Külmale maale/15
Piiwamäe naabriwallas, Mulluksel, elas keskmise suurusega päriskoha omanik Joosep Wahi, kellest küll teati, et ta oma maksude õiendamisega kehwade aegade mõjul tihti kitsikuses oli, keda aga üleüldiselt auusaks, korralikuks meheks peeti. Suurt tähelepanemist äratas siis naabruses lugu, et polizei tema majast hulga warastatud kraami leidnud ja päälegi hää osa sellest kaubast, mis märzi kuu lõpul Piiwamäe kaupmehe Juhan Leegi poodist oli warastatud.
Joosep Wahi sulane oli purjus pääga mõne sõna pillanud, mis kahtlust äratas. Asi puutus polizei kõrwa, talu wõeti läbiotsimisele ja — saak oli käes. Leegi kraami ei leitud küll enam terwelt eest, selle wasta aga mõnda wõõrast, mille omanikud warsti leiti. Säält tuli nähtawale uut sitsiriiet pakkide kaupa, rättisid, saapa-nahku, suhkrut, kohwi; siis kodust riiet, liha, mett, waha ja mõndagi muud, mis talude aitadest pimedamatel aegadel ära kadunud. Ka raha leiti kaunis summake, mille kohta peremees kindlamat tunnistust ei wõinud anda, mille eest ta tema sisse wõtnud. Piiwamäe kraam tunti kõige ennemalt ja kõige selgemini ära.
Joosep Wahi oli wissisti weel wilumata oma ametis. Wähemast oli ta nii nõrk — wõi nii tark — et ta juba esimesel ehmatuse-kohmetusel, wähese puiklemise järele, wargad üles tunnistas, kelle saaki ta hääde sõnade ja tulusa tasu eest warjanud ja müütada aidanud. Pikem salgamine ei oleks ka midagi aidanud, sest ta enese naene, kellega ta riiurikast abielu pidas, ja hirmunud sulane, kes terwe õnnetuse talle kaela toonud, andsiwad liig selged tunnistused niihästi wargate kui ka terwe asjaloo kohta. Nelja meest tunti kui warastatud kraami toojaid wõi kui inimesi, kellel ta kohta pärimise-õiguseid nähtud olewat. Need oliwad tuntud kelmid Kaarel Lind ja Juhan Melberg; siis keegi Hans Mutsu, kes wiimasel talwel siin pool liikumas olnud ja mõlema esimesega sõprust pidanud, ning — Jaan Wapper Lehtsoo wallast, keda Joosep Wahi sulane kui oma leeriwenda näost ja nime-pidi tundis. Juba polizeilik ülekuulamine tegi selgeks, et Kaarel Lind ja Jaan Wapper 24. märzi öösel kraami hobusega Wahi talusse oliwad toonud. Mõlemad teised oliwad lähematel õhtutel, kas üksina wõi selle ja teisega seltsis, ilmunud ning endid „osameestena“ tunda andnud. Sulase suu oli aegsasti hää plaastriga kinni pitserdatud. Warastatud rahasumma oli muidugi jaotamise läbi mitmesse harusse sattunud ja polizei eest esiotsa osawasti peitu pandud. Nüüd oli siis Piiwamäe waraste arwust üks puuduw käes — Hans Mutsu, kuna see, keda kohus ühe agara tunnistaja eestkostmisel juba süüst wabaks mõistnud, siisgi lõksu oli langenud. Mitu uut kaebealust oli ühtlasi juurde ilmunud — kõige päält Wahi peremees naese ja sulasega.
Kawalasti küllalt oliwad kelmid oma saagi warjaja wälja walinud. Kellele tuli meelde peremehe, päriskoha omaniku, päält näha nii auusa ja laitmata nimega mehe juurest, nagu Joosep Wahi, Piiwamäe suurt wargust minna otsima? Mitte prügikest terwest kraamist ei olnud nad popsi-saunadesse wõi kõrwalistesse kõrtsidesse pannud. Peremehe nimi juba hoidis otsijaid Wahi talust eemale, sulgus nende silmad kinni, kustutas kahtluse ära. Kuda ja kunas nad kitsikuses elawa mehega ühendust saanud sobitada, et teda eneste kullatud wõrku meelitada — kes teab? Suur algaw prozess saab selle ja mõne muu asja pääle walgust heitma. —
Kui seadusekäsi Jaani ta õnneunenäost tuli tabama, wahtis ta nagu surija oma wana emakese otsa. Ta ei teadnud, mis waheajal wäljaspool sündinud, aga aimdus, mis ta hingest läbi lõikas, oli wälgu walguse sarnane, mille sähwiwal paistel ta terwet kohutawat sündmust nägi.
Ta oli kui halwatud polizei-ametnikkude ilmumisel. Ta ei kostnud ühegi küsimise pääle. Ta enese tardunud pilk aitas neid juhtida, kui nad ta pisukesest korterist kurjatöö jälgesid hakkasiwad otsima, kui nad ta pühapäewa-kuue warnast wõtsiwad, selle woodri lahti lõikasiwad ja säält wiiekümne rubla ümber paberiraha wälja tõmbasiwad. Ta ei kostnud, kust ta selle raha saanud. Ta pööras hirmunud emakese eest näo nurka ja ootas ainult silmapilku, mil teda siit ära wiidaks.
Otsas kõik, kõik otsas!
Ja kui ta ametnikkude wahel üle majahoowi sammus, surus ta mõlemad käed kõrwade ette, et seda hädakisa ei kuuleks, mis talle laste suust järele kajas, ja ema wiimast kiljatust mitte…
Talle tuli ka ta wapper päästja meelde, kes teda walewandega iseenese ja ilma ees püüdnud puhtaks pesta. Kuda saab selle langemine kõrgetelt õnnepilwetelt olema! Mida peab see noor, ilmasüüta hing siin ilmas weel uskuma, kui teda nii kaljune usk pettis — nii nurjatult pettis? Kuda saab tema käsi käima waletunnistuse süü pärast? Kas neid ühe katuse alla wiiakse, ühesugusesse häbiriidesse pistetakse — selle seltskonna sekka, mille pääle mõteldes inimese ihukarwad püsti tõusewad? Tema, see noor, arg, puhas hing, kellel oma eksitusest ja selle suurusest õiget aimugi ei wõinud olla — tema wangikojas raske kaebtuse all, kibe karistus ähwardawas!… Otsas, otsas ka tema noor elu, kadunud iga tulewik, lahti ainult rada hukatusse…
Kui Jaan wangi-hoonesse oli jõudnud, langes ta uimaselt nurka pingi pääle maha. Teda toibutati külma wee abil nõrkusest, kuid iga wastuse jäi ta ametnikkudele mõneks ajaks weel wõlgu.
Selsamal puhul oli prokuror Anna Wadi lasknud üles otsida ja walewande süüdistusel ülekuulamisele tuua.
See imelik tütarlaps tõendas ikka weel, hoolimata kõigist päikese-selgetest wastu-tunnistustest, et ta omal ajal kohtu ees õigust rääkinud. Ta ei tahtnud kõige päält mingi hinna eest uskuma jääda, et Jaan Wapper kusgil wargil wõiks käinud olla. Kui talle wiimaks selgeks jõuti teha, et kaebealune terwel warguse-öösel Lehtsoo wallast, Wäljaotsa saunast ja Wirgu talust paarkümmend wersta eemal olnud, sel tunnil sääl, sel tunnil tääl — hüüdis tüdruk otse wihaselt:
„Ja kui ta meil ei olnud ja kodus ei olnud, siis ei olnud ta wargil ka mitte — seda ei suuda Jumal taewasgi tõeks teha.“
„Ja miks te’ seda ei taha uskuda?“
„Selle pärast, et mina seda siis ka teaksin; ta oleks mulle kõik öelnud, ma oleksin tema näost juba kõik ära näinud.“
Ja tüdruk jäi oma lootuses kindlaks, et tõde warsti päewawalgele tuleb, kui aga kohus asja hoolega järele kuulab.
Waene laps! Aeg tuli, mil ka tema pidi uskuma hakkama, mil tõde talle oma armuheitmata wasaraga uimastawaid hoopisid pähe andis, kus ta ära nägi, et ilmas ja elus saladusi ette tuleb, mille põhja iga kerge-usuline tütarlaps ei suuda tungida. Jaan waras, kurjategija, just niisamasugune alatu inimene nagu Kohi-Kaarel ja Kõwerkael, mitte tolli parem! See tõde pidi ka tema ajusse ja põue mahtuma; on ju sääl ruumi küllalt, kui elu ise neid pingutab ja paisutab…
Anni meelest oli ka wiimse silmapilguni see mõte arusaamata, talle pähe mahtumata, et ta mingit kurja teinud, mispärast teda wõidaks wangi panna, päris kelmide ja kurjategijate hulka heita. Ja kui see ilmseletamata hirmus ime siisgi sündis, kaotas ta tükiks ajaks nagu oma senise inimliku tunde-ilma, oma mõtlemise- ja otsustamise-wõimu iseenese, oma ümbruse, terwe ilma üle. Ta meelest oli, kui wiibiks ta elusalt hauas wõi ilmlõpmata, wiirastustega täidetud unenäos. Ta ei söönud ega maganud; ta aju ja terwe keha üle oli tume, hämar uimastus heitnud. Ta nägi nagu läbi udu oma ümbrust, kuulis hääli, mis ta kõrwu puutusiwad, nagu kaugelt teisest ilmast ja nägi oma kaaslaste nägusid nagu nõia-peeglist, neid tondikujudeks pidades.
Pikkamisi, pikkamisi hakkas ta kõigega harjuma, hakkas ta mõistus selgima, seletust ja otsust andma. Ta seltsilised äratasiwad teda ta pikast uimasest unenäost. Nad kiilisiwad talle oma toorustega mõtte pähe, et ta wangis istus. Teda piinati ta tuimuse pärast, mida kas lolluseks wõi uhkuseks peeti. Talle õpetati wangielu, mille sisse ta nagu pilwest langenud, ta õigetest külgetest tundma. Ta pidi ülbusi ja toorusi kuulma, millest tal ennemini wähem kui aimdus puudunud. Teda pilgati ja wintsutati, teda waewati ja pigistati. Nad katkusiwad ta juukseid ja näpistasiwad ta ihu siniseks, kuni ta nii kaugele elusse ärkas, et ta wastu hakkas panema, et ta neid wähegi mõistma, nendega kui murdjatega ühes hulguma hakkas, kui ka wastu tahtmist, silmakirjaks, et neilt rahu saada, neid arwama panna, et ta ise nende sarnaseks ja wääriliseks saanud.
Tõesti, kui ta kauemini nende sekka oleks jäänud, selle kitsa, tühja, pruuniks wärwitud surnukirstu sisse, milles tooruse-pori tal suu ja silmad kinni mattis, teda iseenese ees nagu haisema pani, ta mõistust ja puhtusetundmust wägiwaldselt kahandas — tõesti — ta aimas seda umbkaudu — ta oleks siin pikkamisi sellekssamaks saanud, mis need teised kõik oliwad, — ta oleks hukka läinud ihu ja hingega…
Ta mõtles ühte lugu Jaani pääle, oma isa pääle. Missuguse näriwa waluga oli ta seda esimesel ajal teinud! Aga ka needgi elawamad tundmused muutusiwad siin hukatuse-hauas tumedateks, umbseteks kipitusteks, mis ikka kaugemale nihkusiwad, ruumi tehes uimasele töntsusele. Ta oli ahastusega walusat küsimist weeretanud: mis saab minust enesest? Aga ka see hirmuhüüe hakkas ta hinges raugema, muutus aeglaseks, tumedaks ägamiseks, millel enam weristawat okast ei olnud. Wängelt haisew kihwti-õhk, mis teda ööd ja päewad piiras, kustutas ta pääst mõtted, ta rinnast tundmused — muutis kõik ühiseks uimaseks windumiseks.
Jaani käsi ei käinud paremini.
Tema tundis juba wangipõlwe esimesest proowi-ajast. Kuid see oli liig lühikene olnud, kui et teda ta korteri-osalised oma täis-õigusliseks seltsimeheks oleksiwad pidanud. Tema wärskus ja töntsus, ta kurbtus ja lein äritasiwad neid. Nad hakkasiwad teda õpetama, koolitama, harjutama. Kui ta wastu puikles, siis ülendas see ainult nende nalja, õhutas neid ikka parematele toorustele. Teda piinata oli nende ainus ajawiide, lõbu ja meelelahutus. Mida meeleheitlisemalt ta nende käes wingerdas ja siputas, seda suurem oli nende rõõm. Nad waewasiwad teda kehalikult ja hingelikult, ning piinamiste wäljamõtlemises oli üks ikka nõuukam ja leidurikkam kui teine. Kauem kannatamine, wastupanemine ja enesekaitsmine oli siin wõimata. Wärskus ja süütaus oli neil wihatud. Kes nendega tahtis elada, pidi — kui ka esmalt silmakirjaks — nende õpetused wastu wõtma, nende mõtte-wiisi, kombed, arwamised omandama ja selle poolest walju eksami alt läbi käima. Ja kes ei oleks seda teinud? Teisiti polnud ju wõimalik. Nende piinamist poleks keegi wälja kannatanud. Jaan palus alla, kui tal paar korda jalataldu metsalise wiisil oli peksetud ja talle puupindusid sõrme- ja warbaküünte wahele torgitud. Ta hakkas nendega kaasa toorustama ja püüdis nende eksamisid hiilgusega läbi teha…
Ka tema kaotas siin murdjapesas esiotsalise põlewa südamewalu wiimaks tuimusele. Mõtted ema, laste ja mõrsja kohutawa saatuse pääle sulasiwad kokku nagu tuhmiks, ihulikuks põdemiseks. Ta püüdis nende pääle ikka weel mõtelda, aga ta kurnatud hingeolu ei lasknud mingit mõistet ega tundmust wiimaks enam kujuneda, walitsewaks saada. Ta elas nagu kidura taime elu.
Nõnda jõudis wiimaks suur kohtupäew kätte. See tõi waheldust, tõi elule uue, kindlama järgu. Jaanil oli Anni wangis-olemine kergesti saadud teadete järele tuttaw; ta kuulis wiimaks ka, et nende prozessid ühel ja selsamal kohtupäewal harutamisele wõetakse. Wõib olla, et ta teda mööda minnes nähagi saab. Ta ei saanud isegi aru: igatses ta, wõi kartis ta seda.
Lühike ja ladus oli prozessi käik seekord.
Kui Kaarel Lind ja Juhan Melberg endid ikka weel süüdlasteks ei tunnistanud, siis tähendas see wisa kinnihoidmist wilunud kelmide põhjusmõttest, asja wiimse silmapilguni segada, lootes, et ehk mõnest tumedast punktist neile ikka weel kasu tuleb; karistuse kergitust ei olnud ju nii hilisest süütunnistamisest ometi enam oodata. Ja kui Jaan Wapper nende eesmärgi järele tegi, siis mõtles ta ainult seltsimeestele omal ajal antud tõotuse ja nende õpetuse pääle, järelandmata salata, see olewat kõige targem tegu igas süü-asjas; wahest kartis ta ka weel piinasid, mis teda wangikojas ootasiwad, kui sääl ta nõrkus tuttawaks saaks; see oleks ju kõige kurjem näitus olnud, kui wähe sääl läbi tehtud kool temasse jõudnud mõjuda.
Iga salgamine oli siin asjata suukulutamine. Asjaseis oli juba liig selge, tunnistused liig mahasuruwad. Kõik punktid rääkisiwad iseeneste eest.
Selgelt ja siledalt kooris kohus terwe, esiotsa kaunis keerulise süüasja paljaks, kõigile nähtawaks. Sääl seisiwad neli warast, kes ühisel jõuul, ette ära peetud plaani ja pikemate ettewalmistuste järele, nõuuks oliwad wõtnud majas, mille elanikkusid nad teadsiwad kodust eemal olewat, murdwargust korda saata. Nad wõisiwad kindlasti arwata, et majasse hoidjaid jäetud, aga nad lootsiwad neist ähwarduste wõi wägiwalla abil jagu saawat. See läks neil ka täiesti korda. Nad saiwad püütud saagi kätte. Kolm meest warastest on wilunud, enne karistatud kurjategijad. Neljas, sinnamaani laituseta elukombetega noor mees, oli alles hiljuti nende wõrku ja nende mõju alla sattunud, osalt suure waesuse sunnil, millesse ta haiguse ja muude wastikute elu-olude tõttu oli sattunud. Wargad on oma saagi warjaja juurde peitnud, keda nad hää tasuga oma nõuusse meelitasiwad, ühtlasi ka teiste nägijate waitolemist ära ostes. Warastatud kraamist on suurem osa kätte saadud, rahast aga ainult 52 rbl. ühe warga juurest; teised on oma oma osa wissisti juba ära raisanud. See oli asja tuum.
Kui Jaan pärast terwe harutamise pääle tagasi mõtles, oli kõik ta meelest nagu udune unenägu. Ta ei mälestanud enam õieti, mis ta sääl näinud, kuulnud, wõi mis ta ise rääkinud. Ainult mõned näod oliwad tal meeles: Kaarel, Juhan ja Hans, ta endised seltsimehed, siis Joosep Wahi, leeriwend Jüri Muhk, Juhan Leegi sulane ja tüdruk. Ja ta kõrwus kumises ainult tõlkija hääl, kes kohtulistele, nende seas ka temale, kohtunikkude küsimisi emakeelde ümber pani.
Jaan ärkas oma tuimusest alles siis korraks, kui talle päältkuulajate-ruumist äkitselt walus nool südamesse lendas: ta silmas sääl oma waest ema mõlema lapsega. Kai istus lössis ja küürus, arg ja hirmunud nagu tagakihutatud hirw, kusgil pingi-otsukese pääl ja tema ees seisiwad Mikk ja Mann ja wahtisiwad oma ilmasüüta lapsesilmadega täis ärarääkimata auukartust weripunase kohtulaua, suurte, särawates raamides keisripiltide ja kõnelewate kohtuherrade poole.
Jaan tundis enesel nagu hinge palawalt kurku tõuswat. Ta surus pääle kippuwaid pisaraid kõigest jõuust tagasi. See nähtus sääl jäi talle surmani meelde.
Kui wanaks on emake selle lühikese ajaga jäänud? Tõesti, ta juuksed on kõrwade ümbert hallid — esimest korda näeb seda Jaan. Ja kui hauakarwa on ta kortsus palg, kui nõdralt wahib ta kaebaw silm! Riiete poolest on ta kerjaja. Ja narus ja nadis on ka mõlemad lapsed. Nad tuubiwad endid hunikusse kokku, nagu kardaks nad iga inimese poolt, kes nende lähedal, tõrelemist, urjutamist ja ärakihutamist: on nad ju kerjajad, õiguseta inimesed — linnud oksa pääl. Emakese wärisewad käed hoiawad kaitstes ja warjates laste ümbert kinni — ta ainus wara ilma pääl weel, ta ainus nii kurb rikkus! Sest see sääl, see mees hallis wangirüüs, kes nende endine toitja ja ainus kaitsja oli, on neid maha jätnud; tal ei olnud jõudu wõi osawust oma ülesannet täita. Sest targad inimesed ütlewad ju, et see, kes elu wõitluses langeb ja hukka saab, seejuures ise ja ainult ise süüdi oli. Leiba on ilmas küllalt, kõigile küllalt; kes puuduse üle kaebab wõi wõõra wara järele käe wälja sirutab, on wäeti käpard wõi laiskleja.
Jaan ei tundnud iseäralist põnewust, kohtu-otsust oodates, niisama wähe märkas ta ehmatada teda kuuldes. Ta kolme seltsimehe nimed puutusiwad talle kõrwa, millele juurde lisati: „Kõigi seisuse-õiguste kaotamisega Siberi-maa kaugematesse kohtadesse asumisele;“ — siis nimetati teda ennast, ta õiguste kaotamist ja Siberimaa ligemaid kohtasid. Teiste kohta räägiti wangiroodust ja wangistusest pikema ja lühema ajaga… Seejuures puutus Jaani põske Kohi-Kaarli kuum hinge-õhk, ta kuulis Juhan Melbergi ohkawat, Hans Mutsud hambaid kiristawat ning Wahi perenaese kramplik nuuksumine, mis wiimaks waljuks hulgumiseks muutus, kostis talle weel kõrwu, kui nad „mõõgamehe“ sunnil süüpingist kõrwal olewasse tuppa tungisiwad, kust kaudu neid wangikotta tagasi pidi wiidama…
Siin ehmatas ta aga rängasti.
Ta seisis silmapilguks oma endise päästja ees, kes siin järge ootas, et oma walewande eest wastutamisele minna.
Nende silmad puutusiwad kokku — kaks paari küsiwaid ja kostwaid silmi, kumbagis ahastusega täidetud, kurnatud hing nagu peeglis ja siisgi kahesugused tundmused. Jaan uuris jänunedes seda pilku, hirmu ja wärinaga. Mis talle kuulutati? Kui sügawasti mõisteti teda hukka, kui wäga põlati teda? Ta ise pakkus wastuseks oma ärarääkimata häbi. Ta seisis siin nagu oma päris kohtumõistja ees, oma süü täie, mahamuljuwa teadmise ja tunnistamisega; ta ei usaldanud otsuse kergendustgi paluda, weel wähem armu. Aga mis see tähendas? Mõistis ta seda laia, selget waadet walesti? Ta luges säält kõike, kuid mitte põlastust, mitte hukkamõistmist. Säält kurtis küll tasane, hingeni kurb etteheide, aga see ei näidanud muud küsiwat kui: Miks sa mind ei usaldanud? Kas ma ei olnud seda wäärt? Aga mis säält weel wälja woolas — kuumalt, piiritalt — see oli ilmlõpmata kaastundmus, oli kõike unustaw, kõigest üle tungiw andeks-andmine, halastus ja arm…
Jaani rind paisus, ta norgus pää tõusis. Talle oli otsus mõistetud, mis talle nagu wärsket elujõudu soontesse kallas. Teda oli süütaks mõistetud, ehk ta küll süüdlane oli; talle oli armu kuulutatud, ehk ta küll selle wäärt ei olnud. Ja ta silm säras, ta nägu kumendas kohtumõistjale niisugust tänu wastu, et selle kahwatanud põsed silmapilguks õilmele lõiwad ja et ta käe nagu häbelikult tõrjudes wälja sirutas.
Jaan hakkas sellest käest kinni ja surus teda ja talle suruti wastu. See oli lepitus — täieline lepitus! Jaan ei mõistnud pääle oma tänu enam muud awaldada, kui sosistas: „Ma ei raatsinud — usu, ma ei raatsinud!“
Ja Anni kostis niisama tasa:
„Ma mõistan… Ära kurwasta, ära mind unusta.“
Neid eksitati ja nad lahkusiwad.
Kui Jaan ühes kaaslastega toast wälja wiidud, wahtis Anni hulga aega pärani silmadel ukse poole, mille taha nad kadunud. Siis wapustas kramplik wärin ta keha, ta lõi käed näo ette, langes nurka pingi pääle ja nuttis esimest korda elus nii südant lõhestawa ärdusega…
Anni lahkus kohtulaua eest sama otsusega, mis sellele osaks saanud, kelle hääks ta seaduse wastu eksinud: teda oli kõigi õiguste kaotamisega Siberimaa lähematesse kohtadesse elama mõistetud.