Ivanhoe/XII
←XI
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XIII→
|
Kaheteistkümnes peatükk.
Ei heerold enam täkku tantsita, |
Jõudis selge, pilvita hommik ja enne kui päike kõrgemale silmaringile jõudis tõusta, ilmusid kõige laisemad kui ka agaramad juba kogukonna pinnale, tõtates võitlusvälja kui üldise keskkoha poole, et seal omale muretseda võimalikult hea paik jätkuvate mängude vaatlemiseks.
Marssalid ühes teendrite ja heerolditega ilmusid esimestena, sest nemad pidid nende rüütlite nimed üles kirjutama, kes tahavad täna kaasa võidelda, ühes tähendusega, kuspool küljes keegi mõtleb esineda. See oli selleks tarvilik, et võimalik oleks mõlemaid pooli tasakaalu seada.
Hariliku kombe tõttu pidi pärandusetu rüütel ühte rühma juhatama, kuna teise rühma juhatajana Brian de Bois-Guilberti nimetati, kes oli eelmisel päeval kui kõige parema järgmine esinenud. Eilsed väljakutsujad võtsid igaüks oma parteis võitlusest osa, välja arvatud ainult Ralf de Vipont, kelle eilne kukkumine võimetuks oli teinud sõjariistu kandma. Oli hulk valitud suursuguseid rüütleid, kes valmis olid ühe kui ka teise võitlusrühma ridu täitma.
Hoolimata sellest, et üldine turniirvõitlus, millest kõik rüütlid osa võtsid, oli üksikvõitlustest hädaohtlikum, ometi võeti temast praegusel ajal palju rohkem osa. Mõned rüütlid, kes osavuse puudusel üksiku kuulsa vastasega ei söandanud õnne katsuda, olid siiski valmis oma vaprust üldises võitluses näitama, kus nad nendega võisid kokku saada, kellega nad enam ühejõulised. Praegusel korral oli kumbagi rühma end umbes viiskümmend rüütlit üles annud, mispeale marssalid teatasid, et enam ei või vastu võtta — paljude meelepahaks, kes ülesandmisega olid viibinud.
Kella kümne paiku oli kogu tasandik mees- ja naisratsanikkudega ning jalainimestega üle külvatud, kes kõik turniirile tõttasid, ja natuke aega peale seda kuulutasid pasunad prints Johanni ja tema saatkonna tulekut, kellega kaasa sõitsid nii mõnedki rüütlid, mõeldes võitlustest osa võtta või mitte.
Umbes samal ajal jõudis pärale Saksi Cedric ühes leedi Rowena ja Athelstanega. See Saksi lord oli oma pika ja tugeva keha sõjariistu pannud, et võitlejate ritta asuda ja Cedricu suureks üllatuseks oli ta omale tempelrüütli partei valinud. Cedric oli oma sõbrale sellepärast tõsiseid etteheiteid teinud, kuid ta sai niisuguse vastuse, nagu annavad harilikult need, kes on oma ettevõttest kinnipidamises enam kangekaelsed, kui nende põhjendamises õiglased.
Oma parema, kui mitte just ainsa põhjuse, miks ta Brian de Bois-Guilberti parteiga liitus, hoidis Athelstane iseenda teada. Ehk küll tema raskepärane loomus teda takistas leedi Rowenale lähenemast, ometi polnud ta tema kenaduste vastu sugugi ükskõikne ja ta pidas oma ühendust temaga väljaspool igasugust kahtlust, sest temal oli ju Cedricu kui ka leedi teiste sõprade nõusolek. Sellepärast nägi uhke, kuid aeglane lord von Coningsburgh varjatud meelepahaga, kuis eilne võitja leedi Rowena aupaigale valis, mille üle käskida tema võimuses võiks seista. Et võõrast saavutatud eesõiguse pärast karistada, mida Athelstane tundis nagu oma võimupiiridesse tungimist, mõtles ta, teades oma jõudu ja meelitajate ülistatud osavust sõjariistade tarvitamises, pärandusetut rüütlit mitte ainult oma võimsast abist ilma jätta, vaid temale juhtumisi ka oma sõjakirve raskust tunda anda.
De Bracy ja teised prints Johanni saatkonna rüütlid ühinesid oma käskija märguandmisel väljakutsujate parteiga, sest Johann oleks tahtnud võidu hea meelega sellele rühmale kallutada. Teiselt poolt võitlesid mitmed head rüütlid, olgu inglased või normannid, kodumaalased või võõrad, väljakutsujate vastu, iseäranis sellepärast, et seda rühma juhtis niisugune valitud võitleja, nagu oli end näidanud pärandusetu rüütel.
Niipea kui prints Johann nägi valitud kuninganna turniirile ilmuvat, muutus ta viisakaks kavaleriks, missugune olek talle väga hästi hakkas; nõnda sõitis ta kuningannale vastu, tõmbas kübara peast, kargas hobuse seljast maha ja aitas leedi Rowena sadulast, kuna saatkond oma pea paljastas ja tema juht maha hüppas kuninganna hobust hoidma.
„Nõnda,“ ütles prints Johann, „anname kohusetruu loiaalsuse eeskuju ilu- ja armukuningannat teenides ja saadame ta ise temale määratud troonile. — Mu daamid,“ ütles ta, „ümmardage oma kuningannat, nagu te tahaksite, et teid samas aus ümmardataks.“
Nõnda öeldes juhatas prints Rowena oma trooni vastu asuvale aupaigale, kuna ilusamad ja suursugusemad leedid talle järele tõttasid, et võimalikult kuninganna lähedal endale ruumi leida.
Vaevalt oli leedi Rowena istunud, kui muusikapõrin, mida pooleldi mattis rahvahulga kisa, teda tema uues auametis tervitas. Vahepeal paistis päike palavalt ja selgelt rüütlite hiilgavaile sõjariistadele, kes kogunesid võitlusvälja äärmistesse otstesse, pidades isekeskis aru oma võitlusrea korralduse ja lahingu üle.
Siis nõudsid heeroldid rahu, kuni turniirimäärused ette loetaks. Need olid teatud määral arvatud võitluste hädaohu vähendamiseks, mis oli seda enam tarvilik, et võitlema pidi teravate mõõkade ja odadega.
Nõnda siis oli rüütlitel keelatud mõõkadega torgata, ainult lüüa oli luba. Teatati, et rüütel võib sõjakirvest tarvitada, kuid pistoda oli keelatud sõjariist. Sadulast paisatud rüütel võib jalgsi edasi võidelda samasuguse vastasega, kuid ratsanikud ei tohtinud niisugusel korral nendele kallale tungida. Kui mõni rüütel vastase poolt võitlusvälja äärmisse otsa suruti, nii et ta oma keha või sõjariistadega puutus postaeda, siis pidi ta enda võidetuks tunnistama ja tema hobu ning varustus langes võitjale. Nõnda võidetud rüütel ei võinud enam võitlusest osa võtta. Langes mõni rüütel maha ja ei suutnud enam ise jalule tõusta, siis võis tema kannupoiss või paaž võitlusväljale minna ja oma isanda võitlusmöllust välja kanda, kuid seesugusel korral tunnustati rüütel võidetuks ja tema hobu ning varustus olid kadunud. Võitlus pidi kohe lõppema, niipea kui prints Johann oma kepi langetas, mis oli harilikult abinõuks asjata verevalamise vastu selles liiga kaua kestvas ja hädaohtlikus mängus. Need rüütlid, kes turniirimäärustest üle astusid või muidu ausa rüütliseisuse kombeid rikkusid, vabastati nende sõjariistust ja pandi karistuseks kaksiti postaiale, kilp tagurpidi käes, naeruks kogu rahvale ebarüütelliku teguviisi pärast. Peale nende määruste ettelugemist manitsesid heeroldid rüütleid oma kohust täitma, et ilu- ja armukuninganna lugupidamise osaliseks saada.
Peale seda teadaandmist tõmbusid heeroldid oma paikadele tagasi. Rüütlid läksid pikas reas mõlemalt poolt võitlusväljale ja asusid kahekordselt üksteise vastu rinda, selle keskel esimeses reas juhid, kes alles siis oma paigale läksid, kui võitlusrind korraldatud ja igamees oma kohal.
Oli ilus, kuid ühes sellega ka kohutav vaadata nii paljusid vapraid, heade hobustega ja kallite sõjariistadega võitlejaid, kes valmis olid nii hirmsale kokkupõrkele, istudes raudkujudena oma sõjasadulais ja oodates kokkupõrke märguannet sama kärsitusega nagu nende tõulised täkudki, kes hirnudes maad kraapisid ja nõnda oma püsimatust ilmutasid.
Rüütlid hoidsid oma pikad odad alles püsti, nende otsad hiilgasid päikesepaistel, ja lipud, millega nad endid ehtinud, lehvisid üle kiivrituttide. Nõnda jäid nad senikauaks, kui marssalid olid hoolega read üle vaadanud, et mõlemal pool oleks just määratud arv võitlejaid. Arv leiti täpne olevat. Marssallid taganesid siis võitlusväljalt ja William von Wyvil hüüdis müriseval häälel signaalisõnad: Laissez aller![1] Nende sõnade juures puhusid pasunad, võitlejate odad langesid võitlusvalmis, kannused suruti hobustele külge ja esimesed read tormasid tuhatnelja teineteisele vastu ning põrkasid keset välja raginaga vastastikku, mis oli kuulda veel penikoorma kaugusel. Nüüd astusid ka teise rea ratsanikud ettepoole, et võidetuid toetada ja järgida oma meeste võitu.
Kokkupõrke tagajärge polnud kohe näha, sest paljude hobukapjadega tõstetud tolm tumestas õhu, ning alles minuti pärast võisid kohkunud vaatajad seletada, mis sündinud. Õhu selgimisel paistis, et pooled rüütlid mõlemal pool olid sadulast maas, mõned vastase osavuse, teised selle kehalise raskuse ja tugevuse tõttu, mis oli rabanud jalust hobuse kui ka mehe; mõned olid juba uuesti püsti ja asusid oma vastastega käsitsivõitlusse; mõned olid kummalgi pool haavatud, püüdsid sallide abil verejooksu peatada ja katsusid võitlusmöllust tagasi tõmbuda. Ratsarüütlid, kelle odad metsikul kokkupõrkel enamasti murdunud, võitlesid nüüd mõõkadega, tehes sõjakisa ja vahetades hoope, nagu oleneks neist elu ja au.
Müra suurendas teiste ridade esinemine, mis abiväena nüüd oma seltsimeeste toetuseks tõttasid. Brian de Bois-Guilberti pooldajad karjusid: „Ha! Beau-seant! Beau-seant![2] Templi eest! Templi eest!“ Vastane partei karjus: „Desdichado! Desdichado!“ missugune märgusõna juhi kilbilt võeti.
Kuna võitlejad nõnda kõige suuremas ägeduses vahelduva õnnega üksteise kallale tormasid, kaldus ratsanikkude vool kord lõunapoolsesse, sestsamast põhjapoolsesse võitlusvälja otsa, sedamööda, kuis üks või teine partei ülekaalu sai. Kõlas löökide kaja, võitlejate kisa, millesse seganesid langejate oiged, veerdes kaitsmata hobuste jalge alla. Võitlejate hiilgavaid sõjariistu rüvetas juba tolm ja veri ja nad pidid mõõga ning sõjakirve hoopidele järele andma. Kiivrituttidest rebitud suled lendlesid lumehelvetena õhus. Kõik, mis sõjakorralduses ilusat ja meeldivat, oli kadunud, järele oli jäänud ainult see, mis peab äratama hirmu ja kaastundmust.
Kuid harjumuse mõju on nii suur, et mitte ainult lihtsad pealtvaatajad, kes loomulikult hirmsaid vaatemänge armastavad, vaid ka peened leedid, kes täitsid rõdusid, vaatlesid väriseva huviga, ilma et oleksid üürikesekski pöörnud oma silmi kohutavast etendusest. Siin või seal võib-olla kahvatas mõnigi pale või kuuldus nõrk kiljatus, kui armuke, vend või abikaasa sadulast maha paisati. Kuid üldiselt julgustasid daamid võitlejaid mitte ainult käelaksutusega ja oma looride ning rätikute lehvitamisega, vaid isegi hüüetega: „Tubli oda! Hea mõõk!“ kui mõni tagajärjekas piste või löök neil silma puutus.
Kui juba õrnema soo huvi selle verise mängu vastu niisugune oli, siis on meeste huvi seda kergemalt mõistetav. See avaldus igal õnnepöördel valjus karjumises, kuna silmadega sedavõrt võitlusvälja küljes riputi, nagu oleksid pealtvaatajad ise need, kes seal nii ohtralt sadavaid hoope jagavad ja vastu võtavad. Iga vaheaja järel kostsid heeroldite hüüded: „Võidelge edasi, vahvad rüütlid! Mees sureb, aga au jääb! Võidelge edasi, surm on parem kui kaotus! Võidelge edasi, vahvad rüütlid! sest säravad silmad vaatavad teie tegusid!“
Kõigi vahelduvate võitlussündmuste seast püüdsid vaatajate silmad leida mõlema rühma juhte, kes võitlusmöllu seganedes oma mehi sõna kui ka eeskujuga katsusid ergutada. Mõlemad avaldasid suurt vaprust tegudes ja nii Bois-Guilbert kui ka pärandusetu rüütel ei leidnud võitlejate hulgast omale õiget vastast. Vaheldumisi püüdsid nad teineteisega kokku saada, milleks kihutas vastastikune vaenlus ning teadmine, et ühe partei juhi langemine sama partei kaotust tähendaks. Kuid möll ja segadus oli nii suur, et alguses nende püüded kokku saada kõik tühja läksid, kuna neid ju nende pooldajate agarus korduvalt lahutas, kellest igaüks kõigest väest püüdis au osaliseks saada, et ta oma jõudu vastase rühma juhiga mõõtnud.
Kui aga võitlusväli nende tõttu, kes end selle äärmisse otsa surutuse tagajärjel võidetuks tunnistasid või kes kuidagi muidu olid võitlusvõimetuks tehtud, juba harvaks muutus, said tempelhärra ja pärandusetu rüütel viimaks käsitsi kokku kõige selle ägedusega, mis võib tuua verivaenlusega ühendatud võistlus au pärast. Nende osavus hoopide andmises kui ka hoopide tagasitõrjumises oli nii suur, et pealtvaatajad üksmeelselt mõlemale tahes või tahtmata pidid kiitust avaldama, väljendades nõnda oma vaimustust ja imetlust.
Kuid sel silmapilgul oli pärandusetu rüütli rühma seisukord halb. Front-de-Boeufi hiiglakäsi ühel ja Athelstane kaaluv tugevus teisel tiival surus kõik ettesattuva maha ja pillas laiali. Leides endid oma vaenlastest vabad tuli neil kahel nähtavasti korraga mõte, et nad oma parteile kõige rohkem tulu toovad, kui nad oma juhile võitluses tema vastasega appi tõttavad. Sellepärast siis samal silmapilgul oma hobuseid ümber pöördes kihutas normann ühelt ja saksilane teiselt poolt pärandusetu rüütli kallale. Oli äärmiselt võimatu, et niisuguse ülevõimulise ja ootamata pealetungimisega ähvardatu sellele oleks suutnud vastu panna, kui mitte pealtvaatajad teda üldise kisaga poleks hoiatanud, kes kuidagi muidu ei võinud, kui pidid tingimata tema saatusest osa võtma.
„Ettevaatust, ettevaatust, härra pärandusetu!“ hüüti nii üldiselt, et rüütel oma hädaohtu märkas; ja tempelrüütlile tugevat hoopi andes tõmbus ta kohe oma hobusega tagasi, seega pääsedes kokkupõrkamisest Athelstanega ja Front-de-Boeufiga. Nõnda siis ei tabanud need rüütlid eesmärki ja jooksid oma hobustega, kelle hoogu nad ei jõudnud enam peatada, pärandusetu rüütli ja tempelhärra vahel vastastikku. Aga kui nad pidama said ja hobused ümber pöörsid, tõttasid kõik kolm uuesti ühise eesmärgi poole, et pärandusetut rüütlit sadulast paisata.
Tema päästjaks sai nüüd ainult tema eile omandatud hobuse tähelepanemisväärne tugevus ja väledus.
See oli seda kergem, et Bois-Guilberti hobune oli haavatud, Athelstane ja Front-de-Boeufi hobused aga väsinud niihästi rüütlite raskete kehade ja varustuse kui ka senise jõupingutuse pärast. Pärandusetu rüütli meisterlik oskus ratsutada ja tema tõulise hobuse väledus võimaldasid tal oma vastaseid mõni minut eemal hoida, pöördudes ja keerutades kulli painduvusega nende vahel, korda mööda neile mõõgaga hoope jagades, ilma et ta temale määratuid ära oleks oodanud.
Aga ehk küll võitlusväli kiiduavaldusist tema osavusele kajas, ometi oli selge, et ta viimaks ülevõimule oleks pidanud alla jääma. Ja prints Johanni kaaslased palusid oma isandat, et see oma kepi langetaks võitluse lõpetamiseks ning selle vahva rüütli päästaks ülevõimule allajäämisest.
„Seda mitte, taeva nimel!“ vastas prints Johann; „see õnneseen, kes oma nime varjab ja meie pakutud võõrussõprusest loobub, sai juba ühe võiduhinna ja peaks nüüd teistele ruumi andma.“ Kui ta nõnda rääkis, muutis ootamata sündmus päeva saatuse.
Pärandusetu rüütli rühmas oli musta varustusega võitleja, kes istus musta hobuse seljas, keha poolest tüse ja kasvu poolest pikk, kogu poolest aga võimas ja tugev, nagu loomgi, kes teda kandis. See ilma mingisuguse deviisita rüütel oli tänini vähe huvi äratanud, võites nähtava kergusega need, kes temale kallale tungisid, kuid ilma et oleks oma võidu tagajärgi kasutanud või ise kellelegi kallale tunginud. Lühidalt, tänini oli ta turniiril enam pealtvaataja kui kaasavõitleja, missugune teguviis talle publikumi poolt nimeks tõi Le Noir Fainéant — Must Logard.
Nähes, et tema rühma juht niisuguses kitsikuses, näis see rüütel silmapilguks oma ükskõiksuse heitvat. Ja oma puhanud hobusele kannuseid andes tuli ta kõuena pärandusetule rüütlile appi, hüüdes pasunapõrinal: „Desdichado, abi tuleb!“ Oligi viimne aeg, sest kuna pärandusetu rüütel tempelhärrale kallale tungis, tõstis Front-de-Boeuf oma mõõga tema tabamiseks, aga enne kui see sai sündida, andis must rüütel mõõgatõstjale pähe hoobi, mis kiivrilt libisedes peaaegu muutumata jõul hobust peavarjule tabades niihästi ratsaniku kui ka ratsu uimastatult maha sirutas. Siis pööras Le Noir Fainéant oma hobuse Athelstane von Coningsburghi vastu ja kuna tema oma mõõk Front-de-Boeufiga kokku põrgates oli murdunud, siis kiskus ta tüseda saksilase käest tema praegu keerutatud sõjakirve ja andis talle sellega niisuguse hoobi kiivrile, et ka see meelemärkuseta maha langes. Kui ta selle kahekordse võidu oli teostanud, mille eest teda seda enam kiideti, mida ootamatumalt see sündis, näis ta jällegi endise logardilise iseloomu omandavat ja sõitis pikkamisi võitlusvälja põhjapoolsesse otsa, jättes juhi Brian de Bois-Guilbertiga oma võitlust lõpetama. See polnud enam nii raske kui esiti. Tempelrüütli hobu oli palju verd kaotanud ja ei suutnud põrkele pärandusetu rüütliga vastu panna. Brian de Bois-Guilbert veeres maha ja ei suutnud kuidagi oma jalgu jalaraudadest vabastada. Tema vastane kargas sadulast, tõstis saatusliku mõõga oma vastase üle ja nõudis temalt allaandmist. Kuid prints Johann, kes tempelrüütli hädaohtlikust seisukorrast rohkem liigutatud sai, kui ta oli seda esiti tema vastase omast, päästis ta võidetuks tunnustamise häbist oma kepi allaviskamisega, millega ta võitluse lõpetas.
Tõepoolest loitsid praegu veel ainult võitluse jäänused sest need mõned rüütlid, kes veel võitlusväljal viibisid, hoidusid nagu vaikival kokkuleppel suuremalt osalt võitlemisest kõrvale, jättes lõpetamise oma juhtide jõukatsumisele.
Kannupoisid, kes leidsid hädaohtliku ja raske olevat oma isandaid aidata võitluse kestusel, tungisid nüüd kohusetruult võitlusväljale appi haavatuile, keda kanti kõige suurema hoole ja tähelepanuga telkidesse või naaberkülas varutud korterisse.
Nõnda lõppes mälestusväärne Ashby-de-la-Zouche turniir, mis oli tolleaegsetest üks kõige suurepärasemaist, sest ehk küll ainult neli rüütlit (kui üks maha arvata, kes palavuses lämbus) võitlusväljal surma sai, ometi oli tükki kolmkümmend raskesti haavatuid, kellest neli-viis kunagi ei paranenud. Hulk teisi jäi eluvõimetuks ja need, kes kergemalt pääsid, kandsid võitlusmärke eluotsani enestega kaasas. Sellepärast nimetatakse vanades algupärandites seda turniiri ikka „suursuguseks ja lõbusaks relvateoks Ashby juures“.
Kuna nüüd prints Johanni kohus oli rüütlit määrata, kes kõige paremini võidelnud, siis ütles ta, et päeva-au kuuluvat sellele, keda rahvas nimetab Le Noir Fainéant’iks. Sellele otsusele vastuvaidlevalt tähendati prints Johannile, et tõepoolest pärandusetu rüütel võitja on, kes päeva jooksul kuus vastast oma käega võitnud ja kes lõpuks vastase rühma juhi sadulast paiskas. Aga prints Johann vastas selle peale, et pärandusetu rüütel ja tema partei oleksid täna kaotanud, kui mitte see must rüütel appi poleks tulnud, mispärast võidu-au just sellele kuulub.
Ent kõigi imestuseks ei leitud nõnda ülendatud rüütlit mitte kuskilt. Peale võitlust oli ta võitlusväljalt viibimata lahkunud ja mõned pealtvaatajad olid näinud teda mööda metsalagendikku alla sõitvat — sama pikalsuse, hooletuse ja ükskõiksusega, mis talle nimeks oli toonud „musta logardi“. Peale kahekordset pasunapuhumist ja heeroldite hüüdmist tema kutseks oli paratamata tarvis mõni teine nimetada, kes temale määratud tänase päeva auavaldused vastu pidi võtma. Nüüd polnud prints Johannil enam ainustki vabandust pärandusetu rüütli nimetamata jätmiseks ja nõnda omandas tema tänase päeva esivõitleja nime.
Verega kastetud ja purustatud sõjariistadega ning tapetud kui ka haavatud hobuste kehadega kaetud võitlusvälja mööda viisid marssallid võitja prints Johanni trooni jalge ette.
„Pärandusetu rüütel,“ ütles prints Johann, „sest ainult selle nimega tahate teie tuntud olla, juba teist korda tunnustame teid selle turniiri võidu-au vääriliseks ning anname teile õiguse ilu- ja armukuningannalt nõuda ja vastu võtta aukrooni, mida olete õigusega ja vapruses teeninud.“ Rüütel kummardus sügavasti ja meeldivalt, kuid ei vastanud midagi.
Kuna pasunad puhusid, heeroldid oma häält tõstsid võitja au ja kuulsuse kuulutamiseks, daamid oma siidrätikuid ja tikitud loore lehvitasid ja kõik astmed ühisel vaimustusel kiitust avaldasid, viisid marssallid pärandusetu rüütli põiki üle võitlusvälja autrooni jalge ette, millel istus leedi Rowena.
Trooni alamal astmel pandi võitja põlvili. Tõepoolest näis, nagu sünniks kõik, mis ta peale võitluse lõpetamist tegi, teiste ajel, mitte aga tema enda vabal tahtmisel, ja võis isegi tähele panna, et tema samm kõikuvaks muutus, kui ta teist korda üle võitlusvälja astus. Oma paigalt auväärilisel ja meeldival sammul alla astudes oli Rowena valmis käeshoitavat krooni võitja kiivrile panema, kui marssalid ühel häälel hüüdsid: „Nõnda ei pea see sündima — pea olgu paljas.“ Rüütel pomises nõrgalt mõne sõna, mis kadus tema kiivrisse, kuid tema sõnade sisuks näis olevat soov, et tema peakatet ei puututaks.
Kas armastusest vormi vastu või uudishimu tõttu, aga marssalid ei pöörnud tema vastuseismisele vähematki tähelepanu, vaid paljastasid ta pea kiivririhma katkilõikamisega ja krae sidemete lahtipäästmisega. Kui kiiver ära võeti, tulid nähtavale hästivormitud, kuid päikesekõrvetatud umbes kahekümneviie-aastase noormehe näojooned, mida ümbritsesid ilusad, lühikesed juuksed. Tema nägu oli surnukahvatu ja paarist kohast verega määritud.
Vaevalt oli Rowena teda näinud, kui ta kergelt karjatas, kuid silmapilk kogus ta endas peituva energia ja enesevalitsuse ning kuna ta alles sisemise erutuse tõttu tervest kehast varises, pani ta kummardunud pähe hiilgava pärja, mis oli määratud tänase päeva autasuks, ja rääkis selgelt ning arusaadavalt järgmised sõnad: „Mina annan teile, härra rüütel, selle pärja vapruse märgina kui tänase päeva võitjale.“ Ta näis silmapilgu peatuvat ja lisas siis kindlalt juurde: „Ja kunagi pole rüütelpärg võinud auväärilisemat pead kroonida.“
Rüütel kummardus ja suudles kuninganna kätt, mis tema vaprust oli tasunud, siis kummardus ta veel madalamale ja langes neitsi jalge ette maha.
Jahmatus oli üldine. Cedric, kes äkki oma äraaetud poega nähes tummaks muutus, tormas nüüd ettepoole, nagu tahaks ta teda Rowenast lahutada. Kuid see oli juba marssalite poolt teostatud, kes von Ivanhoe minestuse põhjust aimates teda tõttasid varustusest vabastama, leides, et odaots tema rinnakattest läbi tunginud ning teda küljest haavanud.