Esivanemate ohverdamised/Aineohver
Aineohver.
Karja pärast ohverdati karjasaadusi, küll karjaaias, küll õues tõrre põhjal, küll muus ohvrikohas.
Karja esimest korda karjamaale saates ei tohtinud ohvrid puududa, et kari kaitset leiaks. Tuli õhtul kari tagasi, ohverdati jälle, et õnnetust ei juhtunud. Sügisel loomi lauta pannes ohverdati niisama. Kadus suvel mõni loom karjast, ohverdati, et loom leitaks; leiti, ohverdati tänutäheks. Sündis lehmale vasikas, hüppas peremees Emajõe mail kolm korda ümber vasika ja ütles: „Olgu see noor eluke meie kõikide rõõmuks! Olgu see noor eluke meie kõikide kasvuks! Olgu see noor eluke Uku meeleheaks!“
Anniks anti rõõska piima, kohupiima, lehma poegimise järele ternepiima, võid, juustu, ülepea kõike, mida karjast iganes saadi, isegi looma karvu, veiste sarvi, hobuse jõhvi. Lindude saadustest ohverdati kas terveid mune, munaleent ehk munapudru, mõnel juhtumisel isegi lindude sulgi. Kana munema hakkamisel langes esimene muna alati ohvriks, aga muulgi puhul annetati muna. Ei või mee-ohvrist vaikides mööda minna. Koguni palju ja sagedasti ohverdati vaha, millest enamasti loomade kujud moodustati. Ohvrikohtadelt korjati mõne korra puuda kaupa vaha ära, iseäranis kirikute ja kabelite juurest. Saaremaal ohverdati ristteele kontagi (Luce, Wahrheit, l. 69).
Põllupidamine, maaharimine nõudis alati viljakaitsjale meelehea andmist. Kui kevadel külvama mindi, pidi mõni peotäis külivilja tingimata ohvripaika viidama. Mahakülvatud seemnele tilgutas mõnes kohas peremees sõrmest tilga verd. Kasvas vili ilusasti, anti tänuohvrit; ikaldas vili, paluti ja ohverdati, küll teri, küll toitu. Kui rukis hakkas valmima, lõikas peremees Emajõe mail haljaid kõrsi, kastis kõige magusamasse mõdusse ja viis ohvripaika. Astus sirp ametisse, viis peremees esimese haki vihkudest mõne ohvriks. Peksti esimest reht, rändas kühvlitäis teri ohvrikivile. Jahvatati käsikiviga esimest jahu, jälle ootas ohvrialtar esimest peotäit uudse jahu. Küpsetas perenaine uudse leiba, ei tohtinud ohver andmata jääda: valmistati iseäralik ohvrileib. Pärastistelgi jahvatamistel ja leivaküpsetamistel pidi alati ohverdamist meeles peetama, ehk muidu kadus rahva arvamise järele õnnistus majast.
Viljandimaal lõigati valmis vilja sirbiga paar peotäit, niisama kitkuti paar peotäit linu ja kanepid, viidi aita, pandi salve kohta lae alla rippuma, pead ehk kuprad allapoole. Seal rippusid nad teise suveni, mil nad lõikuse ajal uute peotäite vasta ümber vahetati. Niisama kitkuti noort rohtu ja viidi aita, heinaajal põimiti natuke kõige ilusamat heina.
Keedu ajal tuli ohverdamist ikka meeles pidada. Ei ohverdatud keedusest ka iga kord, kui pada tulele pandi, tingimata ometi ikka, kui midagi uudist keedeti. Puhja Ärmatsi varele viidi iseäralikul päeval ikka leemeohvrid. Mõnes kohas valati iga keedu ajal vähemalt leeme vahtu kuhugi ohvriks. Liha ohverdamisest on ju loomaohvrite kirjelduses kõneldud. Puuduvad teated, kas kaalikaid ja muud aiavilja ja puuvilja iseäranis ohverdati; kartulid igatahes said alles mineval aastasajal rahva seas tuttavaks ega võinud siis vanemal ajal ohvriainena esineda. Küll leidub aga teateid käkkide ja vorstide kohta; esimesi annetati mardipäeval, viimseid toomapäeval. Pudru-ohvrist teab vana rahvas õige sagedasti kõnelda. Sool langeb tihti esinevate annete hulka.
Naisterahva näputöögi pidi ohvrisaajatele matti maksma. Mõni noorik, neiu ei võtnud vaevaks aineid asjaks valmistada, vaid viis lihtsalt villu ehk linapeosid. Teised jälle ketrasid villad ehk linad küll lõngaks, aga ei kudunud neid, vaid viisid niisama ohvripaika. Kolmas osa naisterahvaid arvas oma kohuseks ainult valmistehtud näputööd viia. Ühed kudusid sukapaelu, väikseid sukki ja kindaid ja annetasid neid; teised lõikasid kanga otsast väikse tüki ja saatsid sedasama teed; jälle teised valmistasid kangast tite riided ohvriks. Lühidalt, missugust näputööd naised iganes tegid, ikka katsusid nad „kümnist“ maksta. Ei ole kuulda, et mehed oma käsitöödest niisama ohvrid oleksid viinud töö edenemise pärast. „Seppade“ karjast andis ehk raudsepp harukorral tüki rauda; puusepa puutööde annetusest vaikib rahvasuu, ehk olgu siis, et puusepp reomäele puutüki viskas.
Peale näputöö ohverdasid naisterahvad veel muidki asju, nagu linta, klaashelmeid, hilpa, riidelipakaid, väikseid rätikuid jne.
Tähtsat osa ohverdamisel esitas raha. Vaskkopikad kõlbasid igal puhul. Suurem mõju arvati ometi hõbedal olevat. Kelle jõud kandis, see annetas väikse hõberaha, kelle jõud kandis, suure hõberaha, rubla ehk taalri ehk koguni mitu. Kehv püüdis ainult hõbevalgega toime tulla, hõberahast ehk muust hõbeasjast noaga ohvripaigale kaapides. Niisamasugust mõju kui hõberaha arvati hõbepreesid, sõled, sõrmused jne. avaldavat; neid viisid niihästi mehed kui naised anniks. Muid metallasju annetati enam harukorral, niisama kulda. Kulla annetusest olen õieti ühe korra kuulnud: Kuusalu allikatesse öeldakse kulda heidetud olevat.
Iseäralikkudel kordadel ohverdati koguni väärtuseta asju: vett, sülge, kiva, puutükka, laasta, raaga, klaasitükka, igasugu prügi, lühidalt kõike, mida iganes kätte juhtus. Reomaale kõlbasid ohvriks kõiksugu väärtuseta ained. Ei puutunud muud peosse, visati peoga mulda ehk sülitati reomaale, aga mingisuguse märgi pidi möödamineja enesest ikka maha jätma.
Leidus kohti, kuhu ainult kiva ohverdati. Igaüks, kes sinna läks, pidi kivi ohvriks kaasa viima. Sarnast kivide ohverdamise kohta, ilma et seal reomaa oleks, näidatakse Virumaal Pihlaspää ja Jorika küla ligidal. Seal on metsas kõrgem küngas, künkal vare väikseid kiva. Vana rahva jutu järele pidanud endisel ajal igaüks sinna mineja kivi kaasa viima. Kohta hüütakse vana kabeli mäeks. Kas seal varem kabel ehk surnuaed olnud, ei teata.
Kahjaks loetakse küll ohvrijookisid, aga laiemas tähenduses arvatakse nende hulka ka leem ja piim. Kõige sagedamini annetati taari, sest seda oli tavalisesti alati talust saada. Nagu näha, arvati taaril ometi vähem tähtsust olevat. Suuremat väärtust anti vanal ajal mõdule, hiljemini õllele. Kui õlut iganes majast leidus, ei tohtinud see ohverdamise puhul puududa. Õlut valati tuppa põrandale, ohvrivakka, ohvriaeda, ohvrikivile, hiie alla, vette, nimelt merde. Vana aasta õhtul käib pererahvas õllekannuga ümber toa ja valab õlut ahju. Mitte vähem tulu ei loodetud viinast. Sellestki maksti ohvrisaajale matti, kui nimelt viina kodu ehk kaasas juhtus olema. Ilmade ja kalaõnne kohta arvati viin rohket mõju avaldavat, aga ka õllest loodeti niisugusel puhul rohket kasu. Hiidlased kallasid vanemal ajal uut kalapüügi paati ehk laeva vette lükates alati õlut ja viina laeva; see pidi laevale õnnistust ja rohket kalasaaki kaasa tooma. Kraasnamaal pandi rukkikahi kaussi, noormees sasis hammastega kausi äärest kinni ja jõi kogu kahja (Kallas, Kraasna Maar., l. 88).