Ivan Iljitschi surm/VIII
| Ivan Iljitschi surm Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare VIII |
VIII.
Oli hommik. Ainult sellepärast oli hommik, et Gerassim läks ära ja tema asemele tuli Peeter, teener, kes küünlad ära kustutas, ühe kardina avas ja tasakesti toas korraldama hakkas. Kas oli hommik või õhtu, reede või pühapäev — kõik oli üks puhas: tuksuv, mitte silmapilgukski vaikiv piinav valu; teadmine, et elu minemas on, aga et ta veel pole läinud; seesama lähenev himus, vihatud surm, mis ainukeseks tõelikkuseks sai, ja ikka seesama vale. Mis siin veel päevadest, nädalatest ja tundidest rääkida?
„Kas käsite ehk teed tuua?“
„Ta tahab korda pidada, et herrased hommikul ikka teed jooksid,“ mõtles Ivan Iljitsch ja ütles ainult:
„Ei.“
„Kas te ei tahaks vast sohvale minna?“
„Tema tahab tuba korraldada, aga mina segan teda, mina, see kasimatus, korratus,“ mõtles Ivan Iljitsch ja ütles ainult:
„Ei, jäta mind.“
Teener kohmitses veel. Ivan Iljitsch sirutas käe välja. Peeter astus sõnakuulelikult ligi.
„Mis te käsite?"
„Kell.“
Peeter võttis kella ja ulatas Ivan Iljitschile.
„Pool üheksa. Nemad pole veel üles tõusnud?“
„Koguni mitte. Vladimir Ivanovitsch (see oli poeg) läksivad gümnasiumi, aga Praskovja Feodorovna käskisivad endid äratada, kui teie neid küsite. Kas käsite?“
„Ei, pole vaja. — Kas ei katsuks vast teed?“ mõtles ta. „Jah, too teed.“
Peeter läks ukse poole. Ivan Iljitschile hakkas hirm üksi jäädes. „Millega teda tagasi hoida? Ah jah, arstirohi.“ „Peeter, anna arstirohi siia. — Miks mitte, võib olla, aitab veel rohigi?“ Ta võttis lusikatäie ära. „Ei, ei aita. Kõik on tühi lori, pettus,“ ütles ta, niipea kui ta tuttavat, lääget ja lootuseta maiku tundis. „Ei, enam ei suuda ma uskuda. Aga valu, miks see valu on; kui ta ometi silmapilgukski järel annaks.“ Ja ta hoigas. Peeter pööras tema poole tagasi. „Ei, mine. Too teed.“
Peeter läks ära. Nii pea kui Ivan Iljitsch üksi jäi, hakkas ta hoigama ja mitte nii palju valu pärast — oli see ei tea kui hirmus — kui piinavast igavusest. „Ikka üks ja seesama, üks ja seesama, kõik need lõpmata päevad ja ööd. Kui ometi rutem. Mis rutem? Surm, pimedus ... Ei, ei. Kõik on on parem kui surm!“
Kui Peeter teekannuga sisse astus, vaatas Ivan Iljitsch kaua segaselt talle otsa, ilma et aru oleks saanud, kes see on ja mis see on. Peeter kohmetas sellest pilgust. Ja kui Peeter kohmetas, ärkas Ivan Iljitsch oma olekust.
„Jah,“ ütles ta, „tee ... hää küll, pane siia. Ainult aita mind pesta ja anna puhas särk.“
Ja Ivan Iljitsch hakkas ennast pesema. Ta pesi puhates käsi, nägu, puhastas hambaid, hakkas juukseid sugema ja vaatas peeglisse. Tal hakkas hirm, iseäranis hirmus oli see, kuidas juuksed siledasti kahvatule otsaesisele liitusivad.
Kui tema särki vahetati, teadis ta, et tal veel suurem hirm hakkab, kui ta oma keha pääle vaatab, ja sellepärast ei vaadanudki ta. Viimaks lõppes kõik. Ta pani öökuue selga, kattis enese rätikuga ja istus tugitoolile teed jooma. Silmapilguks tundis ta enese värskendatuna, aga niipea kui ta hakkas teed jooma, ilmus kohe jälle seesama maik, seesama valu. Suure vaevaga jõi ta tee ära ja heitis asemele, jalgu välja sirutades. Peetri laskis ta ära minna.
Ikka seesama. Kord välgatab lootusesädemeke, sestsamast lööb meeleheite-meri mässama ja ikka valu, ikka valu ja piin ning ikka üks ja seesama. Üksi olla on hirmus igav, tahaks kedagi kutsuda, aga juba ette tead sa, et teistega olles on veel halvem. „Võtaks õige jällegi morfini tarvitusele — langeks uimastusesse. Ma ütlen talle, arstile, et ta veel midagi välja mõtleks. See on võimata, võimata nõnda!“
Tund, kaks läheb nõnda mööda. Eestoast kostab kõlistamine. Ehk on arst? Tema see ongi, värske, kärmas, lihav, rõõmus ja näoilmega, mis ütlevat näib: kuidas te ka hirmutate, aga küll meie juba kõik korda seame. Arst teab, et see näoilme siin ei kõlba, aga tema on selle ilme omale alatiseks ette pannud ja ei saa teda ära võtta, nagu inimene, kes hommikul sabakuue selga pani, et külaskäikudele sõita.
Arst hõõrub agaralt ja trööstivalt käsi.
„Ma olen külm. Tubli pakane. Andke aega, ma teen enese soojaks,“ räägib ta sarnasel toonil, nagu tahaks ta öelda, et ainult pisut on vaja oodata; kui ta soojaks saab, siis parandab ta kõik.
„Noh mis, kuidas on?“
Ivan Iljitsch tunneb, et arst tahaks ütelda: „kuidas käbarad käivad?“ aga ka tema tunneb, et nõnda rääkida ei või, ja ütleb: „kuidas te öö mööda saatsite?“
Ivan Iljitsch vaatab arsti pääle näoga, mis küsida tahab:
„Kas sul kunagi valetades häbi ei hakka?“ aga arst ei mõista seda küsimist.
Ja Ivan Iljitsch räägib:
„Ikka niisama hirmus. Valu ei lähe üle, ei anna järele. Kui midagi ometi oleks!“
„Jah, teie, haiged, ütlete alati nõnda. Noh, nüüd olen ma vististi soe: isegi kõige korralikumal Praskovja Feodorovnal poleks minu kehasoojuse kohta midagi öelda. Noh, tere.“ Ja arst surub haige kätt.
Oma endist naljakust kõrvale heites hakkab arst tõsisel näol haiget läbi katsuma, proovib tema tuiksoont, tema ihusoojust; hakkavad koputamised, läbikuulamised.
Ivan Iljitsch teab kindlasti ja kahtlemata, et see kõik tühi lori ja pettus on; kui aga arst põlvili lastes ja tema üle kumardades kõrva kord ülemale, kord alamale vastu keha paigutab ja tähtsal näol mitmesuguseid võimlemiseliigutusi teostab, siis annab Ivan Iljitsch temale alla, nagu ta ka varemalt advokatide kõnedele alla heitis, ehk ta küll väga hästi teadis, et nad valetavad ja mispärast nad valetavad.
Arst katsus alles, põlvili olles, koputamisega midagi järele, kui ukse taga Praskovja Feodorovna siidiriided kahisema lõivad ja Peetrile määratud etteheide kostis, miks temale arsti tulekust pole teatatud.
Ta astub sisse, suudleb meest ja hakkab silmapilk tõendama, et tema juba ammugi jalul oli ja et ta ainult arusaamatuse tagajärjel arsti tulekul puudus.
Ivan Iljitsch vaatab tema pääle, silmitseb teda üleni ja ta heidab temale ette tema valget nahka, tema paksust, käte ja kaela puhtust, tema juuste läiget ja elurikaste silmade helki. Ivan Iljitsch vihkab teda kõigest südamest. Ja naise puutumine paneb teda kannatama kasvava viha mõjul.
Naise seisukoht mehe ja tema haiguse vastu on ikka endine. Nagu arst enesele seisukoha on omandanud haige vastu ja ei saa seda muuta, niisama on Praskovja Feodorovna seisukoha omandanud Ivan Iljitschi vastu: see on, tema ei tegevat seda, mis tarvis, ja tema ise olevat süüdi; ning armulikult heidab naine seda mehele ette, — ja Praskovja Feodorovna ei saa seda seisukohta Ivan Iljitschi vastu muuta.
„Ta ei kuula ju sõna, ei võta õigel ajal rohtu sisse. Aga mis pääasi — ta heidab niisuguses seisukorras asemele, mis temale vististi kahjulik on, — jalad ülespoole.“
Praskovja Feodorovna jutustas, kuidas Ivan Iljitsch paneb Gerassimi oma jalgu hoidma.
Arst naeratas põlglik-lahkelt: „Mis teha, haiged mõtlevad vahel sarnased rumalused välja; aga seda võib andeks anda.“
Kui läbivaatamine lõpule jõudis, vaatas arst kella ja siis teatas Praskovja Feodorovna Ivan Iljitschile, et tehku ta mis tahes, aga tänaseks kutsunud ta kuulsa arsti, ja ühes Michail Danilovitschiga (nõnda nimetati harilikku arsti) vaatavat nad teda läbi ja pidavat aru.
„Ole hää, ära aja vastu. Seda teen ma enese pärast,“ ütles naine pilkavalt, sellega tunda andes, et ta kõik mehe pärast teeb, mispärast ka sellel õigust pole vastu ajada. Ivan Iljitsch vaikis ja kortsutas kulmu. Ta tundis, teda ümbritsev vale oli teda sedavõrd kinni mässinud, et raske oli millestki aru saada.
Naine tegi tema kallal kõik iseenese pärast ja rääkis temale, et ta iseenese pärast seda teeb, mida ta ka tõepoolest tegi, aga ta rääkis seda kui kuulmata asja, nii et tema oleks pidanud seda vastuoksi mõistma.
Pool kaksteistkümmend tuli ka tõesti kuulus arst. Jälle algas läbikuulamine ja tähtis jutuajamine haige juures kui ka teises toas neerust ja umbsoolikast ning küsimised ja kostmised niisugusel tähtsal näol, et tõeliku surma ja elu küsimuse asemel, mis nüüd veel ainuüksi Ivan Iljitschi ees seisis, neeru ja umbsoolika küsimus ette astus, sest need toimetasivad midagi nõnda nagu toimetama ei pea ja sellepärast tungivad nüüd Michail Danilovitsch ja kuulsus nendele kallale ja sunnivad neid paranema.
Kuulus arst jättis tõsisel, mitte aga lootuseta näol jumalaga. Ja Ivan Iljitschi sellekohase argse küsimise pääle, mille see ülestõstetud, hirmust ja lootusest hiilgavail silmil talle ette pani, vastas ta, et tervekssaamise eest vastutada ei või, kuid võimalus on olemas. Pilk, millega Ivan Iljitsch arsti saatis, oli nii hale, et Praskovja Feodorovna nutma hakkas ja kabineti uksest välja läks, et kuulsale arstile tasu ära maksta.
Arsti antud lootusesäde ei suutnud Ivan Iljitschi meeleolu kauemat aega paremal järjel hoida. Jällegi seesama tuba, needsamad kardinad, pildid, tapetid klaasikesed ja ikka seesama valutav, kannatav keha. Ja Ivan Iljitsch hakkas hoigama: talle pritsiti midagi kehasse ja ta langes uimastusesse.
Kui ta üles ärkas, hakkas juba videvikuks minema, talle toodi lõunasöök. Vägisi sõi ta buljongi; ja jälle seesama, jälle lähenev öö.
Pärast lõunat kell seitse tuli Praskovja Feodorovna tema tuppa; ta oli riides, nagu tahaks ta kusagile välja sõita — paksud rinnad üles seatud ja näol puudri jäljed. Veel hommikul oli ta rääkinud, et ta õhtul teatri tahab minna. Oli Sarah Bernard'i külaskäigu-etendus, ja neil oli oma looslie, mille võtmist tema, Ivan Iljitsch, oli nõudnud. Nüüd aga unustas ta selle sootuks ja naise ehted haavasivad teda. Kui talle aga meelde tuli, et ta ise looshe võtmist ja teatrisse sõitmist oli nõudnud, sest et see lastele kasvatuslist ja ilutundlist maitsmist pakub, varjas ta oma haavatud tunde.
Praskovja Feodorovna astus sisse enesega rahul olles, kuid nagu süüalusena. Ta istus, küsis tervise üle järele, — nagu Ivan Iljitsch nägi, tegi ta seda ainult selleks, et küsida, mitte aga selleks, et midagi teada saada, sest teada polnud siin ju midagi — ja hakkas sellest rääkima, mis temale tarvilik oli: tema poleks mingi hinna eest teatrisse sõitnud, kuid looshe on võetud ja sinna lähevad Helene, tütar ja Petrischtschev (kohtu-uurija, tütre peigmees) ning et võimata on neid üksi jätta. Temal aga oleks lõbusam olnud oma mehega istuda. Kui ta aga tema äraolekul ometi arsti käskusid täidaks.
„jah, ja ka Feodor Dmitrievitsch (peigmees) tahtis sisse astuda. Kas võib? Ja Liisa.“
„Las' tulla.“
Tütar astus sisse ehitud, paljastatud noore kehaga, selle kehaga, mis teda, Ivan Iljitschi, nõnda kannatama pani. Aga tütar tegi seda keha silmapaistvaks. Tütar oli tugev ja terve, nähtavasti armastas ta ja oli pahane, et haigus, kannatused ja surm tema õnne rikkusivad.
Astus ka Feodor Dmitrievitsch sabakuues tuppa, pää kähärdatud à la Capoul, pika soonelise kaelaga, mida kitsas valge krae kattis, määratusuure valge rinnaga ja kitsaste mustade pükstega kaetud tugevate niuetega, ühes käes valge kinnas ja torukübar.
Tema järele puges ka gümnasiumi õpilane, vaeseke, uues mundris sisse; ka tema kandis kindaid ja silmade alused olivad tal hirmsasti sinised, mille tähendust Ivan Iljitsch teadis.
Poeg tundus temale ikka haledana. Ja tema kaastundlik nägu oli hirmunud. Ivan Iljitschile näis, et pääle Gerassimi Volodja üksi teda mõistis ja halatses.
Kõik võtsivad istet ja küsisivad tervise üle järele. Vaikus. Liisa küsis emalt midagi binokli kohta. Ema ja tütre vahel sündis sõnavahetus, kuhu teine neist binokli oli pannud. Oli piinlik.
Feodor Dmitrievitsch küsis Ivan Iljitschilt, kas ta Sarah Bernard'i on näinud. Ivan Iljitsch ei saanud esiteks küsimisest aru, pärast aga ütles ta: „Ei, aga teie olete näinud?“
„Jah, Adrienne Lecouvrear'is.“
Praskovja Feodorovna ütles, et ta iseäranis hää just selles olevat. Tütar vaidles vastu. Jutt läks tema mängu iluduse ja loomutruuduse pääle, — see oli seesama jutt, mis alati sekssamaks jääb.
Jutuvestmise keskel heitis Feodor Dmitrievitsch pilgu Ivan Iljitschi pääle ja jäi vait. Ka teised vaatasivad ja jäivad vait. Ivan Iljitsch vahtis hiilgavail silmil oma ette, nähtavasti nende pääle pahandades. Seda oli vaja hääks teha, kuid polnud kuidagi võimalik. Vaja oli kuidagi vaikimisest üle saada. Ükski ei julenud katset teha ja kõigil hakkas hirm, et kuidagi see viisakas vale katkneb ja selgeks saab see, mis olemas on. Liisa katsus kõige enne. Tema lõpetas vaikimise. Ta tahtis seda varjata, mida kõik tundsivad, kuid andis endid välja.
„Siiski, kui sõita, siis oleks aeg juba,“ — ütles ta oma taskukella, isa kingitust, vaadates ja naeratas vaevalt arusaadavalt, ainult temale enesele mõistetavalt, nooremehele, kuna ta üles tõusis ja oma riietega kahistas.
Kõik tõusivad üles, jätsivad jumalaga ja sõitsivad ära.
Kui nad välja olivad läinud, näis Ivan Iljitschil kergem olevat: ei olnud valet, — ta läks ühes nendega ära, kuid valu jäi. Ikka seesama valu, ikka seesama hirm tegivad seda, et midagi pole raskem ega midagi kergem. Veel halvem.
Jälle läks minut minuti, tund tunni järel mööda, ikka üks ja seesama ja ei ole lõppu, ja vääramata lõpp on ikka hirmsam.
„Jah, saatke Gerassim siia,“ vastas ta Peetri küsimise pääle.