Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Eesmärgil

Juhan Liivi kogutud teosed V–VI
Juhan Liiv

EESMÄRGIL.

Soe kevadine päev. Pärast lõunat. Kõik on ümberringi vagune, ei kõppu ega kappu kuskil kuulda. Isegi raudtee vaksal on nagu nõiaunes magamas, rong seisab nagu rööbaste külge naelatud. Kas ilm magama on jäänud või? Sääl see peenes riides isand, kes praegu ootesaalist välja tuleb, võiks ehk küll meile üht lõbusõpra kujutada, aga jälle see ilus sirge neiu, kes nii selgelt ja julgelt vaadates kergelt päikesepaistele astub, ei anna meile sugugi asja arvata, et kellelgi julgust oleks ühe või teise põhjuse pärast temaga naljatada.

Paraku üksainus vanker seisab jaama trepi ees; seegi on ainult moepärast siin, sest et seesugusel ajal vahest see ükski tühjalt tagasi sõidab. Selle poole astuvad nüüd neiu ja noormees ühekorraga. Noormees natukene aeglaselt, püüab oma halba südametunnistust uuri vaadates varjata, neiu julgesti ja mõõduliselt, nagu haritud naisterahvas kunagi, kes teab, et see vanker temale saab, sest et veel üks ainukene noormees tema lähedal on ja seegi oma kangekaelsusest hoolimata viisaka mehena eesõiguse temale jätab. Jätab?

Juba sestsaadik, kui kena neiu T—s vagunisse astus, on tal kaks varju. Üks tema sirge keha enese vari ja teine — see härra sääl, kes jälle uuesti nähtavale tuleb, kuna ta ju tund aega vagunis tema vastu istunud.

Mõnikord on väga halb juttu alata, veel halvem aga asjast, millest jutt oleks võinud sigineda, eemale põigata. Viimast kunsti oli aga neiu iseäranis osavasti pruukinud. Muidugi oli juhus temaga ühes nõus olnud. Tal ei kukkunud ei taskurätt käest maha ega olnud reisitasku pingil pool-kukkumisel, ei ta tunnud janu ega kaevanud palavuse või igavuse üle, mis nii armas ja abivääriline oleks olnud. Noormees oli otse meeleheitmisel ja õigusega pahane, et talle midagi sarnast soovitavat teenistust osaks ei saanud.

Ta ohkas! Neiu naeratas, aga ta naeratas, aknast välja vaadates. See tegi teda tormiks, ja sel silmapilgul tõotas ta enesele vandega, teda rääkimisele sundida. Aga kuidas, millega? Talle jala pääle astuda, selle üle kahetseda ja siis teda trööstida lasta — niisuguseid abinõusid ei tarvita peenelt haritud mees mitte, ja üks niisugune oli tema kuni viimse vestinööbini. Tuleks üks juhus, mis ta ometi rääkima paneks! Niisuguse juhuse arvas ta käes olevat, kui noor naisterahvas praegu postitõlla akna lahti tõmbas, et sisse astuda. Et ka naisterahvas seda sõiduriista enesele tahab, seda näib ta alles nüüd tähele panevat. Ta pilk peab niisama palju viisakust kui pahameelt tähendama, kui ta kübarat kergitades „Palun vabandada!“ ütles. — Kas ma ei võiks mitte veel teisi hobuseid saada? küsib ta kannatamatult, mille pääle ta uniselt postipoisilt eitava vastuse saab.

— V. mõisa! hüüab nüüd naisterahvas postipoisile, nagu oleks ta komandant.

See on ka minu eesmärk, arvab ruttu härra. — Ka teie oma? Oh kuidas ma teie pärast kahetsen! Need on esimesed sõnad, mida tal õnn kuulda! Nad lähevad otse südamesse, nad on nii magusad ja siiski vaatavad kenad silmad halastamatu külmusega ta pääle. — Teie pilkate, armuline proua! Oh, teie ei kahetse midagi! Teie näete, et ma hädas olen, sest keegi naisterahvas on mind igatsusega ootamas ja ta —. Seesistuja naerab.

— Ei, heldus ei ole just minu asi, aga ruumi võite mu vankris sellegipärast saada, kui teid naisterahvas ootamas on. Selle eest on teil ainult pilvedele tänu võlgu, mis praegu tõusma on hakanud, — lisab ta külmalt juurde ja käsib kerge käenäitega istet võtta.

— Tsusksi juba edimält ärr kaia, et asja joht nii lät, armuline rovva. Mihäs to herr jalgsi kõnd, kon rattil ruumi olles.

Nõnda arvas setu pukis, kes asja omast seisukohast vaatas. Eks igaühel ole oma seisukoht.

Meie reisi noorisand aga ei tea, keda oma südames rohkem tänada, kas pilvi või oma kena kaassõitjat. Üks tund kaassõitu võidetud, kõik võidetud. Lõbusal meelel tutvustab ta end naisterahvale. Või advokaat on ta. Dr. Rosen. Kõlab kenasti. See teeb naisterahva meele rõõmsaks. Kus vanker üle kivide läheb, pöörab ta ennast Roseni poole ja — kui rutuline muudatus — räägib ja naerab kui lõoke. Ja Rosen! Noh, tema vast räägib, mis rääkida on. Ta näeb, kuidas ta iga silmapilguga enam meeldib, ja viimati avaldab ta koguni, et ta praegu peaaegu poolkaudu peigmees olla.

Ta ütles seda salaja rõõmuga, kui näeb, et teine selle pääle märksa tagasihoidlikumaks jääb. — Poolkaudu? Peaaegu? ütles naisterahvas hulga jahedamalt, — kui te täiesti oleksite, siis ei oleks te küll mitte nii hoolega mind austanud ega mulle lähenenud? — Austanud? Lähenenud? Ja ometi siiski, armuline proua, kes ei püüaks mitte iludustele meeldida? Ega keegi ometi nii kitsameelne ole, et seda ei salli? — Küsitav näeb aru pidavat.

— Kas ma teid käsiksin minuga tegemist teha? ütles ta järsku, mille pääle noormees kostab: — Paraku ei, aga just see on mind seda enam sundinud.

— Ja see meeldib teile, kui selle järele teile lahkusega vastu tullakse?

— Iseenesest mõista! — Ta naerab. — Siis olete kardetav peigmees, keda tulevikus siis ka teie kaasa mitte uskuda ei või.

— Võib olla! arvab ta järele andes. — Ma olen täna praegu iluduse võimu all.

— Ja homme? — Homme! kordab ta naisterahva pahase küsimuse pääle lustlikult. Varsti aga kaob ülemeelsus ja ta õhkab kurvalt: Teile, teile üksi võiksin ma truuks jääda!

— Arvate? Viimati sooviksite, et teiega katset peaksin tegema koguni?

— Ma olen püüdnud seda mõtet teile arusaadavaks teha.

— V. kiriku torn! Viie minuti pärast oleme minu reisi eesmärgil, ütleb naisterahvas. — Ka minu omal, kui te lubate mind endid jälle näha, vastab Rosen. — See on liig! Ei, mu härra, teie ei näe mind mitte enam. See võiks teie pruudile meelhaigust teha ja teise peigmehe seltsis viibida — see oleks mulle vähe meelitav. Olgu praegusest tunnist küllalt, mis, peab ütlema, kaunis lõbus oli. — Seda ütles ta tõsiselt, sõbralikult — hüüab postipoissi ja, enne kui Rosen aega keelda ehk midagi ütelda saab, on ta puude vahele ära kadunud. Nüüd alles näeb Rosen, et taevas mustas pilves on ja niisama pilve on ka kena tundmatu naisterahva kadumisega ta süda läinud. Ja, sääl rõhus miski, hoolimata manitsusest, mis ta oli saanud. Ja siiski — mõtles Rosen — eks olnud ka naisterahvas lahkumisel kurb, ärritatud, liigutatud? — Kes siin elab, küsib ta setult, kui vanker jälle edasi liikuma hakkas. — Tää no ei! Olõi inne siin sõitnu, vastatakse. Dr. Rosen ei tea isegi, mis võõras kohas pääle hakata, kuhu ta juhtumisel tulnud. Korraga tuleb talle meelde, et siin üks tema koolisõber ja ametivend lähedal on. Pea on tal aadress teada. Ametivend võtab teda südamlikult vastu ja palub koguni pikemalt sinna jääda. — Teie jääte ometi paariks päevaks. Teil ei võiks aeg igavaks minna, minu täditütar on siin — päris kuld ja elavhõbe, härra Rosen. Ärge aga mitte mõelge, et Emma teid — Jumal hoidku! Ma tean, teie ei mõtle iial naisevõtmisele. — Siiski, ometi ka ja alles tund ehk viis minutit aega tagasi, vastab Rosen punastades. — So, so, see on ju lõbus! Igatahes teeb Emmale see rõõmu, et ta teist seltsilist leiab. — Rosen tänab segaselt. Täditütred ja seltsilised on talle praegu aina tüliks. Sel silmapilgul kuulub selja taga kerge astumine. Ta vaatab ümber ja tõuseb nagu vedru võimul püsti. — Armuline proua! hüüab ta imestusega. — O, teie siin! Ma mõtlesin, et üks naisterahvas, teie mõrsja, teid ootamas on? — Tema mõrsja? Praegu ütles ta mulle, et tal seda ei olegi. — Armuline proua! — Minule näib, see lugu on nagu naljamängu viimase etenduse lõpp, ütles sõber asjast natukene aimates ja läks toast välja, just nagu naljamänguski vahest kolmas inimene välja läheb. — Mispärast lasksite ennast keelamata „proua“ nimetada? pärib Rosen nagu kohtumõistja. Emma naerab. — Teie pidasite mind kõrgiks ja uhkeks, ütleb ta. — Sellepärast, et te nii külm ja hoolimatu olite. — Ma pidin seda olema, mida teie ei ole, ehk küll peigmees olite. — Seda ütlesin olevat. Eks ole tõsi, see on teid pahandanud?— Emma läheb punaseks, Rosen näeb ta piinlikku kohmetust, sellepärast kõneleb ta ruttu edasi: Seekord ma valetasin. Mind ei olnud ükski naisterahvas ootamas. Kui ma aga seda teine kord tõendan, kas see siis ka vale on?

Ta küsib seda kartusega, nii liigutava õrna kartusega, ja jälle punastab Emma — nüüd aga sirutab ta küsijale mahedasti naeratades oma käe.