Külmale maale/14
Wäljaotsa Jaani prozessi- ja priikssaamise-lugu sai ligemal ja kaugemal warsti tuttawaks. Arusaadawat tähelepanemist äratas, et wallawanema ja suure palwemehe tütar kohtu ees käinud tunnistamas, kuda ta külapoissi öösiti akna kaudu oma juures magamas lasknud käia, ehk küll isa igas palwetunnis ööhulkumise wastu kärkis ning noori inimesi nende patuelu ja lihahimude pärast kurjasti noomis.
Warsti teati ka Wirgu Anni kohtukäigu ja tunnistuse koduse tagajärje üle jutustada.
Wirgul olnud kohutaw kokkupõrkamine isa ja tütre wahel. Andres olewat sest saadik, kui ta lugu kuulda saanud, nagu meelest ära. Ta katkunud oma juukseid nagu wana-aegne prohwet ja neednud tütre maailma päält ära. Ta jooksnud esimeses wihaleegis rusikatega lapse kallale, ja wiimane saanud ennast ainult põgenemise läbi päästa.
„Kao mu silmast“, hüüdnud isa temale järele, „ja ära enam oma nägu minu majas näita. Ma kaotan ennemini oma lihase lapse, kui et ma oma maja, mis Jehowale on pühendatud, patuporiga lasen ära rüwetada. Kui sinu silm sind pahandab, siis kisu ta wälja; kui sinu käsi sind tülitab, siis raiu ta maha! Nõnda käseb Issand Jumal.“
Ja ta pidanud sõna ja tütar ei olewat ka mitte alla heitnud ega armu palunud.
„Ma lähen“, hüüdnud ta isale wastu, „Jumal saab minu eest paremini hoolitsema kui sina, sest ta teab, et mina nii patune ei ole, kui sina mind teed.“
Ja tõesti — rikka Wirgu peremehe tütar ja kõige noorem laps pidanud isamajast lahkuma, pisike riidekimbuke käes, nagu eksinud ja minema kihutatud teenija, nagu wärawast wälja urjutatud kurjategija! Wirgu Anni on wanemateta waenelaps, kes laias ilmas kibedat orjaleiba peab otsima…
Ainult nii palju isa-halastust olnud Wirgu wanamehel wiimaks weel, et ta tütrele poisi hobusega järele saatnud, kes ta linna pidanud trossima, kus Anni tahtwat teenistust wõtta…
Wäljaotsa Jaan wõis neid juttusid taga tõendada. Üks külapoiss tõi temale Anni käest kirja, milles talle tütarlaps ise kõik teada andis. „Ära aga arwa, et ma kurb olen wõi kahetsen, mis ma olen teinud“, kirjutas ta — „ma lähen otse rõõmuga, ma pääsen nagu wangist. Ma tean ka, et isa seda üksnes inimeste pärast tegi, oma wagadust ja oma maja pühadust kaitstes; muidu ei laseks ta mind mitte minna, sest tal on mind wäga tarwis. Ta tahab ainult inimestele näidata, kui püha mees ta on ja kui kange ta usk. Kui ta mind karistamata jätaks, siis oleks ta kuulsus otsas. Ta ei wõigi teisiti, ta peab mind waljusti karistama…“
Anni andis siis kirjas oma linnatädi adressi üles, kelle juures ta teenistuse leidmiseni saawat elama, ning palus Jaani, kui ta linna puutuwat, teda waatama tulla. Kiri lõppes soowidega, et taewane isa Jaani käekäiku õnnistaks, talle julgust ja terwist jagaks.
Jaan naeratas kirja lugedes. Nii wäga tal ka kahju wõis olla, et seesugune kurb sündmus isa ja tütre wahel tema pärast juhtunud, teadis ta siisgi, et Anni tõesti nagu lind kitsast puurist pääsis. Küll niisugune wirk, tragi tüdruk ilmas isegi edasi saab. Julgesti kannatab ta ka kõige raskemat teenija-põlwe rõõmuga selle wangi-elu wastu, mis tal kodus oli.
Aga mitte selle üle ei naeratanud Jaan, waid selle imeliku kokkujuhtumise üle, et ka temal kindel nõuu oli, linna elama asuda — ühes oma wiletsa perekonnaga. See oli ta ainus nõuu, millest ta wõis kinni hakata. Maal polnud tal praegu midagi hakkamist. Alalise asukoha ja kindla teenistuse saamiseks oli aeg liig hiljaks jäänud. Et kogukond nüüd, kus toitja waba, eite ja lapsi toita ega korterit pidada ei tahtnud, oli iseenesest mõista. Päewatööd oleks ju praegu saada olnud, aga kuhu elama minna? Seepärast linna — rohkem kui nälga näha ei saa ju säälgi!
Ta oli oma õnnetud omaksed ühe talu rehealt üles leidnud, kus nad nurgas pihutäie põhkude pääl, nagu loomad laudas, koos kükitasiwad — lapsed särgi wäel, emake narudes, kõik nälginud ja wiletsuse läbi puretud. Kirjeldamata jäägu see rõõmupilk, mil nad teda kui päästjat wastu wõtsiwad, kaelustasiwad, suudlesiwad. Eideke nuttis kui lapsuke ja lapsed ei lahkunud terwel ööl ta küljest.
Jaani juures käis lähematel päewadel nii mõnigi uudishimuline, tema keerulese prozessi ja selle imeliku lõpu üle teatust pärimas. Ka Kohi-Kaarli wana isa ilmus poega taga küsima. Oli ju Kaarel tema ainus toitja.
Wanasõna kännust ja käbist pidi igaühele meelde tulema, kes seda wanameest ja ta poega lähemalt tundis.
Wana Krati Peeter oli terwe eluaja suur, ilmparandamata joodik ja enne kuulus waras olnud, kes wiljarõukusid wäljal, mesipuid linnu-aias ja hobuseid kõrtsi ees rahule ei jätnud. Mõnegi aastakese oma igast oli ta wangikoja hallide müüride wahel ära wiitnud.
Kodune elu Krati saunas oli tooruse ja roppuse poolest niisama tuttaw kui elanikkude alalise nälja poolest. Sellegi natukese, mis kehwast, wisast teenistusest wälja pigistati, kandis joodik isa kõrtsi; sinnasamasse läksiwad ka ta saagid öösisest salatööst. Lapsed — neid oli kolm poega — kaswasiwad rumaluses ja tooruses üles, silma ees hukka läinud isa jõle eesmärk, urtsikus karjuw waesus, kurnaw nälg. Kui Peeter kõrtsist koju tuli, peksis ta naist, uhtus lapsi, purustas asju — igas tükis taltsutamata elajas. Naene suri, nagu räägiti, tema tooruste ohwrina. Tuttaw oli ka, et ta oma lapsi ise wargile sundinud ja neile selles kunstis õpetustgi jaganud. Sellest majast, sellest ümbrusest wõrsusiwad lapsed üles. Nad kandsiwad siis ka seda wilja, mis siin külwatud. Kõige wanem poeg lõi metsa wahel kaubajuudi surnuks ja riisus ta paljaks, mis teo eest teda Siberi mäekaewandustesse sunnitööle saadeti. Keskmine poeg poos enese wiinahulluses üles ja kolmas, kuulsam hobusewaras kolmes kihelkonnas, istub praegu raske kaebtuse all trellide taga.
Et wanamees, kelle liikmed wiinatõbe käes lõdisesiwad, kelle amuli rippuw suu ila jooksis, enam mingit tööd ei suudnud teha, siis elas ja jõi ta ainult sellest, mis Kaarel talle oma saagist jagas; kuid seda peab poja auuks juurde lisama, et ta tema eest jõudu mööda hoolt kandis. Wanamees elas sest saadik, kui ta oma wiletsa sauna-torbiku käest ära pidanud andma, ühe kehwa renditaluniku juures, kuhu poeg talle ülespidamist muretses.
Poega neades ja sõimates, tuli Krati Peeter Jaani juurde. Ta oli wõimatu suur, jämeda kerega, tugewate liigetega wõllanägu, aga wiinakatku läbi lohakile ja töllakile wajunud nagu lagunew, kokku langew hoone.
„No, kuhu siis minu poja-narakas jäi?“ algas ta sülgades oma pärimist. „Ta seahing jätab oma wana isa siia nälga ja laseb enese puuri pista! Kas tema siis kohtusaksadele halwemini mõistis hambasse puhuda kui sina, et teda weel sidima jäeti?“
„Seda ma ei tea,“ wastas Jaan, kellele õhetaw puna palgesse tõusis.
„Oh sina wiimane lontrus! Mul ei ole punast krossi taskus, ei koorukest leiba kodus. Kas ta sinu kätte minu jaoks midagi ei andnud? Ära waleta! Ta andis, aga sina pistad muidugi oma tupsi! Küll ma teid masuurikuid tunnen!“
„Kuule wanamees, katsu wähe suud pidada,“ ähwardas Jaan wihaselt; „kui su poeg mulle midagi oleks andnud, siis oleks see juba sinu käes.“
Krati Peeter tõmbas noore popsi käist pidi kõrwale.
„Räägi nüüd õigust, pojuke: kuhu, tulise kuradi pihta, on siis see suur raha- ja kaubanoos jäänud, mis te Piiwamäelt ära wedasite? Kaarel, saatana wärdjas, pidas nii kaua lõuad kinni, kuni teda kinni nabiti. Nüüd ei tea mina waene, kuhu küüned pean nälja pärast lööma — saati on, aga kusgilt kallale ei saa…“
Jaan raputas end temast lahti.
„Seda päri Kaarli enese käest järele; mina ei tea sinu noosist midagi. Ja nüüd jäta mind hoopis rahule!“
Wanamees hakkas seepääle Jaanilt pool nutuse häälega raha nuiama, ja kui ta soowi ei täidetud, lonkis ta ropult sõimates ja ähwardades minema. —
Ühel oma käigul tuli Jaanile meelde, Kõwerkaela Juku lese ema juurde Wõsu sauna sisse astuda, arwates, et see, kui ka Juhani õde ja õemees, kes seda popsikohta pidasiwad ja kelle juures ema elas, wangi üle teatust soowiwad. Jaanil oli oma jagu kaastundmust oma endiste sõprade ja seltsimeeste kohta, kelle saatus tema omast karedamaks muutunud.
Sauna õue läitis wiie poolpalja, räpase lapse kisa ja wingumine. Nad piherdasiwad, kükitasiwad, kaklesiwad liiwa ja sõnniku sees nagu põrsakesed. Pool-lagunenud saun oma wiletsuse ja roppusega tuletas Wäljaotsa urtsikut elawalt meelde. Ukse läwel istus, kepp põlwe pääl, nadise seelikuga ja tahmase, paigatud särgiga wanamoor, kuna pops naesega — Juhan Melbergi õemees ja õde — kodust näitasiwad wäljas olema — peremehe juures tööl muidugi.
Ka sellel wiletsuse-urkal ja putukatel, kes ta sees elutsesiwad, oli oma must, kurb, kõlwatu ajalugu. Ka siin oli õgiw, imew waesus inimesed loomadeks toorestanud ja neile elutee ette rajanud, mis wangikojas, pordu- wõi hullumajas lõpeb. Igasse säärasesse hoiukohta oli see saunaütt siin juba elanikka saatnud.
Wõsu Krõõt sai mehele, kui tal juba kaks sohilast oli, kelle isasidgi ta ei teadnud. Mees, kes ta ära korjanud, pärastine Wõsu Rein, oli joodik ja paar korda warguse pärast trahwitud hulgus. Poeg Juhan oli üks Krõõda „kasulastest“, kellele Rein wõõras-isaks sai; teine oli tütar. Reinuga oli Krõõdal weel kaks tütart. Ainult üks laps neist oli wähegi õigele teele jäänud — tütar Anu, praeguse Wõsu popsi naene ja Juhani wõõras-õde.
Kõik teised läksiwad hukka. Juhan hakkas wargile ja istub praegu türmis. Ta mõlemad õed — üks lihane, teine wõõrasõde — lahkusiwad juba noores, õrnas eas kõige halwema nimega wallast ja asusiwad linna, mille pori sisse nad warsti üle pää oliwad wajunud. Nad müüsiwad sääl raha eest oma ihu ja selle terwist; teine istus ka wahete wahel oma pikkade näppude pärast trellide taga. Joodik isa ise hakkas tontisid nägema ja haawas hulluse-tujus naist raskesti; teda wiidi seotult linna waimuhaigete majasse, kuhu wald teda toitis, kuni ta paari aasta eest suri, ilma et weel meelemärkusele oleks ärganud…
Jaan lähenes sauna-uksele, kus eit istus, ja teretas. Ta ei saanud mingit wastust.
Wanamoor, liikumata paigal kükitades, wahtis lollilt talle wastu, silmi pilgutades nagu sisalik päikese paistel. Kes iganes inimese-sarnast ahwi wõi selle kuju näinud, silmas teda nüüd siin enese ees uuesti. Seesama lai, tugew, ettehoidew lõug, mis jämeda, terwelt alumist nägu täitwa ninaga peaaegu kokku on kaswanud; seesama lai ilma huulteta, kokku litsutud suu; seesama tagasi wajutatud, madal otsa-esine, mille pääle tõmmu-hallid karmid karwad turris maha ripuwad. Kuid ahwi elawus puudub sellel näol ja neil totratel konnasilmadel. Neil silmadel on see tühi, ümbrusest täiesti osa wõtmata ja arusaamata waade, mis mõnda inimest igast imetajast loomast madalamale waimujärjele reab.
„Ma toon terwiseid Juhani poolt“, ütles külaline, keda lapsed — sõrmed suus, ninad tatised — nagu uudishimulised rotid eemalt wahtisiwad.
Wanamoor wahtis ikka weel juhmilt talle otsa.
„Juhani käest — sooh,“ röhitses ta wiimaks; ei muud midagi.
„Juhan on terwe.“
„Mmh!“
„Karta on, et ta weel kauaks kinni jääb.“
„Eheh!“
„Wõib olla, et ta lahti ei saagi.“
Wanamoor hakkas ennast, nagu tuleks talle meelde, et ta ikka inimene on, sugu liigutama; pööras pääd, maigutas suud.
„Kas ta sääl ka süüa saab?“ küsis ta korraga.
Jaan pidi tahtmata naeratama.
„Saab ikka.“
Eit kõngutas jälle pääd, mõtteid kogudes.
„Kas ta ka raudus on?“ küsis ta.
Jaan kohmas midagi wastata ja pööras näo kõrwale: teda täitis korraga sügaw haledus õnnetu wanakese üle. Kui ta temale Jumalaga jätmiseks kätt pakkus, küsis eit weel:
„Kas te’ sääl ka saunas käite?“
Jaan tõttas minema.
Päike oli looja läinud; soe, niiske hämarik heitis heljuwa udu pääle hauduma, mis madalatelt soo niitudelt üles auras. Pool taewawõlwi kumendas mitmekarwalistes triipudes, mis ikka enam kahwatama lõiwad.
Jaan sammus pikkamisi Naarikwere metsa poole, mille tõmmu-rohekas ladwastik udu palistuse päält eemalt silma paistis. Noor mees wahtis tihti tagasi, wahtis siin ja sääl seisatades ringi, kuni ta wiimaks, kui pimedik juba kaunis tihe, metsa äärde jõudis. Siin pööras ta suure tee päält paremat kätt lepiku- ja sarapikuga läbi wõsunud kuusiku sisse.
Teraselt rada wahtides, puid silmitsedes, sammus ta targu edasi — ikka sügawamale sala sosistawa waigu-lõhnaga täidetud metsa sisse. Mõnes kohas seisatas ta ja pidas aru; siis wahetas ta rada ja nihkus rohkem paremale wõi pahemale külge. Korraga kiirestas ta käiku ja astus nähtawa kindlusega otse edasi, kuni ta ühe wana, jämeda pool-õõnsa puu ette seisma jäi.
Weel kord waatas ta ringi ja kuulatas. Sügaw waikus ja udune pimedik ümber ringi. Jaan laskis põlwili ja sirutas käe sügawale õõne puu sisse. Ta kobas sääl weidikene ja tõmbas siis mitmekordselt riidenartsude sisse mähitud pakikese wälja, mille ta ruttu oma põue-taskusse pistis.
Siis pööras ta koju poole tagasi. —
Juba lähemal päewal wõttis Jaan linna-kolimise ette. Ta oli oma wähese wiletsa kraami, mis ta Wõsu talu rehe-alt hunikust leidnud, kas wõlgade kustutamiseks ära andnud wõi kopikate eest ära müünud. Palgatud hobune wedas terwe kodakonna ühes kimpu seotud riidehilpudega linna, kus esimene öö ühe trahteri hoowi pääl mööda saadeti, kuni Jaan järgmisel päewal tillukese korteri kaugel alewis üüris… Lehtsoo kogukond oli rõõmus, et toidetawatest waestest ja jälle ühest wargast lahti sai. —
Weel selsamal päewal, kui ta uude korterisse sisse asunud, käis Jaan Wirgu Anni tädi juures. Sääl kuulis ta, et Anni juba teenistuses. Ta saanud ühte kaupmehe-perekonda kaunis hää koha. Pühapäewa tagant olla tal prii päew; siis käia ta tädi waatamas. Ta käskinud Jaanile, kui see ilmub, terwiseid öelda ja teda tädi juurde oma adressi jätta. See sündis siis ka, ja juba lähemal pühapäewal ilmus Anni kui kallis külaline perekonda, kus teda liigutatud rõõmuga wastu wõeti.
Nende meelest oli, kui algaks neile uus õnnelikum elujärk. Miks ei pidanud kõik wiimaks hääks minema? Miks ei pidanud saatus kord kõik tumedad pilwed nende päält laiali puhuma ja päikest ometi paistma hakata laskma — hoolimata kõigest, mis sündinud?
Jaan oli linnas ehituste juures tööd leidnud. Ta oli wirk, kaine tööline; ta oli terane, ustaw mees, kellest iga tööandja lugu wõis pidada. Miks ei pidanud tal aega mööda korda minema, teiste wäetimate ja wähem õnnelikkude seast ülemale kerkida, neid kõrwale tõugata ja kõigile eluraskustele kord jalga turja pääle suruda?
Läheb see tal aga korda, jõuab ta elulaenetes oma suurema wõimu ja parema osawuse abil paljudest teistest ujujatest mööda; saab ta mõne saarekese kindlaks pinnaks jalge alla — miks ei wõinud ta siis kätte saada, mis ta süda weelgi ihaldas? Näituseks mõrsjat.
Kui kaua tahtis Wirgu Andres nende ühendusele wastu panna, Jaani muudetud elujärge nähes, tütre kõikumata meelt tundma õppides, tema alalisi palweid kuuldes? Läheb aega, mis läheb — aasta wõi kaks, — mis sellest? Pää-asi ainult, et lootus kerkib, et pööre õnne poole edasi kestab. Ja Jaan wõttis enesele kindlaks nõuuks, tegi omale ainumaks ülesandeks ja elu-otstarbeks, selle eesmärgi poole püüda. Ja nad oliwad nii õnnelikud selles ilusas unenäos. Nad oliwad rahul sellega, mis neil praegu käes, nad tõotasiwad teineteisele katkemata kannatust, kui õnn aeglane tulema, nad rõõmustasiwad ainult oodatawa hää lõpu üle.
Kuid kibe, järelandmata elu käib iseteed. Ta ei küsi üksikute soowide ega lootuste järele; tal on iseendal oma sihid ja eesmärgid, nagu tal sammumiseks oma üleüldised, hulkade kohta makswad tingimised on. Elu ei küsi selle järele, kas ta mõnele üksikule ülekohut teeb ja teisele ilma teenimata palka pakub. Ta edeneb sinna poole, kuhu wägew, üleüldine woolus teda weab.
Lühike oli Jaani ja Anni õnnelik lootuse-aeg.
Üksainus raske rahepilw murdis maha, sõtkus porisse terwe rohelise, päikese-paistese orasepõllu. Oh, see oleks wõinud sündimata jääda, kõik oleks wõinud hääks saada, terwe lugu armsa, lepitawa, südant soojendawa päätükiga lõppeda! Aga ei wõinud. Soowid — mida tähendawad soowid? Kes ei oleks harjunud soowisid maha matma. Matke nad maha ja lootke uuesti edasi — see on ainus trööst…