Ivanhoe/XIII
←XII
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XIV→
|
Kolmeteistkümnes peatükk.
„Ette, oh mehed!“ Atreidilt kuuleb ilm, |
Vaevalt oli Ivanhoe nimi lausutud, kui ta juba suust suhu lendas selle agaruse ja kiirusega, mis on omane ainult uudishimule. Varssi oli see nimi juba printsi ringkonnas, kelle nägu seda uudist kuuldes tumenes. Pilkavalt oma ümber vaadates ütles ta: „Mu härrad, ja iseäranis teie, härra kloostriülem, mis arvate teie teadlaste seletustest sündimises omandatud sümpaatiast ja antipaatiast? Mulle näib, et ma oma venna armualuse juuresolu veel enne aimasin, kui ma teadsin, keda see varustus varjab.“
„Front-de-Boeuf peab nüüd valmis olema oma laenumaad Ivanhoele tagasi andma,“ ütles de Bracy, kes peale seda, kui ta auga oma ülesande turniiril oli täitnud, oma kiivri ja mõõga kõrvale oli pannud ja jällegi prints Johanni saatkonnaga ühinenud.
„Jah,“ vastas Waldemar Fitzurse, „see vapper hakkab vististi Richardi määratud lossi ja härrasmaja tagasi nõudma, mille teie kõrguse heldus Front-de-Boeufile annud.“
„Front-de-Boeuf,“ vastas Johann, „on mees, kes ennemini kolm Ivanhoe taolist härrasmaja alla neelab, kui et ta ühest loobuks. Pealegi, mu härrad, loodan ma, et ükski ei taha minu õigust eitada kroonu laenumaade andmises mind ümbritsevaile ustavaile pooldajaile, kes on valmis harilikku sõjateenistust kandma, kuna ma need ilma jätan, kes võõrsile välja rändavad ja ei või sellepärast tarvilikul korral au- ega sõjateenistust oma peale võtta.“
Kuulajad olid asjast liiga huvitatud, kui et nad printsi sõnu vääramata tõeks poleks pidanud. „Suurmeelne prints! Kõige suursugusem lord, kes pühaks kohustuseks peab oma ustavaile pooldajaile nõnda tasuda!“
Nii rääkis saatkond, mille liikmed igaüks samasugust rikastumist kuningas Richardi pooldajate kulul lootsid või juba olid saanud. Ka prior Aymer liitus teiste arvamisega, tähendades ometi: „Õnnistatud Jeruusalemma ei või ometi võõraks maaks nimetada. Tema on meie communis mater — kõigi kristlaste ema. Aga mina ei mõista,“ seletas ta, „kuidas võiks see rüütel von Ivanhoele kasulik olla, sest niipalju kui mina tean, pole Richardiga kaasas olevad ristisõitjad kunagi Askalonist kaugemale saanud, mis on, nagu kõik kristlased teavad, vilistite linn ja ei või kuidagi püha linna eesõiguste osaliseks saada.“
Waldemar Fitzurse, kelle uudishimu Ivanhoe mahalangemise paigale oli kiskunud, tuli nüüd tagasi. „See vapper,“ ütles ta, „teeb teie kõrgusele vististi vähe peavalu ja jätab Front-de-Boeufile rahulikult tema laenu — ta on ju raskesti haavatud.“
„Mis temaga ka saab,“ ütles prints Johann, „ometi on ta tänase päeva võitja, ja olgu ta meie kümnekordne vaenlane või meie venna truu sõber, mis tähendab sama palju, tema haavu peab ravitsema — meie oma arst peab tema eest hoolitsema.“ Seda rääkides liikus kuri naeratus prints Johanni huulil. Waldemar Fitzurse tõttas vastama, et Ivanhoe on juba võitlusväljalt ära kantud ja et ta on oma sõprade hoole all.
„Mind kurvastas pisut,“ ütles ta, „kui ilu- ja aukuninganna näol muret nägin, sest tema ühepäevane valitsemine muutus nõnda leinaks. Mina pole mees, keda naisterahva hädaldamine oma armukese pärast liigutab, kuid leedi Rowena kandis oma kurbust niisuguse auväärsusega, et seda võis ainult tema kuivadest silmadest ja kokkupandud kätest aimata, mis värisesid eluta kuju enese ees nähes.“
„Kes on see leedi Rowena,“ küsis prints Johann, „kellest me nii palju kuulnud?“
„Suurte Saksi maaomanduste pärija,“ vastas prior Aymer, „armsuse roos, rikkuse kalliskivi, ilusaim tuhandete keskel, mirrikimp, kampripõõsas.“
„Meie tahame tema muret pehmendada,“ ütles prints Johann, „ja tema verd suursugustada normanniga laulatamise kaudu. Tema pole nähtavasti veel täiskasvanud ja sellepärast seisavad tema abielu-küsimused meie otsustamise võimuses. — Mis ütled selle kohta sina, de Bracy? Mis arvad sa ilusate maade ja sissetulekute omandamisest saksilasega abiellu astudes, nagu tegid seda selle maa võitja järeltulijad?“
„Kui maad mulle meeldivad, mylord,“ vastas de Bracy, „siis meeldib vististi ka mõrsja ja niisuguse heateo eest tunneksin ma end teie kõrgusele väga kohustatud olevat, kes kõik oma lubadused ja tõotused täidab, mis ta oma sulasele ja vasallile annud.“
„Seda tahame meeles pidada,“ ütles prints Johann, „ja silmapilk tegevusse astuda: meie seneshall kutsugu leedi Rowena ühes tema saatjatega — see tähendab ühes tema valvurmatsi ja Saksi härjaga, kelle must rüütel turniiril maha paiskas, tänaõhtusele pidule. — De Bigot,“ lisas ta oma seneshallile juurde, „meie selle teiskordse kutse sõnastad sa nii viisakalt, et sa uhked saksilased lepitad ja neil võimatuks teed uuesti meie kutsest loobuda, ehk küll, Becketi luude nimel, viisakus nende vastu on pärlite heitmine sigade ette.“
Nende sõnade peale tahtis prints Johann märku anda võitlusväljalt lahkumiseks, kui väike kirjatäht talle pihku pisteti.
„Kust see on?“ küsis prints Johann toojale otsa vaadates.
„Võõrsilt, mylord, aga kust, seda ma ei tea,“ vastas tooja, „Keegi prantslane tõi, ütles, tema sõitnud ööd ja päevad, et seda teie kõrguse kätte tuua.“
Prints vaatas toodud kirja lähemalt ja silmitses siis pitserit, mis kinnitas kirja siduva siidpaela ja kandis kolme liilia kuju. Siis avas Johann kirja suure ärevusega, mis nähtavalt suurenes, kui ta kirjas leiduvaid sõnu luges:
„Ole valvel, sest lõvi on ahelast päästetud!“
Prints muutus surnukahvatuks, vahtis esiti maha ja siis taeva poole, nagu oleks ta oma surmaotsust lugenud. Esimesest jahmatusest toibudes tõmbas ta Waldemar Fitzurse ja de Bracy kõrvale ning näitas kirja neile korda mööda.
„See tähendab,“ lisas ta väriseval häälel juurde, „et minu vend on vabaks saanud.“
„See võib valesõnum olla või võltsitud kiri,“ ütles de Bracy.
„See on Franzi enda käekiri ja pitser,“ vastas prints Johann.
„Siis on aeg,“ ütles Fitzurse, „et me oma partei Yorki või kuhugi teise keskkohta ühe juhi alla koondame. Mõne päeva pärast võiks see tõepoolest juba hilja olla. Teie kõrgus peaks oma praeguse peitemängu lõpetama.“
„Vabamehed ja lihtinimesed ei peaks mitte ilma lõbuta turniirilt lahkuma,“ ütles de Bracy.
„Aeg pole veel hiline,“ ütles Waldemar, „vibumehed võivad mõned korrad märki lasta ja siis võib auhinnad välja jagada. Sellest on küllalt, et printsi lubadusi selle saksi orjakarja vastu täita.“
„Tänan, Waldemar,“ ütles prints, „sa tuletad mulle pealegi veel meelde, et ma oma võla sellele häbemata talupojale pean tasuma, kes eile meie isikut haavas. Ka peab meie pidustus öösi määratud viisil ära peetama. Kuigi see oleks minu võimu viimne tund, siis peab ta olema pühendatud kättemaksmisele ja lõbule — uued mured tulgu uue homse päevaga.“
Pasunate hääl kutsus peagi need inimesed tagasi, kes võitlusväljalt pidid lahkuma, ja avalikult anti prints Johanni poolt teada, et tema ootamata ja tungivate kohuste tõttu homme lõbustusi jätkata ei saa. Selle peale vaatamata ei taha tema kuidagi lubada, et nii mõnigi tubli vabamees peaks lahkuma, ilma et ta oma osavust vibulaskmises võiks näidata, ja korraldab praegu kohe mängud, mis olid määratud homseks. Paremale vibulaskjale on tasuks määratud hõbedaga ehitud jahisarv ühes rikkalikult ilustatud siidist relvakandme ja jahimeeste kaitsja püha Huberti medaljongiga.
Enam kui kolmkümmend vabameest esinesid alguses võistlejaina, kellest paljud olid kuninga metsades Needwoodis ja Charnwoodis ülem- ja alammetsnikuiks. Kui aga vibumehed nägid, kellega nad pidid võistlema, loobus enam kui kakskümmend katsest, sest ei tahetud võidetu häbi osaliseks saada: neil päevil oli ju iga hea vibulaskja mitme penikoorma peal ümberkaudu tuntud, nagu teatakse Newmarketis õpetatud hobustegi omadusi selle paiga sagedate külaliste poolt.
Auhinna püüdjate arv oli kaheksa peale alla langenud. Prints Johann astus oma kuninglikult istmelt alla, et lähemalt näha neid valitud vabamehi, kellest mitmed kandsid kuninglikku livreed. Selles oma uudishimu kustutuses otsis ta silm isikut, kellele ta mõtles kätte maksta, ja nägi teda samas rahus ning samal paigal seisvat, kus ta oli eelmiselgi päeval.
„Mees,“ ütles prints Johann, „juba sinu häbemata lobisemisest aimasin ma eile, et sina pole ustav vibumees, ja nüüd näen ma, et sina ei julgegi oma osavust katsuda nende tublidega, kes siin all asuvad.“
„Lubage, härra,“ vastas vabamees, „mul on veel üks teine põhjus laskmisest loobuda, mitte ainult ebaõnnestumise kartus.“
„Ja missugune on see teine põhjus?“ küsis prints Johann, kes seletamata põhjusel selle mehe vastu hakkas piinlikku uudishimu tundma.
„See,‘‘ vastas vabamees, „et ma ei tea, kas mina ja need vabamehed oleme harjunud ühesugust märki tabama; pealegi ei tea ma, kuidas see teie kõrgusele meeldiks, kui mees, kes teadmata teie meelepaha osaliseks saanud, kolmanda auhinna võidaks.“
Prints Johann punastas, kui ta küsis: „Mis on su nimi, vabamees?“
„Locksley,“ vastas vabamees.
„Siis, Locksley,“ ütles prints Johann, „sina lased pärast seda, kui need vabamehed oma osavust on juba näidanud. Võidad sa auhinna, lisan mina oma poolt kakskümmend kuldtükki juurde, kaotad sa tema aga, siis tõmmatakse sul sinu lincolnroheline kuub seljast ja sind pekstakse vibupaeltega võitlusväljalt kui häbematult lobisev hoopleja minema.“
„Aga kui ma niisuguseil tingimusil lasta ei tahaks?“ küsis vabamees. „Teie kõrgus, keda niipalju sõjamehi toetab, võib kergesti mul kuue seljast kiskuda ja mind läbi peksta, aga mind vibu painutama ja seda laskma sundida ei suuda ta mitte.“
„Kui sa minu suurmeelse pakkumise tagasi lükkad,“ ütles prints, „siis lõikab võitlusvälja ülem sinu vibupaela ning murrab sinu vibu enda ja nooled katki, kuna ta sinu kui argpüksi minema kihutab.“
„Tingimused, mis te mulle pakute, pole õiged, uhke prints,“ ütles vabamees, „teie sunnite mind Leicesteri ja Staffordshire paremate vibulaskjatega võistlema ning ähvardate häbi ja teotusega karistada, kui mina alla peaksin jääma. Sellest hoolimata tahan ma teie tahtmist täita.“
„Sõdurid, pidage teda silmas,“ ütles prints Johann, „tema süda langeb juba allapoole, kardan, et ta plehku ei pistaks. Ja teie, tublid poisid, laske julgesti, metspukk ja viinavaat on teile telgis kehakinnituseks juba valmis, niipea kui auhind võidetud.“
Võitlusväljale viiva lõunapoolse tee ülemisse otsa pandi nüüd märk. Võistlevad vibumehed asusid teatud korras paigule lõunapoolse tee alamasse otsa; nende seisukoha ja märgi vahet oli niipalju, et võimalik oleks nõndanimetatud hea õnne peale lasta. Vibumehed pandi enne teatud korras seisma ja igaüks neist pidi järgemööda kolm noolt laskma. Võistlust korraldas sellekohane ülem, sest võitlusvälja marssalid oleksid eneste kõrge ameti alandamiseks pidanud, kui nemad oleksid pidanud hakkama ka vabameeste mängu juhiks.
Üksteise järel esinesid vibukandjad ja lasksid mehiselt. Kahekümneneljast noolest, mis välja lasti, tabasid kümme märki ja teised läksid märgile nii ligi, et maakaugust arvesse võttes seda heaks laskmiseks võis pidada. Kümne noole seas, mis märki tabasid, olid kaks sisemisse ringi läinud noolt Malvoisini metsaülema Huberti lastud, kes selle tõttu võitjaks tunnustati.
„Noh, Locksley,“ ütles prints Johann julgele vabamehele kibedal naeratusel, „tahad sa oma võimist katsuda Hubertiga või annad sa oma vibu, kandme ja nooletupe mänguülemale?“
„Et see kord juba nõnda on,“ ütles Locksley, „siis olen ma valmis õnne katsuma, kuid tingimusega, et kui mina kaks noolt märki lasen, siis peab Hubert ühe noole niisugusesse märki laskma, nagu mina soovitan.“
„See on õige,“ vastas prints Johann, „ja sellega ollakse nõus. — Kui sa selle hoopleja võidad, Hubert, siis täidan jahisarve hõberahaga.“
„Igamees teeb, mis ta suudab,“ vastas Hubert; „minu vanaisa kandis Hastingsi juures head vibu ja mina arvan, et ma tema mälestust ei teota.“
Endine märk võeti nüüd ära ja asemele pandi samasugune uus. Hubertil kui esimeses katsumises võitjal oli õigus enne lasta ja tema asus laskmisele suure järelekaalumisega, mõõtes silmadega maakaugust ja hoides vibu ning noolt käes. Viimaks astus ta sammu edasi, tõstis väljasirutatud pahema käega vibu üles, kuni sihtmärk silmnäo kõrgusele tõusis, ning tõmbas vibu paela kuni kõrvani tagasi. Nool vihises läbi õhu ja lendas sisemisse ringi, kuid mitte just südamesse.
„Te ei võtnud tuult arvesse, Hubert,“ ütles tema vastane vibu vinna tõmmates, „muidu oleksite paremini tabanud.“
Nõnda öeldes astus Locksley ilma vähemagi ärevuseta määratud paigale ja laskis oma noole nii hooletult minema, nagu poleks ta märki sihtinudki. Peaaegu rääkis ta veel sel silmapilgul, mil nool vibult lahkus, kuid ometi läks ta valgele südamele kaks tolli lähemale kui Huberti nool.
„Taeva valguse nimel,“ ütles prints Johann Hubertile, „kui sina lased enda selle jooksiku võrukaela poolt ära võita, siis peaksid sa võllas rippuma.“
Hubertil oli niisugusel korral ainult üks ütlus: „Kuigi teie kõrgus laseks mind võlla tõmmata, igamees võib ometi ainult seda teha, mis ta suudab. Siiski, minu vanaisa kandis head vibu…“
„Kurat võtku sinu vanaisa ja kogu tema suguvõsa!“ hüüdis Johann vahele; „lase, võrukael, lase nii hästi kui võid või sinuga sünnib kõige halvemat!“
Niisuguse manitsusega asus Hubert oma paigale ja oma vastase märkusele tähelepanu kinkides võttis ta kerge, just praegu tõusnud tuule mõju arvesse, mispärast tema nool just märgi südamesse lendas.
„Hubert! Hubert!“ karjus rahvas, kes rohkem huvi tundis tuttava kui võõra vastu. „Südamesse, südamesse! Elagu Hubert!“
„Sellest ei või sa ometi paremini, Locksley,“ ütles prints Johann haavaval naeratusel.
„Vähemalt tahan ma tema noolt tabada,“ vastas Locksley.
Ja oma noolt seekord pisut suurema hoolega minema saates rabas see vastase noole kildudeks. Ümberseisjad olid selle osavuse üle niivõrt imestunud, et nad isegi harilikul viisil karjumisega ei osanud oma kiitust avaldada. „See peab saadan ise olema, mitte aga inimene, kel liha ja veri,“ sosistasid vabamehed üksteisele, „niisugust vibulaskjat pole Britis kunagi nähtud, sealt maalt kus üldse vibu on lastud.“
„Ja nüüd,“ ütles Locksley, „paluksin teie kõrguselt luba niisugust märki panna, nagu on tarvitusel põhjapoolsetes maakondades; ning tervitatud olgu iga tubli vabamees, kes katsub seda märki tabada, et naeratust meelitada neiu huulile, keda ta kõige rohkem armastab.“
Siis pöördus ta, et võitlusväljalt lahkuda. „Laske oma vahte mind valvata,“ ütles ta, „kui soovite, ma lähen lähemast pajupõõsast vitsa tooma.“
Prints Johann andis sõduritele märku, et need talle järele läheksid, kuid üldine kisa: „Häbi, häbi,“ sundis teda oma viisakuseta käsku muutma.
Üürikese aja pärast oli Locksley kuue jala pikkuse, täiesti sirge ja pisut mehe pöidlast jämedama kepiga tagasi. Suure rahuga hakkas ta seda koorima ja tähendas sinna juurde, et tublit vibumeest niisugust märki laskma panna, nagu see tänini sündinud, tähendaks tema osavusele häbi teha. „Mis aga minusse puutub,“ ütles ta, „ja maasse, kus mina olen kasvanud, siis võiksid sealsed mehed sama hästi omale märgiks võtta kuningas Arthuri laua, kus ümber istub kuuskümmend rüütlit. Seitsmeaastane lapski võiks peata noolega selletaolist märki tabada, kuid,“ lisas ta juurde, kuna ta teisele poole võitlusvälja otsa läks oma pajukeppi maa sisse püsti pistma, „kuid kes seda varva saja küünra pealt tabab, seda nimetan vibumeheks, kes on väärt oma vibu ja noolt kas või kuninga ees kandma, kuigi see kuningas oleks vahva Richard ise.“
„Minu vanaisa,“ ütles Hubert, „kandis Hastingsi lahingus head vibu, aga niisugust märki ei lasknud ta kunagi kogu eluaja ning ka mina ei tee seda. Kui aga see vabamees selle varva lõhki laseb, siis vannun talle alla või õigemini — vannun vanakurjale endale alla, kes tema nahas peitub, mitte aga inimlikule osavusele; inimene teeb, mis ta suudab, aga mina ei hakka ometi märki laskma, mida ma kuidagi ei taba. Sama hästi võiksin eneste pastori pussitera, nisukõrt või päikesekiirt kui valget joont lasta, mida minu silm vaevalt seletab.“
„Arg peni,“ hüüdis prints Johann. „Locksley, lase sina, ja kui sa märki tabad, siis ütlen ma, sina oled esimene, kes seda teinud. Olgu kuidas on, aga sina ei pea mitte ainult oma osavuse kiitlemisega pääsema.“
„Ma teen, mis ma võin, nagu Hubert ütles,“ vastas Locksley; „ükski ei suuda rohkem.“
Nõnda öeldes tõmbas ta jällegi oma vibu vinna, kuid nüüd juba tähelepanelikult, kuna ta enne temale veel uue paela pani, sest vana näis eelmiste laskmistega olevat lõdvenenud. Siis sihtis ta hoolega ja pealtvaatajad ootasid hinge kinni pidades laskmise tagajärge. Vibumees näitas, et ta tõtt oli rääkinud: tema nool lõhkus sihitud pajukepi pooleks. Järgnes meeletu kiidukisa, ja isegi prints Johann kaotas imetluse tõttu ajutiseks oma viha Locksley vastu. „Need kakskümmend kuldtükki,“ ütles ta, „mis sa ühes jahisarvega ausasti oled teeninud, on sinu; meie anname nende asemel viiskümmend, kui sina tahaksid vabamehena meie livree ja teenistuse vastu võtta ihu-kaitseväes. Sest kunagi pole veel nii tugev käsi vibu painutanud ega nii ustav silm noolt juhtinud.“
„Andke andeks, suursugune prints,“ ütles Locksley, „kuid mina olen tõotanud, et kui ma kunagi teenistusse peaksin astuma, siis ainult teie kuningliku venna Richardi juurde. Need kakskümmend kuldtükki jätan ma Hubertile, kes täna sama hästi vibuga ümber käis, nagu tema vanaisa Hastingsi juures. Kui tema tagasihoidlikkus teda poleks takistanud katsumast, siis oleks tema sama hästi seda varba tabanud nagu minagi.“
Hubert raputas pead, nagu ei tahaks ta pakutud annetust hea meelega vastu võtta, Locksley aga, kes püüdis inimeste tähelepanust pääseda, kadus rahva hulka ja teda polnud enam näha.
Võidurikas vibumees poleks ehk nii kergesti prints Johanni silmist pääsnud, kui mitte sellel poleks olnud teisi põhjusi tõsiseks ning murelikuks järelemõtlemiseks praegusel silmapilgul. Märku andes võitlusväljalt lahkumiseks kutsus ta oma kammerhärra ja andis talle käsu silmapilk Ashbysse sõita ja juut Isaak üles otsida. „Ütle sellele koerale,“ rääkis ta, „et ta mulle veel enne päikese loojaminekut kakstuhat krooni saadaks. Tagatisi tunneb ta, märgiks võid talle seda sõrmust näidata. Ülejäänud raha peab ta kuue päeva jooksul Yorkis maksma. Ei tee ta seda, siis nõuan selle uskmata võrukaela pead. Vaata, et sa temast teel mööda ei lähe, sest see ümberlõigatud ori tahtis siin oma salajast äri ajada.“
Nõnda öeldes kargas prints sadulasse ja sõitis Ashbysse tagasi, kuna ka rahvahulk liikuma hakkas ja koduteel pikkamisi laiali valgus.