Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Üks trepp alamal

Juhan Liivi kogutud teosed V–VI
Juhan Liiv

ÜKS TREPP ALAMAL.

Tuled kirgavad, suurte peegliklaasist kaupluste akende taga säravad sajad iluasjad ja maiustused, ostjad tungivad üksteist, ise lähemale püüdes, et veel aegsasti kingitustega koju jõuda, uulitsatel kõlavad kellad, libedal teel lendavad mitmed kümned saanid edasi-tagasi, lustiliste nägudega inimesed sees — juhhei! Jõulud on paari tunni pärast käes!

Aegapidi hakkab elu uulitsatel vähenema, aga seda kirjumaks läheb majades. Usinad käed on keerulisi kompvekke ja sarvilisi saiu suure ilusa kuuse külge seadmas ja lapsed ootavad hinge kinni pidades teises toas, millal nad saali tohivad astuda — juba mineval ööl nägid nad und suurtest suhkrupupedest, oravatest, lõvidest, jänesest, kes vankris sõites hoobilt kutsar ja trummimees on, koertest, kes hauguvad, nagu pürjermeistri mops või veel paremini.

Üksi noorel ilusal Klasingi lesel on igav. Kui noored lesed igavust tunnevad, siis on nendel meheleminek mõttes, — noh, kus ta jääb siis!

Kenamas ülikonnas oli ta sohval aset võtnud ja ootas siin. Valge tanukene asus nii meelitavalt mustadel juustel, keeruline juuksesalgukene oli kogemata nii ilusalt sirgele valgele kaelale langenud, sinised silmad vaatasid nii igatsevalt, väike jalakene vaatas nagu juhtumise kaupa uhke ülikonna ääre alt, pahem käsi toetab sohva käsitoele; oma roosilist pääkest käele lastes vaatab ta ihaldaval pilgul enese ette, nagu oleks ta magusa musu andmiseks valmis, mida ta ihaldas.

Sääl kuulukse sammusid eestoas… tema ta saab olema!… Ta tahab teadmata ja ootamata mind leida… olgu see rõõm talle lubatud…

Ja vaade läheb veel mahedamaks, jalakene tuleb riide ääre alt veel enam nähtavale, käekene seab veel kenamalt ootajale nagu vastu.

Uks läheb lahti, keegi astub sisse; südamekene peksab kuuldavalt, palged lähevad punasemaks.

Sammud tulevad tasakesi ja arglikult lähemale… noor naisterahvas laseb silmad kinni vajuda, et oodatava huuli veel magusamalt enese huultel tunda võiks.

„Üks kiri, armuline proua!“ kõlab korraga vana teenija käre hääl. Phuuh, missugune kibe eksitus!… Ta lööb ehmatades silmad lahti ja teeb pahase näo.

Kaval vana tahab aga seda jälle hääks teha. „See on meie härra käest,“ ütleb ta magusa naeratusega, „meie armsa, kalli härra käest…“

Emand Klasing võtab kirja vastu ja teener läheb kikivarbail toast välja.

Jälle ja ikka üks ja seesama lugu:

„Kallis Liina! T. onu tuli täna hommikul siia. Vabandage ja kahetsege minuga ühes, et ma Teid täna kõik see päev mitte näha ei või. Aga homme näeme jäädavalt. Hans Belling.“

Väikene käsi langes pahaselt kõige kirjaga rüppe. See oli neljateistkümne päeva sees juba viies kord, et T. onu tuli. Mis see onu siis temast õieti tahtis? Ta viskas kirja südametäiega kamina alla, mille tuli tänuga vastu võttis. Siis vaatas ta kella Kuus alles!… Ah kui pikkamisi aeg läheb! Mis nüüd terve õhtu teha? Ja veel missugune õhtu! Täna, just täna pidi ta tulemata jääma! Ja homme, võib olla, on seesama lugu ja laul. — See on nii kurb, oma nooruse õieajal vanakese kõrval elada, kes veel päälegi seda kalliks pidada ei osanud… aga vanemad sundisid, ehk nad küll teadsid, et ta süda juba ühe teise, isand Bellingi päralt oli. Viimaks suri Klasing. Oli pikk leina-aasta ometi kord möödas, hakkas Belling sellesama palavusega ennast temale ligistama; ometi on sellel igakord uus äpardus teel ees. Neljateistkümnest päevast saadik on T. onu tal viiendat korda külaliseks! Muidu tuli ta ikka korralikult sinna, et tema käekäigu järele küsida. Ühenduseks ei olnudki enam palju vaja! Kui need T. onu külaskäigud viimati otsitud vabandused ei ole! Tema sugulased ei ole muidugi hästi ühendusega nõus ja onu laidab ta tõesti ära. Nii peab see asi küll olema. Mis kasu toob siis noorus ja ilu? Aeg kaob ilma asjata, ilma rõõmuta. — Ta oli praegu kakskümmend kolm aastat vana… ta võis kakskümmend neli, viis, kuus ja enamgi aastat vanaks saada, ilma et mehele oleks saanud… ja koguni vanaks, halliks minna… Oh see kibe ootamine!

Meelelahutuseks soris ta viimaseid ajalehtede numbreid. Siin üks jõululaul, sääl algupärane jõulujutt, ehk muud… „Meie leht on kõige suurem Eesti leht“… „Meie anname ühe suure sõnaraamatu ja kaks suurt kalendrit ilma hinnata kaasa, pääleht ise ei maksa mitte midagi — 3 rubla.“… „Meie oleme tuleval aastal erapooletu!“… „Meie toome alati uusi sõnumeid tökati ja vankri määrde hindadest.“… „Alutaguses on palju hulle koeri — kuulu järgi olla ühte nähtud…“

Pahaselt viskas ta lehed eemale, siit ei olnud midagi meelelahutust saada. Ehk aga tegi ta oma mõttes Bellingile ülekohut, Belling armastas teda tõesti. Ja, tal ei olnud õieti mingit õiget põhjust kahelda, kõik läheb hästi…

Ja jälle vaatab ta lehti. „Ilmad…“ „etendati näitemängu „Hullu Antsu abiga“… „Vargaid on siin meil T.-s hirmus palju, J. pere koer oli ühel öösel haukunud, ju ta ikka vist varast nägi“… „Kuulus Aafrika reisija härra Osav on Saharast meie linna oma kodu tagasi jõudnud. Kartmata noormees on Sahara kõrve täitsa läbi uurinud, aga ka suuremaid hädaohtusid tunda saanud…“

Soo, ometi ka midagi! Härra Osavast olen ma ennegi häämeelega kuulnud ja sooviksin häämeelega tema enesega tuttavaks saada. — Sahara — ah, ma ei tea ikka mitte, kas siin rõhk esimesel või teisel silbil seisab, — ma usun Sahàra, nõnda kõlab ilusam. Ja, haruldane mees, temaga peaks kuskil seltskonnas tuttavaks saama.

Sel silmapilgul oli jälle sammusid eestoas kuulda.

„Mis teil tarvis, Juhan?“

Teener tegi sõbraliku näo, nagu see ikka tema viis oli.

„Herra Osav palub teie jutule, armuline proua.“

„Oh!“ hüüdis emand Klasing imestades. „Ütelge, et ma teda paluda lasen.“

Teener läks ja ilus pika kasvuga päevitanud näoga noormees astus sisse.

Emand Klasing tõttas viisakalt külalisele vastu.

„Teie tulete Sahàrast, mu härra,“ ütles ta. Tulija naeratas ja raputas pääd. „Sà“… parandas ta.

„Kuidas?“

„Sàhara… hääl on esimesel silbil.“

Emand Klasing tegi hapu näo. Ta oli alles praegu nõnda õigem arvanud ja nüüd tegi ta kohe alguses vea.

„Ma teadsin seda,“ algas ta sõbralikult.

„Kuidas teie teadsite?“

„Et teie Aafrikast tulete… Ajalehtedes oli lugeda.“

„Õige, seda ei tulnud meelde!“

„Palun istuda.“

„Tänan kõige alandlikumalt!“

Väike vaheaeg.

„Teie olete ilusa reisi teinud, mu härra!“

„Väga ilusa.“

„Ja sagedasti hädas olnud.“

„Noh, mis see teeb…“

„Palju palavust kannatama pidanud.“

„Kõigega harjutakse, armuline proua.“

On inimesi, kelle vahel jutt esiotsa sugugi minna ei taha, sarnane lugu oli ka siin. Igaüks ootas parajat aega, mil õige tooni sisse saaks. Emand Klasing leidis, et ta jälle vea oli teinud… Kõigepäält oli tarvis teada, mis noormees temast tahtis.

„Vabandage,“ ütles ta ruttu, „mis asja läbi on mul au teid külalisena siin näha?“

Reisija aga ei näinud mitte kohe häämeelega sellele küsimusele vastata tahtvat, ta tahtis õiget jutujoont ära oodata. Parem tegi ta teist juttu.

„Armuline proua, “ ütles ta, „sestsaadik, kui ma tagasi olen, ei ole ma veel üheski pidusaalis teie kohta muud kuulnud kui laimu. Mis teie sellest arvate?“

„Ma imestan väga, mu härra —“

„Ja vaadake,“ noormees rääkis vastust ootamata edasi — „mina arvasin kohe, et inimesed ülekohtused on, ja arvasin, et see naisterahvas midagi väärt peab olema, keda kurjad keeled tõmbavad. Mina ei ole ka Aafrika mustadegi käest peent seltskonna keelt õppinud — saatke mind ära, kui ma teile oma jutuga ei meeldi, ma täidan teie esimest sellekohast märkust, kui ka küll vastumeelt — aga teie lahke pilk annab mulle julgust ja kinnitab mind minu otsuses. Mis nüüd teie — — minu meeldimisse puutub, mida — — ma oma tutvustamise läbi teilt olen võitnud ja edaspidise koosoleku läbi veelgi võita loodan, siis ei ole ma selle kohta sugugi liiga kahevahel. Mees, kes Aafrikas on käinud, on ikka häämeelega nähtud seltskonnaliige ja ma usun, et teie vast mind mõnele oma palliõhtulegi kutsute.“

Naisterahvas hakkas ikka enam võõra pärast imestama.

„See viis, kuidas teie end tutvustate,“ ütles ta, „ma pean tunnistama, on mulle natukene võõras, aga oma kohast siiski meelitav ja kena; siiski tahaksin ma teilt küsida, tunnistage õiglaselt, kas teie üksi sellepärast minu tutvust soovisite, et mul vaimuandi arvasite olevat?“

„Siin pean ma tahtmata tunnistama, et mul ka veel teine põhjus on, millest ma parem häämeelega ei räägiks. Oma kahetsusväärt elu seisukorra pärast olen ma sunnitud teiste asju ajama ja enda tulevikku hooletusse jätma. Minu sõbrad tunnistavad, et teist minu sarnast inimest enam ei olla, kes veel niisuguseid asju korda võiks saata, nagu nad mulle ülesandeks annavad: pahandust lepitada, raha laenata, siis mõnesugust õiendada, mida kirjalikult mitte kas ei võida või ei taheta teha.“

„Mida kirjalikult ei taheta teha —“

„Ja, küll, armuline proua. Võite uskuda, et see minule alandav on. Kuna ma teiste hääks töötan, kaon ma ise vahepääl nagu ära ja naisterahvad ei peagi mind enam meheks. „Kes?“ küsivad nad. — „Osav.“ — „Ah Osav!“ Ja nii on jutt Osavast otsaski. See lugu ajas mind viimati meeleheitmisele, ajas Aafrikasse, aga ka sinnagi oli minu kuulsus juba ette läinud ja kuni suure palmioaasini tunginud.“

„Mul tuleb ette, et ma seda nime enne lugenud olen, kas ta ei ole mitte Vargla?“

„Qua, qua!“ parandas Osav. „Qua!“

„Kudas, qua, qua?“

„Quarghla räägitakse välja.“

„Minul on vähe andi Aafrika keelte õige väljaütlemise jaoks… paluksin, olge hääd, edasi rääkida.“

„Häämeelega! Vaevalt olin ma oma jala sinna moorlaste linna pistnud, kui ma ka kohe ühe musta majesteedi sõbraks sain. Lubage, et ma natuke seda kohta teile geograafiliselt tutvustan. Quarghla linn nimelt, sellesama nimelise oaasi keskel, kesk Vintsli-Väntsli maad, on kõrge müüriga piiratud, niisama ka müüride läbi kolme jakku jagatud. Üks linnajagu on nii hommiku-, teine õhtupoolne, kolmas seisab nende kahe keskel. Noh hää. Vaevalt olin mina oma jala linna saanud, kui ma kuninga Sirbokuko südamesõbraks sain. Need Aafrika vürstid oskavad ka väga osavasti oma diplomaatilisi asju õiendada, ma võiksin teile sellest väikese proovi jutustada, mis näiteks mind sõber Sirbokuko pani toimetama ja kust mulle muidugi jälle muud ei siginenud, kui kärvamise väärt halbusi.“

„Palun, jutustage mulle seda lugu,“ palus Klasing.

„Rõõmuga, proua! Minu sõbral Sirbokukol oli kaks vürstinnat naabriteks, teine õhtu pool, teine hommiku pool, ainult vahemüüridega kummastki lahutatud. Juba mõni aeg tuksus ta süda päikese loode poole, kuna ta ühe tuulepöörde läbi äkki hommiku poole tuksuma hakkas. Selle läbi sattus riigi poliitikale mõnigi sõlm sisse. Õhtupoolne naaber oli nimelt väga vägev vürstinna. Kuidas pidi ta sellega leppima? Sirbokukol oli aga kaval pää, ehk küll must. Mine tema juurde, sõber, ütles ta minule, paku temale see sitspõll, need klaashelmed ja pooltosinat sigareid. Kõigepäält katsu teda oma kõneosavusega mõistlikuks teha ja vabatahtlikule unustamisele tuua. Ei peaks sul see mitte korda minema, siis pean omaks suuremaks kahetsuseks su pää otsast ära laskma võtta. Selgemini ei võinud Sirbokuko enam üteldagi. Mina läksin ja sain vürstinnaga ta telgis kokku, kus ta parajasti piima jõi. Kõnelesin, mis asja pärast käin. Tema kuulas tükk aega tõsiselt ja käskis siis oma kuningliku majakoka sinna tulla. Ma sain aru, mind taheti lõunaroaks valmistada. Juba olid puud kokku kogutud ja tuld mindi tooma, kui ma korraga ise tikutopsi taskust võtsin ja enese viimseks rõõmuks tule põlema süütasin. Aafrikas ei tuntud tikkusid ja see oli kuningannale nii meele järele, et ta mu enesele meheks võttis. Teie näete, kui kahjulik see on, tikkusid taskus kanda. Mina sain vähemalt seda kasu, et Sirbokuko hommikupoolse vürstinna ära võttis ja minu pää otsa jäi. Kaheksa päeva pärast jäin ma leseks — ilma et ainust pisarat oma naisele järele oleksin nutnud.“

Emand Klasingi nägu oli jutu jooksul imetõsiseks läinud.

„Ärge vaevake endid pikemalt, mu härra, mina olen teid juba täiesti mõistnud.“

Osav ei näinud teadvat, mida ta pidi sellest mõtlema.

„Eks ole tõsi?“ kõneles noor lesk edasi „Teie tulite — tema käsul?“

Osav nikutas pääd.

„Nii ei ole ma mitte eksinud — tema tänane kiri —“

„Kuidas? Tema on teile kirjutanud?“

„Ja muidugi! — Mina ootasin teda täna siia, aga tema vabandas ennast. — Onu on vististi meie ühenduse vastu.“

„Ütelge parem terve suguselts,“ vastas Osav.

„Mulle nimetas ta ainult onu.“

„Ja teid… üht mulle täitsa tundmata inimest on ta ära ütlema saatnud?“

Osav tegi alandliku näo. „Selle järele, mis ma teile oma iseäralikust teenistusest olen jutustanud, ei pruugi seda palju imeks panna. Kui ma oma Aafrika reisilt tulles tema juurde läksin, leidsin ma terve suguseltsi nõupidamisel koos, kes kõik teie vastu olid. Kui ma sisse astusin, läksid kõigi näod rõõmsaks.“ „Osav!“ karjusid nad, „nüüd oleme päästetud.“ — Mina vaene pidin tahes ehk tahtmata selle toimetuse enese pääle võtma. Teie näete, armuline proua, ma ei või kuhugi oma õnnetuma saatuse eest põgeneda. “

Noor naisterahvas oli ärritatud. Osav võttis paberipaki taskust.

„Siin on teie…“

„Minu kirjad, ometi mitte minu kirjad?“

„Teie kirjad, armuline proua.“

„Kuulmatu teotus! Mispärast?“

Osav kohmetas. „Minu ülesanne on raskem, kui ma arvasin,“ ütles ta. „Mida enam ma teid tundma saan, seda arusaamatumaks mulle läheb, kuidas ta oma sugulaste pilli järele suudab tantsida. “

„Tema tahab kellegi teisega abielusse heita!“ hüüdis Klasing vihaga.

Osav jaatas.

Klasing tõusis ägedusega üles.

„Teisega abielusse heita, hoolimata oma tõotustest, vannetest?“

„Kuidas?… kas ta vandus?“

Lesk ajas uhkesti sirgeks.

„Arvate teie siis, et mina teile silmi julgeksin vaadata, kui mul mitte tema sõna ei oleks! See on hirmus! Olgu ka sada sugulast vastu, ta oleks pidanud vähemalt ise tulema, vähemalt kirjutama. Tema saadab võõra inimese, saadab minu kirjad ära, — ütelge ometi ise, on see aus viis, ausa mehe tegu?“

Ka Osav oli üles tõusnud.

„Mina pidasin seda asja vähem tõsiseks, auline proua. Tõotustest ja vannetest ei teadnud mina nii hästi kui mitte midagi. Tema ütlemise järele pidi asi vähem olema ja kergemini teisiti pöörda laskma. Nüüd aga näen, et ka mina petetud olen, ja see teeb mind hirmus vihaseks. Kui sõber võis ta minult väikest teenistust nõuda, iial aga ei oleks tohtinud ta minule nii tõsise asja juures nii naeruväärilist osa etendada anda.“

Klasing oli rahulisemaks jäänud.

„Ka teie annate mulle õiguse?“ ütles ta.

„Täiesti! Mina ei saa aru, kas ta täna pää pääle on kukkunud, või mis? Tema tegu on iga kombe, iga aususe vastu. Ta jääks mulle surmavaenlaseks, kui mul mitte see õnn ei oleks olnud, tema läbi teiega tuttavaks saada.“

Emand Klasingile hakkas Osav enam meeldima. Ta seletas, et ta sarnast põlgust mitte ära ei olla teeninud, läks kirjutuslaua taha ja viskas mõned sõnad paberile. Ta tõmbas kella, teener tuli.

„Viige see kiri teatavasse paika!…“

„Mina kirjutasin nüüd temale,“ — algas ta viimaks, kui teener ära oli läinud, „aga mitte, et teda mulle tagasi tuua, vaid igavesti eemale peletada. Ainuke asi, mis ma temalt nõuan, on, et ta mulle ausa mehe kombel kirjutab ja oma sõna tagasi palub, see on ometi kõige vähem, mida ma nõuda võin.“

Osav jaatas.

„Niipea kui vastus tagasi, põletan ma ta viimase kirja. Teie jutustate aga erapooletumal viisil talle ära, kuidas oma ülesannet olete täitnud.“

Noormees kummardas.

„Ja nüüd vabandage, et ma kuni teenri tagasi jõudmiseni teise tuppa eemale lähen — ma olen veidi haiglane ja tänase juhtumise läbi rõhutud — ma tahan rahu ja üksildust.“

„Lubage, aus proua, mis pean ma üksi siin pääle hakkama, meil on vähemalt kolm tundi oodata.“

„Vaevalt pool tundi, mu härra.“

„Lubage, see on puhas võimata… Lossi uulitsast N. N. platsini on vähemalt…“

„Lubage, mispärast peaks teener siis N. N. platsi kaudu minema, kuna Kloostri uulits palju lähemal on.“

„Kloostri uulits?“ küsis imestunud Osav, „kas ta teise korteri on võtnud?“

„Hoidku, tema elab sessamas korteris, nii kaua kui mina teda tunnen.“

„Tema,“ hüüdis Osav veel suurema imestusega, „tema, — kontorist Brengel?“

„Brengel, seda inimest ma ei tunne.“

Mõlemad tegid pikad näod ja vahtisid kentsakalt teineteise otsa.

Osav toibus esiti.

„Kuidas? Teie ei tunne Brengelit? Kas mul ei ole mitte au proua Rosenbergiga kõnelda?“

„Koguni mitte!“

„Teie ei ole proua Rosenberg?“

„Ei, mu härra, see elab trepp ülemal teise korra pääl.“

„Võeh!“

„Oeh!“

Emand Klasing nuttis viha ja häbi pärast, tema oli võhivõõrale inimesele oma saladused välja kraaminud.

Isand Osav vandus habemesse oma vähese mälu ja totruse pärast, tema oli võõrale naisterahvale oma kosja asjad ette kraaminud.

„Kuidas olete siia juhtunud, kui küsida tohin?“

„Kuidas olete teie siin, kui — paluda tohin? Oh, ma sooviksin need trepid ja kosjatoimetused sinna, kus seitse ööd korraga valitsevad! Palun andeks, auline, armuline proua! Vaadake, minule juhatati: esiti suurest trepist sisse, paremat kätt uksest mööda, pahemat kätt uksest sisse, trepp üleval teise korra pääl — ma olen vist õigest uksest mööda tulnud.“

„Aga oleksite pidanud ometi tundma, et ma proua Rosenberg ei ole, kellel Brengeliga tegemist on!“

„Vabandage, mina ei tunne õhtupoolset vürstinnat, — tahtsin öelda proua Rosenbergi ka mitte rohkem, kui teid.“ — Osav tahtis asjale nalja kuju anda. „Kas mul ei olnud õigust oma toimetusi soosse soovida?“

Emand Klasing nuutsus siiski.

„Jumala pärast, ärge nutke, aus proua! — palun, ärge mitte nutke! Minul ei ole au teid mitte tunda, ja mis — mis tema asjasse puutub — teie tema ei ole mitte minu tema, siis on ta mulle ka niisama tundmata, ja mina ei püüa iial temale lähemale astuda. Sarnane õnnetus võib inimesele juhtuda, kui ta ainult vale uksekella tõmbab! Et teie kedagi armastate, kes teile truudust vandunud, seda juhtub igale teisele ausale naisterahvale elus… Või kardate, et mina välja lobisen — laske mu keel ära lõigata, kui ma iial sõnakest oleksin —“

„Ja kui ma ka teie vaikimise pääle võiksin julge olla,“ kõneles lesk, „mis see teist tehtud eksitus on sünnitanud, et või enam ära hoida.“

„Missuguseid järeldusi?“

„Näiteks kiri, mille kirjutasin.“

„See saab teda küll ehmatama — teie teda, mitte minu oma.“ — Osaval tuli kena nõu meelde. „Kas ma ei võiks mitte tema juurde minna, see sünnib ka minu toimetustega kokku.“

„Ei, ärge segage end võõrastesse asjadesse. Mingu kuidas läheb, ma kardan, et ta selle kareda kirja läbi põhjust leiab ennast minust täiesti lahti lüüa. Onu on muidugi vastu.“

„Siis,“ — kõneles Osav, — „siis tean ma teise mehe, kes igapidi teie vääriline on; ta ei ole küll mitte väga ilus, on aga parajates aastates ja palju reisinud —“

„Teie arvate küll ennast, nagu ma aru saan?“

Osav jaatas.

Sellel silmapilgul tuli teener tagasi ja tõi emandale kirja. Rõõmupisarad katsid ta palgeid kirja lugedes.

„Ta tuleb, tuleb!“ hõiskas ta.

„Kes?“ küsis Sahara reisija.

„Minu kallis, kiri on imet teinud. Kõik kahtlused on ta kõrvale heitnud ja juba viie minuti pärast on ta mu jalge ees. Oh Osav, teie olete hää inimene, see sünnib kõik teie eksituse pärast.“

Osav ohkas. Tema lootused olid nüüd tuulde läinud. Silmapilgul sai ta aru, kuidas asjad seisavad.

„Armuline proua, mul on kahju teist lahkuda, kuna ma oma reisile juba alumisel korral lõppu lootsin, nüüd lubate, et ma trepi kõrgemale astun, enese — tema pärast, mitte teie oma.“

„Kuhu? proua Rosenbergi juurde?“

„Jah. Mina olen seda enese temale lubanud.“

„Lubage, et ma teid sellest koormast vabastan, proua Rosenberg kihlas enese ühe Venemaa mõisnikuga ja reisis eile ära.“

„Siis ei ole mul muud enam teha, kui kirjadepakk ära põletada.“

„Tohin ma selleks oma kamina tuld pakkuda?“

„Tänan!“

Paberid põlesid lustlikult. Osav kummardas viisakalt ja läks.

Viis minutit hiljem oli isand Belling emand Klasingi jalge ees… ja emand Klasing tõmbas isand Bellingi õrnalt rinnale ja vajutas oma huuled tema huultele…

Kas see küll Bellingil esimene musu oli ta huultelt võtta?

Viimne aga ei olnud ta tõesti mitte!