Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Lühidalt: naist ma ei võta!

Juhan Liivi kogutud teosed V–VI
Juhan Liiv

LÜHIDALT: NAIST MA EI VÕTA!

„Kas sul siis tõesti nõu on naist võtta, Kustav?“ „Päris tõesti, Ants!“ „On see su viimne tõsine sõna, sõbrakene?“ „Nii tõsine, kui mitu aamenit iga pühapäev kirikus.“ „Ha, ha, ha! Jookse siis minugi pärast, kangekaelne raudpää, ja lase ennast esimesel hääl päeval abielu ahelatesse panna — aga seda ma ütlen, mulle ära tule kahetsema, kui asi halvaks läheb.“ „Ka seda mitte, kui mul elu õige hää on?“ „Ka seda mitte.“ „Hüva. Aga isameheks või ninameheks tuled mulle ometi, Antsukene?“ „No seda vast õige oleks tarvis! Päris kristlikul vagusal ajal tahad sa lollitembu ära teha ja abielumeheks heita — sina, kellel piimahabetki lõua ümber pole, ja kutsud mind kaasa oma rumalusest osa võtma — mitte koguni, Kustav.“ „Hm — mõtlesin, et sa targem oled ja hääd lõbusat kihlaõhtut ei põlga, — mis teha!“ Kustav ohkas. „Luba mind ometi küsida, kas su pruut ka ilus on?“ küsis Ants. „Kui ingel —“ „Koolitatud?“ „Koolitatud —“ „Rikas?“ Antsu küsimine oli põnev. „Hm — rikas just mitte, aga — ah rikas küll, sest tädi surmaga, kellel jalg muidugi haua äärel, pärib ta vähemalt kümme tuhat.“ — „No, — siis on pime kukk õige ümmarguse tera leidnud — soovin õnne! — Aga üks küsimus veel, kas ta ka hää on?“ „Hää — kui ingel, ütlen ma juba, ja „ingli“ all mõeldakse häädus ja iludus mõlemad.“ „Jah, jah, tubli loogika — aga mis ma pidin ütlema — sarvenäkikesed ja küünekesed on igal inglil „ingli“ põlves veel varjatud — tee enesele veel klaas punshi!“ „Tänan.“ „Hm, hm, ja, ja,“ ütles Ants. Vaikus. „Ja-jah“, ütles ka Kustav, punshi rüübates.

Nõnda rääkisid sõbrad otse uue aasta õhtul teelaua ääres, uue aasta õhtul, mil kõik suured ja väikesed asjad läbi mõeldakse, vanu mälestatakse ja uusi eluplaanisid tehakse. Poissmeheline majatalitus näis päris poissmehelist nägu isand kohtukirjutaja Ants Sule juures. Laua pääl läbisegi olid raamatud ja kindad, kübarad ja taldrikud, teeklaasid ja paberossiotsad, vast hunnikuke tubaka tuhka siidist kaelalipsu äärel — ma ütlesin, nagu poissmeheline majatalitus kunagi. Nagu öeldud, oli sõber Kustav Tint, raamatupidaja V. kaubakontoris, ümmarguse õnne sarvist kinni hakanud ja — ilus, armas, mahe, magus Maalikene ei tohtinud ju — vanaks jääda. Äiapapa ja äiamamma olid „sirge, ilusa, usina kirjutajaga“ veel ilusamini rahul ja, — nagu öeldud, tütrekene ei tohtinud ju vanaks jääda. Ta oli ju 20 aastat, 2 kuud ja üks päev vana — Jumal hoidku! Muidugi teada, salati „ilusale poisile“ kaks kuud ja üks päev ära — kardetav asi, naisterahva vanadusest rääkida tohtida.

Ants rüüpas ka mõttes oma klaasist — niisuguses mõttes, mis siis ikka tuleb, kui — mis nii halb enesele, kahju teisele soovida — nimelt naisevõtmist — niisuguses mõttes ütles ta sõbrale: „Aga luba mulle veel üks küsimus üks — misjonitöö sinu hääks —“ „Noh —“ „Vaata nüüd, asi on nii — pane sigar põlema ja kuula mu juttu — asi on nii, et ma parem sulle nõu annaksin, mitte naist võtta —“ „Või nii —“ „Vait, — kuula! Naisevõtmisega, — tahtsin ütelda naisega elamisega on — on omad tõsised takistused —“ „Mitte nii igavalt —“ „Kuula, mis ma räägin! Ütleme — teistmoodi ma ehk ei kardagi — sinu Almakene on niisugune hää laps, kes sind justament — tuhvliga ei viska, kui südamekene täis läheb, — ütleme, et ta tuhvlikangelane ei ole, ütleme, et tal südant ei olegi. Hääkene küll, sina võtad naise. Esimene nädal läheb elu, Jumal tänatud, esimese nädala vastu ei oleks minulgi midagi — nõnda ka teine nädal — nõnda ka kolmas ja vast ka neljas — kõik väga hää. „Kallike, armsake, inglike, mesimagus naiseke,“ on igapäevane keel. Aga sääl võib ju midagi juhtuda, mis elu hapuks teeb: kord teeb ta su supi ehk natuke soolase, teine kord ehk jätsid sa ta musu vastamata — ma ütlen, sääl võib juba midagi ette tulla. Aga, hääkene küll, see on kõrvaline asi. Pääasi on, hääkene küll, see: sul läheb hoopis palju raha tarvis. Ühel ilusal hommikul algab teie vahel vast järgmine jutt: „Kallike!“ algab ta, „sa oled mulle nii armas —“ ütleb ta magusalt. „Mu inglike,“ vastad sa nii õrnalt kui hääl vähegi lubab. „Kuule, mis ma sind palun?“ „Mis siis, südamekene?“ vastad sa sulades. „Mu kübar on natukene vana.“ — Sa tood kübara. Üks päev läheb mööda. Ta annab sulle ühe musu ja lausub: „Armsake ae, ma nägin täna N. N. poe aknal ilusa päevavarju — kas oleksid nii hää ja tooksid ta mulle.“ Sa tood päevavarju. — Vast enne oled sa sellega tagasi, kui ta oma palvelause lõpetas. Kaks päeva läheb. Sääl teeb ta sulle korraga kohvilaual pai ja ütleb nii väga, nii väga õrnalt: „Südamekene, kas tead — mu kleit on natukene vanamoodi — proua A.-l nägin ma õige ilusa — ma tahaksin nii väga enesele niisugust!“ Sa mõtled natukene, aga „nii väga“ tuleb sulle meelde, päälegi vaatavad ta silmad nii paludes — oh — sa annad talle kleidiraha. Jälle läheb mõni päev. Ühel parajal tõsisel tujul katsud sa ehk natukene lugeda, või minupärast — inimene ei ela ju üksi armastusest — natukene — luuletada. Sääl tuleb ta tasasel kassisammul sulle kõrvale ja tahab sind kallistada — sa mõtled aga vast praegu, et liiga kallistamine ei sünni — ta tahab sind kallistada, kallistabki ning ütleb: „Mu hää mehekene — homme lähme J. perekonda võõrsile, — sa tead ehk siis, mis tarvis valmistada on; ülehomme on proua N. N. juures pallipidu — oh need rahvas sääl on nii hääd.“ Otsas on korraga su luuleand. Sa teed nii pool-haleda, pool-rõõmsa näo, aga üks musu lepitab sind ja — sa lähed ohates mütsi otsima, et poodi minna J. perekona Elladele ja Belladele kingitusi ostma. Vaevalt oled sa tagasi, sääl näitab ta oma jalga — vabanda — jalakest ja ütleb: „Kallim, alles nüüd tuleb mul meelde, et ma nende kingadega tantsida ei või, sest et nad pigistavad — ole nii hää ja lase mulle uued teha — kingsepa V. juures. Sääl on küll kallid, aga hääd —.“

„Aga heldekene, see mind vast õieti vaimustab minu ettevõtmises, sest su kirjeldus on omast kohast nii meelitav,“ ütles Kustav. „Tõesti!“ „Nagu ma ütlesin, et —“ „Nagu sa ütlesid, et — kannata natukene, magusam lõpp tuleb alles. Soo! Hääkene küll, nagu ma ütlesin, — seesugune elu ehk veel läheb. Aga hiljem need — lapsed —.“ „Aaa! —“ „Jah, ütle pääle „aaa“. Need lapsed, ütlen ma! Hääkene küll, sa oled kirjutaja. Sa higistad praegu üht protokolli kirjutades. Sääl tuleb üks jõmpsikas „papa, papa“ hüüdes ja tutistab sind habemest. Teine jõngerman kastab seni su pliiatsi otsa tindipotti ja teeb su raamatusse punktisid, mida juurde tulev Ella või Mann oma hääksarvamise järele sõrmekestega laiendab — sa oled otsekui tules.“ „Või kui tules?“ „Kui tules, ütlen ma.“ „Või siis nii hädaohtlikuks teed sina naisega elamise?“ „Mitte hädaohtlikumaks, kui ta on.“ „Siis ma pean küll kohe pulmi tegema hakkama. Sinu õpetuse järele on ta hädaohtlik — just sellepärast ei taha ma enam viivitada.“ „Jookse!“ Ta läks ja teine kahetses oma asjata sõnadekulu.

Paar kuud oli mööda läinud. Ants „Ainukene“, kuidas X. linna neiud teda naiste põlgamise pärast kadedusega nimetasid, istus ahju ees ja soojendas. Ta soojendas, ütlen ma, sest Ants tundis ka külma. Aga õieti ei olnud see küll kellegi soojendamine, sest ahjus sisisevad paar toorest ülejäänud notti. Jah, ohkas Ants, ega puud ise ahju ei tule, neid peab paraku toodama. Tuba oli paraku pime. Aga nii palju valgustab ahi ometi, et Antsu paha nägu ühes mossis ninakesega ja naljamõtteliselt seisva nina all olevate vurrukestega valgustada. Rõugetähtedest äestatud nägu oli pahandusest niisama hall, nagu tuli külma pärast ahjus. Eneste vahel öeldud, Ants oli natukene, kõigest — natukene — inetu. Aa — säält see naistevaenlus ehk tuligi! „Oleks ta veidi ilusam, ta võiks oma tubli naljalõugega X. linna ilusama neiu ära petta,“ oli proua B. proua V.-le ütelnud; aga see „natukene“ õnnetuseks puudus. Aga kas see Antsu meeli nukrustas — ei sugugi. Tema „põhimõtted“ olid: ä’ võta naist! mis igale üksikule naisterahvale külmavärina pääle ajas. Ants oli pahane jah. Õhtu käes — vaja teed teha, õhtu käes, vaja tuba pühkida, õhtu käes, vaja lampisid puhastada, õhtu käes, vaja toitu lauale panna, õhtu käes, vaja jälle ära viia, ooh, ooh! Ants tahtis pahameele lahutuseks juua, oh häda — ka vett vaja ise tuua. Seda oleks võinud tüdruk küll teha, aga — oh need „põhimõtted“! Ja see pagana Kustav ka, kes täna temale oma elu oli kiitnud! Ants mõtles, kas mitte kuidagi ta oma asja ei saaks muuta — mitte kuidagi! Igale muutusele olid „põhimõtted“ vastu. Suits tuli ninasse. Ja jah, Jean Paul ütleb: „Noor kaasa on nagu armsas toas suvel ahi — alles talvel hakkab ta suitsu ajama“ — need on mu „põhimõtted“. Aga jälle: „Inglitele antakse sellepärast naisterahva kuju, et — et — oh ma ei mäleta — et nad inglid ise ongi“ — hm, hm— see oleks küll väga kena! Kõik oleks väga kena, aga need õnnetumad „põhimõtted“! Mis oleksid tema sõbrad ütelnud, kui ta neid päälismõteteks oleks teinud! Käru pääl oleksid nad teda läbi linna viinud ja mädamunadega loopinud! Ei, see ei lähe. Päälegi — kuidas sa võtad naist? Rikas ja ilus ei tule, inetu ja rikas ei ole armas, vaene ja ilus — ka vähe. Ehk koguni mõni köögitüdruk — ptüi! — Ants sülitas. Koputatakse ukse pihta. „Sisse!“ „Proua ja härra S. lasevad teist korda paluda, et neile pidule tuleksite!“ „Ütelge, et ma tulen.“ Teenija tegi minekut. Ukse juures tuli tal nagu midagi meelde, ta näis iseenesega võitlevat. „Mis on?“ „Ei midagi — ei tea, kas tohin ütelda!“ „Ütelge aga,“ naeris Ants. „Tahtsin veel — ütelda — ei tea, kas tohin — et — et sääl hästi palju neiusid on —“ „Seda oleksite kohe tohtinud ütelda.“ „Ja siis, et nad teid tervitasid ja — nimelt käskisid tulla, et — teiega tülitseda.“ „Soo!“ „Nii nad ütlesid.“ „Ütelge, et ma ei tule — ei, ma tulen.“ Teenija läks. Oo, või nõnda, mõtles Ants. Sääl on neil juba himu mind täna õhtul nokkida, oodake aga! Antsu süda ei ole ammugi enam nii pakane, nagu enne, võib olla, tuleb täna õhtu koguni sula ja lükkab mu „põhimõtted“ ümber. Ja oli, nagu oleksid aknaruududki selle poolt olnud, sest ka nende jäätis vähenes: sulab, sulab! Ta läks. Teretati, kummardati, tutvustati, sooviti õnne ja tehti muud pruugitavad kombed ära, siis — jäeti vaene Ants kõige oma vaprusega neidudele seltsiks. No noh! „Kas teate, härra Sulg, mispärast teid siia ootasime?“ küsis üks Eeva tütardest lõbusalt. „Noh?“ „Et teiega sõda pidada.“ „Laske oma nooled siis lendu.“ „Olete ikka endine Ainuke Ants“, pilkas teine. Ants hakkas laulma: „Mu meeles on üks ainuke, üks —“ „Ainus Antsuke,“ kilkas suure häämeelega üks väike kuivetanud neiuke vahele, tuliõnnelik, et midagi ütelda sai. „Kas peate ikka oma „põhimõtetest“ kinni?“ küsis üks tedretäheline naisterahvas nina näppides. „Ikka.“ „Ja ei võta iialgi naist?“ küsis üks paks proua haigutades. „Ei.“ Ants tahtis oma põhimõtteid seletama hakata, aga sääl tuli sõbra noor kaasa äkitselt vahele, kanaarilinnu puur käes. „Tänan, tänan lõpmata kena kingituse eest, härra Sulg, oh kui ilus, kui elav ta on, vaadake, vaadake, kui ilus!“ „Oh sa pagan, kui ilus!“ ütles üks toapoiss. „Ta on taevalik,“ tõendas üks „hellatundeline“ neiu. „Ta on väga nii — nii ilus!“ ütles üks neiukene, kes enam muud ütelda ei osanud. „Lühikene kokkuvõte,“ naeris Ants, „ta on armas kui ingel, ilus kui „pagan“, helde mis hirmus, luuleline kui laul — ta on kõik.“ „Jah, on küll!“ tõendasid kohe mitu häält ühekorraga, kuna mõned, nende seas ka luuletaja, mokka närisid. „Üks tähelepanemisväärt loomakene,“ ütles veel viimaks proua V., kes vast nüüd märkas, millest räägiti. „Ja. Ja mitmeseguline, nagu inglise jõulu-puding.“ Hakati tantsima. Keegi neiudest haamerdas klaverit — muidugi oli mängija kartnud, et ta kaastantsijat ei saaks, — ja pidulised lõid — jalgadega takti. Läks kõik hästi, kui Antsu maha arvame. See käis kui „ilmaparandaja“ norus pääga ümber ja mõtles: „kas ei, või ja“. „Ei!“ ütles ta. „Kui ma naise võtan, siis on säherdused narrilased ka minul kodu kaelas, kuna ma nüüd ometi nendest lahti olen. Sellepärast ei võta naist. Ja need lapsed — need võõraspidud, need kingitused, lühidalt: naist ma ei võta.“ Ta läks pärast pidu külma südamega koju — aknad olid nüüd külmetanud, mis hirmus.