Ivan Iljitschi surm/VII
| Ivan Iljitschi surm Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare VII |
VII.
Kuidas see Ivan Iljitschi haiguse kolmandal kuul sündis, oli võimata öelda, sest see sündis samm sammult, tähelepanematult, kuid sündis nõnda, et niihästi naine, tütar, poeg, teenijad, tuttavad kui ka arstid — ja mis pääasi, tema ise — teadsivad, et ainuke huvitus, mis kõigil veel tema vastu on, seisab selles, kas ta varsti koha tühjaks jätab, elavad vabastab sellest raskusest, mis ta oma juuresolekuga neile valmistab, ja ise lahti saab oma piinast.
Ta magas ikka vähem ja vähem; talle anti oopiumi ja pritsiti kehasse morfini. Kuid see ei kergendanud ta seisukorda. Tema piin, mida ta poolunes tundis, näis ainult alguses kergemana, sest ta oli midagi uut, aga pärast oli ta veel hirmsam kui otsekohene valu.
Arstide käsul valmistati talle iseäralised toidud; kuid need toidud muutusivad tema suus ikka maitsetumaks ja maitsetumaks, vastikumaks ja vastikumaks.
Tühjendamiseks olivad ka iseäralised abinõud muretsetud ja igakord oli see temale piinaks. Piina valmistas mustus, viisakuse puudus ja hais ning teadmine, et teine inimene juures peab olema.
Kuid just selles piinlikus toimetuses ilmus Ivan Iljitschile trööst. Väljakandjaks oli ikka lihtmees Gerassim.
Gerassim oli puhas, värske, linnatoidul kohenenud noormees. Ikka rõõmus ja lahke. Esiteks oli Ivan Iljitschil piinlik, et see alati puhtas Vene riides inimene seda vastikut toimetust peab tegema.
Ükskord, kui Ivan Iljitsch enese aluselt üles ajas ja, ilma et ta püksa oleks jõudnud jalga tõsta, pehmele leentoolile langes, vaatas ta kohkunult oma paljaid, jõuetuid reisi, kus lihased selgesti nähtavale tulivad.
Sisse astus kergel, tugeval kõnnakul Gerassim rasketes saabastes, enese ümber mõnusat tökati haisu ja talve õhu värskust laiali laotades; tal oli puhas põll ees ja sitsisärk seljas, käised noortel, tugevatel käsivartel üles kääritud ja ilma et ta Ivan Iljitschi pääle oleks vaadanud, — nähtavasti hoidis ta oma näol lehvivat elurõõmu tagasi, et haiget mitte haavata — astus ta riista juurde.
„Gerassim,“ ütles Ivan Iljitsch nõrgalt.
Gerassimist käis värin läbi; nähtavasti kartis ta, et ta midagi võõriti on teinud; kiirel liigutusel pööras ta haige poole oma värske, hää, lihtsa ja noore näo, millel alles habe tärkama hakkas.
„Mis te soovite?“
„Sinule on see, ma arvan, piinlik. Vabanda mind. Ma ei saa.“
„Armas aeg.“ Ja Gerassimi silmad Iõivad helkima ning ta ajas oma noored, valged hambad paljaks. „Mispärast mitte teha? Teie olete ju haige.“
Ja osavate, tugevate kätega tegi ta oma hariliku töö ja läks kergel sammul välja. Viie minuti pärast tuli ta niisama kergel sammul tagasi.
Ivan Iljitsch istus ikka veel tugitoolil.
„Gerassim,“ ütles ta, kui see puhta, pestud riista oma paigale oli pannud, „ole hää, aita mind, tule siia.“ Gerassim tuli. „Tõsta mind üles. Üksi on mul raske, aga Dimitri saatsin ma ära.“
Nagu Gerassim kergesti astus, niisamuti kergesti, õrnalt võttis ta kätega Ivan Iljitschi ümbert kinni, hoidis ta üleval, tõmbas tal püksid jalga ja tahtis ta istuma panna. Aga Ivan Iljitsch palus, et ta tema sohvale viiks. Gerassim tegi seda ilma vaevata, nagu ilma surumiseta, peaaegu kandes.
„Aitäh. Kui osavalt, hästi, sa kõik teed.“
Gerassim naeratas jälle ja tahtis ära minna. Aga Ivan Iljitschil oli temaga nii hää, et ta ei tahtnud teda ära lasta.
„Tead mis: ole hää, nihuta see tool mulle lähemale. Ei, see siin, jalgade alla. Mul on parem, kui jalad kõrgemal seisavad.“
Gerassim tõi tooli, pani ta ilma mürata põrandale ja tõstis Ivan Iljitschi jalad selle pääle. Ivan Iljitschile näis, et tal sel silmapilgul kergem oli, kus Gerassim ta jalad kõrgele tõstis.
„Mul on parem, kui jalad kõrgemal seisavad,“ ütles Ivan Iljitsch. „Pane see padi mulle jalgade alla.“
Gerassim tegi seda. Tõstis jällegi jalad üles ja pani padja neile alla. Ivan Iljitschil oli jällegi parem, kui Gerassim tema jalgu hoidis. Nii pea kui ta nad alla laskis, näis tal halvem olevat.
„Gerassim,“ ütles Ivan Iljitsch, „oled sa praegu ametis?“
„Ei sugugi,“ vastas Gerassim.
„Mis sul veel vaja on teha?“
„Mis mul ikka teha on? Kõik on juba tehtud, ainult puid on veel vaja homseks lõhkuda.“
„Hoia siis mu jalad nõnda kõrgemal ... võid sa?“
„Miks mitte.“ Gerassim tõstis jalad üles ja Ivan Iljitschile näis, nagu ei tunneks ta sarnases olekus sugugi valu.
„Aga kuidas puudega saab?“
„Rahustage endid. Küllap jõuame.“
Ivan Iljitsch käskis Gerassimi istuda ja ajas temaga juttu. Ja imelik! Talle näis, nagu oleks tal parem, kui Gerassim ta jalgu hoiab.
Sellest ajast saadik hakkas Ivan Iljitsch ajuti Gerassimi kutsuma ja pani teda oma jalgu õlgadel hoidma ning ta armastas temaga rääkida. Gerassim tegi seda kergelt, himuga, lihtsalt ja hääsüdamliselt ja Ivan Iljitsch sai sellest liigutatud. Kõigi teiste inimeste tervis, jõud ja elavus haavasivad Ivan Iljitschi, ainult Gerassimi jõud ja elavus ei kurvastanud teda mitte, vaid rahustas.
Ivan Iljitschi pääpiin oli vale, — see ei tea mispärast kõigi poolt vastuvõetud vale, et tema on ainult haige, aga mitte suremas, ja et tema peab ainult rahulik olema ja arstima ning siis tuleb asjast midagi hääd välja. Ja teda piinas see vale, piinas see, et ei tahetud seda olevaks tunnistada, mida kõik teadsivad ja mida ka tema teadis, vaid katsivad teda valega selle hirmsa seisukorra puhul ning sundisivad ka teda ennast sellest valest osa võtma. Vale, vale, millega teda tema surma eel kaeti ja mis selle pühaliku sündmuse ühele tasapinnale pidi alandama nende külaskäikudega, kardinatega, tuura kaladega ... see vale oli Ivan Iljitschile väga piinav. Ja sagedasti, kui nad tema juures oma vigurid tegivad, puudus ainult karvaväärt, et ta neile oleks karjunud: jätke vale! niihästi teie kui mina teame, et ma suremas olen, siis jätke vähemalt valetamine! Aga kunagi polnud tal südant nõnda öelda. Ta nägi, et tema suremise hirmus, kole akt ümbritsejate poolt juhusliku halbtuse, osalt viisakuseta oleku tasapinnale alandati (temaga käidi umbes sarnaselt ümber nagu inimesega, kes võõrastetuppa astudes halba haisu laiali laotab), sellesama „viisakuse“ tõttu alandati, mida tema terve oma elu orjas; ta nägi, et kellelgi temast kahju ei ole, sest ükski tema seisukorrast aru saada ei tahagi. Ainult Gerassim mõistis seda seisukorda ja temal oli kahju. Ja sellepärast oli Ivan Iljitschil hää ainult Gerassimiga. Tal oli hää, kui Gerassim mõnikord terved ööd tema jalgu hoidis ja magama minna ei tahtnud, öeldes: rahustage endid, Ivan Iljitsch, küllap ma une otsa saan, või kui ta korraga sinatama hakates ütles: kui sa haige poleks, miks siis muidu? Ainult Gerassim ei valetanud; kõigest võis näha, et tema üksi mõistis, milles asi seisab, ja ta ei pidanud tarviliseks seda varjata ning lihtsalt halastas lõppenud nõrga herra pääle. Kord, kui Ivan Iljitsch teda ära saatis, ütles ta otsekohe:
„Kõik sureme kord. Miks mitte vaeva näha?“ Sellega tahtis ta öelda, et ta oma vaeva raskust just sellepärast ei tunne, et ta teda surija hääks kannab ja loodab, et ka tema hääks kord keegi sedasama vaeva näeb.
Pääle selle vale või selle vale tagajärjel oli Ivan Iljitschile kõige piinavam see, et keegi temast nõnda kahju ei tunnud nagu tema seda oleks tahtnud: mõnikord, pärast nähtavat kannatust, oleks Ivan Iljitsch kõige enam seda tahtnud, — olgugi et tal enesel häbi oli seda tunnistada — et kellelgi temast kui lapsest kahju oleks olnud, teda oleks halatsenud. Ta oleks tahtnud, et teda oleks meelitatud, suudeldud ja tema juures nutetud, nagu lapsi meelitatakse ja trööstitakse. Ta teadis, et ta tähtis liige on ja et tal juba halliks muutuv habe on ja et sellepärast see võimata on; aga siiski tahtis ta seda. Tema vahekorras Gerassimiga oli midagi sellesarnast. Ja sellepärast trööstis teda Gerassimiga läbikäimine. Ivan Iljitsch tahaks nutta, ta tahaks, et keegi tema vastu õrn oleks ja tema juures nutaks, ning sääl tuleb seltsimees, kohtuliige Schebeko ja selle asemel et nutta ning õrn olla, teeb Ivan Iljitsch tõsise, valju, sügavamõttelise näo ja vanal harjunud viisil avaldab ta oma arvamist tühjakstegemise otsuse tähtsuse kohta ning peab sellest arvamisest järelandmata kinni. See vale tema ümber ja temas eneses kihvtitas Ivan Iljitschi viimaseid päevi kõige rohkem.