-leiwa ja lihakarbid laua pääle; siis awas ta paberipaki, millest hääd lihawad heeringaid nähtawale tuliwad. Ema oli waheajal üles tõusnud ja seeliku selga tõmmanud; külaliste palwe pääle wõttis ta ka laua lähedal istet. Mehed tõmbasiwad igaüks wedrupää-noad westi-taskust ja hakkasiwad leiba ja liha lahti lõikama. Et wiinaklaasi majas ei olnud, siis rüübati otsekohe pudelist. Pereeidele pakuti muidugi kõige päält.
„Ma tean, et sa naese-moodi mees oled, Jaan, selle pärast tõin sinu jaoks ka päris punast suhkruwett kaasa,“ rääkis Kõwerkaela Juku sõbralikult hirwitades, kuna ta punase wiinaga täidetud pudeli ema käest wõttis ja pojale nina alla hoidis; „tõmma wähemast tubli lonksgi ja õpi ükskord meheks! Pärast ehk hakkab ka meeste märjuke maitsma.“
Kuna Jaan punasest pudelist rüüpas, klugistas toobine „atsissina“pudel mõlema öömajalise suu pääl. Külalised sundisiwad pererahwast tublisti sööma ja lasksiwad pudelid tihti ringi käia. Liha-käntsakad ja pooled heeringad näppude wahel, matsuwad suud toitu ja juttu jahwatades, nii istus öösine seltskond rõõmsalt lauas. Oli ju ka waeste saunikute kohta päris pidusöök!
Isegi Jaani meel läks maitstud wiina tõttu lahedamaks ja ta keel jutukamaks. Teda oli külaliste ilmumisel halb, wõõras tundmus pitsitanud, iseäranis küll Kõwerkaela pärast; ta oli asjata oma umbusaldust maha rõhuda püüdnud. Isegi auusa Luha Mardi nägu ei tahtnud talle täna meeldida; Jaani meelest oli wanamees nii kehkwel ja ta pilgud käisiwad liig tihti toas ja toa ukse poole ringi. Mida rohkem Jaan aga punasest pudelist öömajaliste sunnil rüüpas ja kõhtu tugewa toiduga täitis, seda soemaks ja sõbralikumaks sulas ta põu, seda lahkemalt ja otsekohesemalt hakkas ta silm waatama. Ta naerisgi juba. Ka põdural eidel nähti hää tuju olewat, hoolimata sellest, et külalised teda ta öörahus, mida tal nii wäga waja oli, oliwad eksitanud.
„Ema, sa peaksid sängi pugema,“ ütles Jaan mõne aja pärast, kui kõik söönud oliwad, murelikult jutu wahele. „Sinu terwis ei kanna nii kaua ülewal olla.“
Jaan oli wõõrastusega tähele pannud, et haige eideke kaunis tihti, iga kord, kui teda sunniti, punast magusat märjukest pudelist rüüpas, kuna ta ka hää isuga oli söönud. Tahtis ta ainult rõõmus rõõmsatega olla, wõi püüdis ta waluhoogusid oma põduras kehas wiinaga tuimendada? Rohuks nad seda joogikest ju kiitsiwad. Olgu, kuda on, Kaie olekust oli aga märgata, et ta hinge- ja kehalikku lõbu tundis. Ta silmad oliwad elawamad, läikisiwad, ta nägu lahke ja rõõmus, ta kuiwenud kollakatel põskedel õhetas täpiline puna. Ta kõneles rohkem kui muidu ja tegi paar korda hää õnnega naljagi.
„Ole rahul, poeg,“ wastas ta, „ma tunnen koguni, et ma terwemaks hakkan saama. Mu rinnad on praegu nii kerged ja nii hää soe on mul.“
„Seda teeb kõik meie rohi“, naeris Luha Mart, kes joodud wiina mõjul julgemaks näitas minewat ja enam nii tihti ringi ei waadanud. „Weel wäike lonks, perenaene, ja sooned on sul nagu noort werd täis. Seep see wa’ käraka nii kasulikuks teebgi.“
Eideke lonksas siis weelgi ja hakkas alles lauast kobima, kui Jaan talle weel kord sängi-minemist meelde tuletanud ja kui laps, koiku ees hällis, korraga kisa hakkas tegema. Kai tõusis raskelt ja weidi tuikudes lauast üles ning läks last waigistama. Seepääle heitis ta küljeli asemele, kiigutas hälli ja kuulatas hääl tujul meeste juttu.
„Nagu näha ja kuulda, pole sina, wennas, oma elu poolest ka just mitte Abrami süles“, wõttis Luha Mart sõna, kui ta pudeli jälle korraks ringi lasknud käia. „Ma usun, sul ei olnud laudas lehmumullikastgi enam alles.“
„Wiisin täna laadele.“
„Nalja pärast wist mitte, ennem nälja pärast.“
„See on õige.“
„Loll inimene, kes nälga jääb,“ tähendas Kõwerkaela Juku, kelle muidu nii totter nägu wahel ka iseäralist kawalat terasust wõis awaldada. Ta pigistas teise silma kinni ja naeratas salalikult.
„Kuda nii — loll inimene?“
„Noh, ma arwasin aga nõnda — enamasti jääwad rumalad inimesed nii waeseks, et nälga kannatawad. Targad teewad teisiti.“
„Nagu sina?“ küsis Jaan.
Mart hakkas naerma.
„Ära sa arwa, Kõwerkael, et Jaan, meie kallis wäimees, sulle sõna wõlgu jääb,“ rääkis ta mahedasti. „Aga seda pean ka ütlema — Juku just kõige lollim poiss ikka ei ole. Ja mis ta rääkis, sellel on oma tuum sees, mõtle aga järele, poeg.“
„Mis nõuu te mulle siis õieti tahaksite anda, et ma targaks inimeseks saaksin ja hädast pääseksin?“ küsis Jaan sõbraliku pilkamisega.
„Nõuu, nõuu — kes teisele teab wõi tohib nõuu anda!“ wastas Mart isewärki naeratamisega. „Igaüks pidagu ise silmad lahti ja waadaku, kust talle midagi sülle wõib langeda. Inimene peab teenistust otsima.“
„Ja kui ta ei leia?“
Juku hirwitas. „Ei leia — miks ei leia!“
„Noh, kui ei leia, siis leia,“ rääkis Mart edasi. „Wahel ei leia, wahel leiab. Inimesel peab ka sõpru olema, ustawaid sõpru, ja õnne ka. Mõnele tuleb teenistus tuppa, aga ei oska wastu wõtta. Mõni peab ka paremaks näljakannikast närida kui tööd otsida wõi õnne wastu wõtta. Inimesed on ju nii mitmesugused… Aga mis meil sellega tegemist… Eks maitse nüüd ka meie pudelist, wäimees poeg!“
„Kuhu nad sihiwad oma sõnadega?“ mõtles Jaan, oma pääd, mis raskeks kippus minema, käe najale toetades. Ta meelest oli korraga, kui peaks nende meeste siinolemisel mingi otstarbe olema, kui poleks nad mitte liht öömajalised, kes tuliwad ja lähewad. Ja ka nende wiinadel, nende lihal ja sepikul näitas otstarbe olewat. Aga missugune?
„Kas ei oleks aeg küljeli heita,“ pani Jaan ette, arwates, et ta neid seeläbi lühemale seletusele sunnib. Ruuna lähme wist muidugi weel waatama, siis wõime ka paar sületäit heinu põrandale tuua. Aeg hakkab tõesti juba hiljaks jääma.“
„Tühi lori!“ naeris Juku laialt; „pudelid alles pooleli ja laada öö! Minule küll enne und ei tule, kui kolu kuum. Wennad, oleme parem rõõmsad ja ajame weidike weel mõistlikku mehe juttu!… Jaan, kallis sõber, meil on sulle paar sõna lausuda, paar wiisakat sõna —“
Jaan märkas, kuda Mart Jukule põlwega külge tõukas, mispääle wiimane kohe põiklema lõi:
„Noh, sellest wõime ka pärast weel juttu teha,“ lisas ta juurde, kuna ta käsi Jaanile walge wiinaga pudelit pakkus. „Esiotsa weel — ole meheks, tee suu seks! Sõbrad oleme kõik ja Eesti pojad — hurraa! “
Jaan jõi, pudel käis ringi, jutt kestis edasi.
Luha Mart nihkus Jaanile ikka sõbralikumalt ligemale, rääkis nii mahedasti, kiitis Jaani, kuulatas tema sõnu suure osawõtmisega, tõendas kõike kiiresti taga ja pani käe tihti ta õla pääle, wiimaks ta kaela ümber. Kõwerkaela Juku püüdis omalt poolt hääd tuju taga õhutada, lusti ja rõõmu wälja laotada. Ta katsus ka paari laulugi oma kähisewa häälega alustada, mida aga Mart ära keelas, sest et lapsed magada ja perenaene ka uinumisel olla.
Nõnda läks jälle tund wõi poolteist mööda, ilma et Jaan oleks asja kannule saanud. Ta mõtted hakkasiwad ka juba tuhmiks ja segaseks minema, nii et ta lähema uurimise äragi unustas. Wist arwas aga Mart nüüd paraja aja tulnud olewat, sest ta küsis korraga, käewart Jaani kukla ümber hoides, päris pühalikult:
„Tunnista, wend, kas me oleme sõbrad wõi mitte! Kas me oleme kõik ühesugused Eesti wennad, kes walmis on üheteise eest kas wõi elu jätma?“
„Muidugi, muidugi,“ kohmas Jaan uniselt.
„Waata, wend, siis me teame ka, mis meie kohus on, ja meie kohus on ühteteist aidata. Kas see on õige wõi ei ole?“
„Õige, õige!“
„Siis pead sa mind wähe aitama, Eesti wend! Kuula, mis ma sulle ütlen, ja ära sa mu sõnadest wõõriti aru saa… Sina, Kõwerkael, pea nii kauaks lõuad… Waata, wend, lugu on see“… Ta surus oma hääle sosinaks ja nihkus Jaanile weel lähemale, nii et nende ninad peaaegu kokku puutusiwad.
„Räägi aga, räägi,“ julgustas Jaan, „ega sul ometi sala-asju ole, et sa mind nii wäga usutad. Mina pole mees, kes oma abi keelab, kui asi auus on.“
„Sala-asi? Auus? Mis sina siis arwad! Muidugi auus… Aga ega sul igaühele pruugi nina pääle siduda, mis sa tead ja teed… Ja kahju sisse ei pea sa ka mitte jääma. Juku, sul on wähemad rahad — too siia!“
Kõwertael tõmbas westi-taskust silmapilk krabisewa paberi raha wälja, mis sinna nagu näis waruks pandud olema, ja wiskas Jaani ette.
„Siin on sulle esiotsa kolm rubla,“ kõneles Mart pool surutud häälega edasi, „kui otsas, anname weel… Mis sa siis nii wõõriti wahid, wäimees?“
„Mis eest mulle siis raha annate?“ küsis Jaan.
„Oota ikka, ära nii pääle tungi oma pärimistega… Muidu ma sulle juba raha ei anna — wõid julge olla, ega meiegi teda maast leia… See on paljas toidu- ja üüriraha meie — wõi minu hobuse eest, kes paariks päewaks sinu juurde korterisse ja kosti pääle jääb…“
„Mispärast?“ küsis Jaan terawalt.
„Kurat wõtku sind oma pärimistega!“ hüüdis Kõwerkael pahaselt, „kas see sinu asi on? Wõta raha ja pea suu. Muidu —“
Karistaw pilk Luha Mardi silmast sundis Jukud sõna pooleli jätma.
„Sa küsid, mispärast?“ rääkis Mart ise edasi, „noh selle pärast, et mul praegu weel kindlat talli ei ole, kuhu nii hää hobuse wõiksin sisse panna… Aga ma näen, kolm rubla on moonarahaks liig wähe. Tõesti wähe. Heinad kallid, kaeru pead ka andma, — Kõwerkael, sul wist wa peenikest puru westi-taskus weel on, — lao weel wälja.“
Juku tõi weel kaks rubla nähtawale ja wiskas nad uhkesti Jaani ette laua pääle.
„Waata, wend, siin on wiis rublakest,“ seletas Mart suure libedusega; „ära nüüd aga arwa, et meie — et ma ruuna paariks kuuks wõi nädaliks sinu toita jätan. Mitte mõtetgi! Wõib olla homme, wahest ka ülehomme, kõige hiljem kolme päewa pärast wiin ta su tülist ära.“
„Mis sa nüüd käänutad ja põikled, Mart,“ ütles Jaan, kes loost selgemini aru hakkas saama. „Ütle otsekohe wälja, et sina, wõi õigemini, teie mõlemad, hobust minu juurde peitu tahate panna… Ja kui teil see nõuu on, siis pole hobusega õige lugu. Ma poleks elu-ilmas wõinud arwata, Mart, et sina ka niisugust teenistust pead. Ma ei tea, mis ma pean ütlema!“
„Noh, wennas, kui sa asjast nii aru oled saanud — olgu pääle!“ wastas Mart, silmi maha lüües, pikkamisi, kus juures tal silmapilguks endine argtus näost paistis. Ta wahtis paar korda teraselt ema koiku poole; eideke oli juba magama uinunud, wähemast oliwad ta silmad kinni ja rind tõusis ja wajus nagu magajal. Siis kõneles Mart sosistades edasi: „Kui sa midagi märkad, siis pole pikemat juttu waja. Pista raha kalitsasse ja pea suu! Imeks panna pole minu üle midagi; mul on waesus ja nälg majas. Lusti pärast ei tee ma seda mitte. Ma arwan, et ka sina üks neist rumalatest ei ole, kellest praegu rääkisime, kes ei näe, kuda talle praad suhu lendab, wõi kes lolluse pärast suu kinni pigistab… Nagu näed, olen mina hoopis teist moodi mees. Auus nimi on hää asi, aga wõid sa teda süüa wõi selga panna?“
Wäljaotsa Jaanile oli õhetaw puna palge tõusnud. Laua pääl olewad kirjud rahad tõmbasiwad ta silmi nagu sala wäega ligi, aga wärisewad sõrmed, millega ta mängides laua pääle tippis, tõukasiwad neid tasakesi, toll tolli järele eemale. Ta püüdis nähtawalt rahuline olla, aga ta häälel oli wärisew, segane kõma, kui ta wõimalikult pääliskaudselt küsis:
„Kust kaugelt hobune on? Miks te’ teda laadal „mehele“ ei pannud?“
„Ruun on kaugelt, kaunis kaugelt,“ sosistas Kõwerkael salalikult, aga iseäralise rõõmsa uhkusega, „ja kui sa teaksid kui keerulisel wiisil talle ligi pääsesime! Tore tükk — oota, ma westan loo ära.“
„Wait, Kõwerkael, ära wiida aega,“ pahandas Luha Mart. „Meie peame Jaaniga kaubad ära tegema, siis on aega lorimiseks küllalt… Jaan, kallis sõber ja wend, nüüd tead, mis sul teada waja. Hobune on kaugelt, aga laadal, kus ta nahast kullisid tahtsime lüüa, tuli wäike äpardus. Meie olime siin pool tundmata sõbrad ruuna müütama pannud. Aga hädaoht tuli hoopis kaugemalt. Teised hääd sõbrad andsiwad märku, et ruuna kodu poolt mehi nähtud; wa’ Kohi-Kaarel teadis koguni puhuda, et ruuna endine peremees ise liikumas olla. Nõnda panime siis aegsasti putked…“
„Ja miks te siis just minu juurde tulite?“ küsis Jaan.
„Kas sa sest ise aru ei saa?“
„Mitte põrmugi.“
„Noh, selle pärast, et sa wa’ auus poiss oled,“ wastas Mart.
„See tähendab, et minu juurest hobust ei teata otsima tulla.“
„Nii neh!“
„Aga miks te’ arwasite, et ma teie plaaniga nõuusse heidan ja hobuse peitu wõtan?“
„Noh, mõtlesime, et sa nii loll ei ole, et wäikest teenistust põlgad.“
„Miks mitte?“
„Kurat, sa pärid ju kui poisikene! Istud sa siis nii külla otsas, et wiit wõi kümmet rubla ei oska tarwitada?“
„Teie mõtlesite siis, Jaan on waene näljakonn — ta wõtab teenistuse rõõmuga wastu?“
„Nüüd on sarwiline wäljas! Kas sina siis teisiti mõtled?“
„Hoopis teisiti, mehed!“ wastas Jaan korraga tõsiselt ja kõmisewal toonil, kuna ta sõrmedega rahad enesest kaugele eemale lükkas. „Wäljaotsa Jaan on waene kui kiriku-rott ja püsti näljas terwe perekonnaga, aga ta on siiamaani oma näpud igast wargusest puhtad hoidnud, on alati auus mees olnud ja tahab selleks ka edespidi jääda… Pistke oma rahad aga jälle taskusse, jätke suud kulutamata ja katsuge, et oma ruunaga warsti minema saate… Räägime parem kohe teist juttu, wõi, mis weel õigem, pange aegsasti minema, enne kui walge wälja tuleb, — see on teile endale kõige kasulikum.“
Mart ja Juku wahtisiwad teineteise otsa; esimene nihkus Jaanist pikkamisi eemale, kätt ta kukla ümbert tagasi tõmmates; Kõwerkaela suu oli ammuli lahti.
„Wõi nii?“
„Just nii.“
„Kas tahad kümme rubla saada?“
„Ei taha.“
„Sa ei taha tõesti mitte?“
„Ennem wõtke mu pää maha. Ma taha ennem rumal kui auutu olla, ennem nälgida kui warga nime kanda.“
Luha Mardi pilgud käisiwad kogemata eide koiku poole. Mees kohkus ära: ema silmad oliwad pärani lahti, ta kuulatas isukalt meeste juttu.
„Jaan, tule siia!“ hüüdis ta korraga.
Poeg läks ta juurde. Kai wõttis kätega ta pääst kinni, surus ta kõrwa oma suu wastu ja sosistas midagi. Nagu oleks madu teda hammustanud, nii tõmmas Jaan pää tagasi ja kärgatas: „Wait! Weel kord, wait! Häbi sulle, wana inimene!“
Siis pööras ta wihast wälkuwate silmadega öömajaliste poole:
„Meie jutt on otsas! Teie wõite julged olla, et ma kellegile sõna ei lausu, mis mulle olete ilmutanud, aga teie kilda ei heida ma mitte. Muidu peaksin häbi pärast metsa jooksma… Lõpetatud!“
„Kardad wist, et lõksu langed,“ hakkas Kõwerkael ässitama. „Jumala eest, ma poleks uskunud, et niisugune argpüks oled… Aga olgu pääle. Kui sa hobust ei wõta, siis jäta wähemast minu kott oma lauta heinte alla.“
„Wõi siis sääl on ka midagi sees, millel peidupaika waja?“ hüüdis Jaan. „Ei, wennike, siis wiska aga jälle ree pääle ja — hääd teed!“
„Ja see on sinu wiimane sõna?“
„Minu wiimane sõna.“
„Ma lisan weel kaks rubla juurde.“
„Kurat, nüüd on küllalt,“ karjus Jaan ja lõi rusikaga laua pääle. „Katsuge, et minema saate, aga silmapilk!“
Mart tõusis üles, tema eesmärgi järele ka Kõwerkael. Mart astus üsna Jaani ette ja wahtis talle kiirgawate silmadega uuriwalt näosse.
„Kas sa suud pead?“
„Seda ma ütlesin juba.“
„Hoia ennast, poiss, hoia, kui sa sõna ei pea! Muidu wõiks midagi juhtuda…“
Juku, wa’ ahw, pööritas kah silmi. „Hoia kurat oma nahka!“ hüüdis ta ja näitas rusikast.
Nõnda lõppes rõõmus koosolek Wäljaotsa saunas. Mõlemad öömajalised, kellel waja oli warsti lõppewat ööpimedust tarwitada, paniwad hobuse ja kotiga wiibimata minema, ilma et emale sängis Jumalagagi oleksiwad öelnud. Muudkui peaaegu tühjad wiinapudelid ja toidu-jätised oliwad mälestuseks lauale jätnud…