Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Meeleparandamine

Juhan Liivi kogutud teosed V–VI
Juhan Liiv

MEELEPARANDAMINE.

Tom Lidhamile ei olnud terves suures Jumala maailmas midagi nii vastumeelt kui konnad ja klaverid.

Konnade pärast võis ta ikka veel elada, sest suure New Yorgi linna kiviuulitsatel ei ole neil neljajalgsetel just kõige parem kodupaik, aga klaverite eest — Jumal paraku! — klaverite ja nende hädade eest, mis klaveritest tulevad, ei võinud ta kuhugi põgeneda, isegi mitte, kui ta sügavasse keldrisse või kõrgemale katuse alla oleks roninud: New York on haritud linn ja sääl on palju klavereid.

Tom Lidham elas kõige oma klaverite kartusega kümnenda linnajao neljandas uulitsas ühe maja üheksandal korral ja tema kõrval mängiti kella kolmest lõunal kuni kella kaheni öösel klaverit. Mõnel päeval — ja seda sündis vähemalt kuue nädalapäeva sees — ka kella kaheksast hommiku kuni kella üheni enne lõunat.

Kolmatkümmend, tore, peab ütlema, aga mis võis vaene Lidham parata, kui talle klaverid veel enam põlguseväärt näisid kui konnad.

Mäng algas harilikult sissejuhatusega, siis tuli Mendelssohni „Laul ilma sõnadeta“, lõppeks Mozarti „Türgi marss“ ja veel terve rida muid niisuguseid meelitavaid asju. See oli liig. Ei, hirmus koguni!

Mõtleme aga, et üks niisugune New Yorgi 12-kordne maja selgest metallist ja papist on ehitatud, kus iga toon alt keldrist üles katuse alla nagu klaverist vastu kõmab, siis oleme isand Lidhami harimatu meele üle vähem pahased. Tema õnnetu elas ühes niisuguses majas.

Ainult see, kes kellegi pääle kade või kellel hambavalu on, võib Lidhami hingeahastusest aru saada.

Ja Tom Lidhami hädad kasvasid märksa suuremaks. Tema kõrvus ümises ühtepuhku „Türgi marss“, mille juurde aegapidi Chopini moll-õhkamised ja Weberi pianopianissimod, kuidas seda kraami kõik kutsutakse — segasid. See oli laulupidu, peab ütlema! Aga meie Tom oli ameeriklane ja ameeriklased leiavad nõu. Ta ostis enesele suurte torudega leierkasti, seadis selle väikese aurumasinaga käima ja siis kõik registrid lahti! Tulgu nüüd, mis tuleb! See oli tõesti põrgukära, mille järeldused ka mitte tulemata ei jäänud. Tom kutsuti paari päeva pärast kohtusse ja mõisteti talle rahurikkumise eest 50  dollarit (100 rubla) trahvi maksa, ühtlasi pidi ta oma muusikaharjutused seisma jätma. Oi pauku! Klaverimängu kohta aga üteldi, et see haritud rahva mänguriist olla, mida mängida igaüks tohtida, kellel oma tuba ja luba on.

Tom Lidham oli sellest otsusest üsna maha rõhutud, kui ta kodu poole sammus. Ukse pääl võtsid teda „Türgi marsi“ taktid vastu.

— Aga Jumala pärast, kes see on, kes mind kiusab? Võib olla, mõni vaene klahvitaguja, keda paari dollari eest võib vait osta? Nõnda küsis ta iseeneselt ja silmapilgul oli ta naabri ukse taga ja tõmbas kella. Veel paar takti, siis vaikis mäng. Kergeid sammusid oli kuulda — noor väikene elav neiu tegi ukse lahti. — Teie soov, mu härra? — Mina — hm — minu nimi — mina olen Tom Lidham ja mul, — mina tulin — — Ah, ütles väike miss (preili) kentsakalt, teie olete Tom Lidham, kes aurujõuga leierkasti mängib. — Üsna õige, kogeles Tom, — mina olen aurujõuga — Tom Lidham. — Kerge naeratus lehvis kena neiu näol, siis aga läks see näokene imetõsiseks. — Ja teie soovite? — Mina — hm, — teie olete muidugi see klaveripreili — hm, „Ööl ei päeval pole rahu“, — teie tunnete seda laulu ja „Türgi marssi“ küllalt juba. Ma tahtsin teid paluda minu vastu — natukene halastust tunda — ma maksaksin häämeelega sündsa summa — — Maksu, raha? hüüdis miss ägedusega, maksu eest läheksin ma oma kunsti ära müüma! Välja — minge! ja porisedes viskas ta ukse kinni. Ent kuna Lidham üsna segaselt ukse taga seisis, kõlasid juba „Türgi marsi“ vaprad viisid talle kõrva.

Ta läks kohmetult ära. Enese kambris oli tal aega oma juhtumist järele mõelda. Ei võinud parata, ta ei olnud mitte kõigiti viisakas olnud.

„Tom, Tom, see oli kõige uksega sisse jooksmine!“ ütles ta enesele. Ja päälegi nii kena neiu juures, kes, hm — nii ilusasti klaverit mängib. Natukene palju küll, aga hästi, seda peab ka vaenlanegi tunnistama. Nii tasa, nii sulatavalt, siis korraga nii kõvasti ja vägevalt: tasa, kõvasti, kõvasti, tasa jne. jne. jne.

Ja ta kuulatas, kui ilus mahe Chopini laul kõlas, — haruldane küll — temale oli see nüüd meele järele; mingit võõrast tundmust äratasid need toonid. — — — Tom jäi magusate toonide meelitusel nagu magama. Armsad unenäod liikusid ta ümber… ta nägi und sinistest silmadest ja kullastest juustest, ja kui ta hommikul ärkas, oli esimene, mis meelde tuli, et naaber ütlemata kena neiu on, ilus nagu värske roosinupp.

Vaevalt olid esimesed klaverihääled kuulda, kui Tom julgesti ukse taga koputas. — Teie siin, mu härra, hüüdis kena klaverimängija, mis te minult soovite? — Mina, mina — sõna ei tahtnud õieti välja tulla — mina tahtsin klaveritundisid paluda. — Ah, ütles neiu, — astuge sisse! — Tema astus sisse ja nad said tingimustega korda.


* * *

Tom Lidham mängib nüüd „Home sweet home“ juba kaunis ladusalt, ja kui täna mõlemad klaveri juures istusid ja nelja käega „Kodu, mu kuldne kodu“ mängisid, siis vaatasid nad tähtsa õrnusega üksteise silmadesse ja — ja — aga sellega ei ole maailmal midagi tegemist.