Endise põlwe pärandus/Waene Hans ja rikas Tõnu

Endise põlwe pärandus
Matthias Johann Eisen

Waene Hans ja rikas Tõnu[1].

Lääne maal elasiwad kaks wenda. Teise nimi oli Hans, teise nimi Tõnu. Wanem wend Tõnu oli rikas. Tema oli oma isa koha pärinud; tall oliwad suured põllud, laialised heinamaad, kaunis kari sarwikuid ning pudulojuksid. Sulased kündsiwad, ümmardajad äästasiwad wirkade ja rammusate hoostega. Neli paari künnihärgi närisiwad igal öösel kopelt, nii et ta põuasel ajal paljas oli kui ära kulunud weskikiwi. Tallis hirnusiwad tugewad täkud ja tegiwad tihti sälgudega wallatust. Karjalaudas oliwad lõjad wiiekümne waia küljes, aiad wiie wasika ja wiiekümne willakandja tarwis. Teises laudas rõhkisiwad harjuslased, kisasiwad kitsed, tegiwad healt hanid. Kanad kaagutasiwad tihti, nii et kolme wersta taha ära kuuldi, kuked kelmid ei annud pärast poolt ööd poistele, tüdrukutele mitte maiku enam püsi pikali olla. Õue peal haukusiwad kolm tugewat koera ning hirwitasiwad hambaid iga wõera wasta, kes palumata wõersille tahtis tulla. Hooned oliwad uhked, paksudest palkidest ülesse ehitatud. Tõnu elas isanda elu. Töö tegiwad teised, tallituse tallitasiwad tüdrukud. Kosis ka kena abikaasa. Aeg läks aja järele ja kolm poega ning kaks tütart wiskasiwad mööda õuet hilpu ehk lõiwad koplis ehk kaasiku all lulli. Õnn paistis sisse tall aknatest, ustest. Aidad ja kirstud särasiwad täis kõigist warandustest.

Noorem wend Hans oli waene. Isalt ep olnud ta muud pärinud kui sauna urtsiku, kus sees elas. Mis seegi suur asi oli? Seinad seitsmelle korrale ehitatud, ikka neistsamaist palkidest, ja tükk sisse, teine wälja, mäda ja pude puha, et hoia alt, kui tuuleema tiiba tõstab, muidu on sull ehk katus kaelas, lagi suud, silmi lõhkumas, seinad keha maha matmas. Katus, no mis sest rääkida? Juba kõik asjad ära katsutud wee kaela jooksmist ära keelda: Wanad luua kantsud, tooli põhjad, õletuustakud, takutordid, heinanuustikud, riide hilbud ja kalewikaltsud, jah, wiiskrajakadki oliwad abiks wõetud, aga kõik asjata. Tuli wihma, woolas sisse, langes lund, tuiskas tormil tuppa ja tualaele. Tuba tühi; lawa ühes nurgas, ahi teises; temagi keris sisse kukkumas. Ei peeru pindu, ei tõmmu tükikestki leida. Kiin kurdab lõuka ees, kirwes külmetab ukse taga. Kambris ei kirstu ega kappi. Mis tarwiski? Ep ole ometi leiba ega liha sisse panna. Mis Hans teenis, jubap see kulus tühjale kõhule kohe ära, homseks üle jätta ep olnud ühtigi ning pühapäewal pane hambad õigusega warna, kui mitte mõni armu poolest kanikat kaasa ei anna. Enesel tall ei ole kapsa peenartki: rikas wend ei tahtnudki teeradagi lubada, aga isa käsku ei tahta temagi täitmata jätta. Sagedaste lõi kõht päewad otsa nälja pärast pilli, kui tööd saada ei olnud.

Niisugused järjed oliwad Hansul nüüdki käes. Kolmel päewal ep olnud enam leiwa raasukest tema onnis, muust toidust juttugi. Käis küll korda kolm mäel rikka wenna palwel, aga pista tikuga tuli tooresse puusse, ehk löö näpuga säde kiwist. Kolmandamal korral halastas ometi üks sulane ta peale, andis talle õnge, käskis minna kalu püüdma, juba nemadki ajada nälga. Hans läks minema, wõttis aga kiini kaasa, lõikas lati teise talu metsast, walmistas kena ridwa, astus mere kaldalle, pani wihmaussi söödaks otsa, heitis merde, karnapsti! kala küljes; tõmmas wälja, uus sööt otsa, uus kala käes. Natukese aja pärast kaunis kord wesilasi kalda peal kukerpalli laskmas. Wõtis korjas kuiwi raaga, wanu kanda, ronditükka, lõi tule taelast üles, küpsetas kalad ära, sõi, maitsis magusamini kui makerjas jõulu laupäewa õhtul. Heitis siis pikali

„Päewa paistelle puhkamaie,
Leiba luusse laskemaie.“

Äike rauda silda raputama, waskerattil wankriga wuristama, kõu kärgatama, pikne paukuma, weewlikarwa wälgud mööda taewaalust wehklema, torm ja maru pilwe rauga tulekut kuulutama. Hans ärkab unest, ep ole aega koju minna, otsib kiireste warjuurgast, muidu saab märjaks kui hall kass, kui kogemata kaewu kukkub. Waatab, wahib, silmab: ei warjupaika kuskil. Üksi wana pehkinud lootsik kummuli merekaldal. Mõtles: „Poen ometi paadigi alla, leian sealtki warju.“ Puges paadi alla, pilw seni pea kohal, wihma maha woolama, tuli kui ua warrest. Wihm wältas tüki aega, jäi üle, waikis waskerattil wankri wurin, rauges äikese ähwardamine, kadus kõue kärkimine, lõppis wälgu wehlemine. Hans pistis pea paadi alt wälja: pime käes, kottpime, mine weel, kuhu sa tahad. Wõttis nõuuks sinnasamasse öökorterisse jääda. Heitis pikali, ei und ei sõba silma peale. Ümberringi kõik waik, lainedki ei kohise suurt, sest enam ep olnud tuulele lõhnakestki taga kihutamas. Äkiste kuuleb, keegi tuleb: matsts-matsts-matsts! mööda mere kallast ikka tema lähemalle. Hans lootsiku all wait kui haud, ootab, mõtleb, kes pagan ta ometi olnes? Juba kogu paadi körwal, laseb karplarahhhti! peale pikali. Juba jälle müdin ja madin teisest küljest kuulda, kergemate sammudega kõmpis kogu Hansu öömajale, laskis karlarrrtssti! ta katuselle pikali. Nägi teist, teretas kohe: „Tere, tere, Tühi Kere!“ Esimene kogu wõi koll, mis ta oli, kostis: „Teisest tere, Ristirahwa Risu!“ — „Kus meie kolmas kaasaline on?“ küsis teine kogu. Esimene ei saanud midagi kosta, sest kolmas tuli kolmandamast küljest titaku, titaku, titaku! tuhatnelja ilma aja wiitmata paadi põhja peale. Teretas teisi: „Tere, tere, Tühi Kere, ja Ristirahwa Risu!“ „Teisest terwe, Waewa­walmistaja!“ kostsiwad teised kaks. „No kudas käed käiwad?“ küsisiwad kõik kolm üksteiselt. „Wäga hästi! Wäga hästi!“ kiitsiwad kõik. „No Tühi Kere,“ alustas Waewa­walmistaja, „jutusta siis, mis sa seni ajani teinud, kui wiimati siin koos olime, pärast jutustame meie!“

Tühi Kere hakkas pajatama: „Mis mull wiga? Elan iga päew paremini kui wana Põmm ise põrgu laual. Waewan oma herrakest, nii et mu süda ju siis sees naerab, kui ta kemplemise peale mõtlen. Ta on põhjatu rikas mees, kellel raha kui raba, taaldrid enam kui taskusid. Aga ma waewan teda omal wiisil. Juba pool aastat wangitseb ta mu küünte wahel. Panin talle iseäraliku haiguse kaela: ma ise käin teda waewamas ja piinamas. Aga ega ma teda nii ruttu ära et sureta: las’ ta wingerdab kui ussike palawa kiwi peal weel mõne aasta, ega ta hing mu käest et pease. Tohtrid ei wõi midagi teha: kõik on käinud, niisamuti läinud. Üks ainuke müüs oma hinge ükskord ju minule, seda lasen nüüd hästi raha teenida, sest kui tema rohtu mu herrale annab, kergitan ma wähe ta waewa, ning wanamees halp loodab, et tohter teda terweks teeb. Tühi lootus. Minu käest ta ei pease. — Jah, tall oleks kerge küll peaseda, kui inimesed wähegi targemad oleksiwad, aga nad on nii lollid, et nad õiget abi ei leia, õiget rohtu ei oska otsida. Waadake, seal poleks muud tarwis, kui rohuaeda minna, käia kunni risttee wasta tuleb; seal tee taga kaswab kannike saksahaaw; seda tarwis juurtega wälja tõmmata. Juurte alt kargab suur kirju konn wälja ning püüab metsa pugeda; püüdku selle kinni, keetku toobi wee sees kaetud katlaga ära, andku seda leent pudelist herrale rüübata, siis ei wõiks mina midagi enam teha: kui pudel oleks tühjaks joodud, oleks herra terwem kui purikas Paluwere jões. Aga waata, seep see on, et keegi seda ei tea ja muud rohud ei aita!“

Ristirahwa Risu hakkas rääkima: „Mull on iga päew pühad. Igal öösel käin grahwi täkkudega sõitmas, ja naeran, nii et wahest kõht walutama hakkab, kuida tallipoisid mokad wingu ning kulmud kortsu tõmmawad, kui wahtus hoostega koju jõuan. Küll nad tännitawad, küll nad kiruwad, küll nad wannuwad, kuid tännitagu, kirugu, wandugu peale, et suud wäsiwad ning keeled kuluwad, aga ei aita, ning minu rõõm on taga suurem. Küll ma piinan painajaks neid hobusid, ei hooli midagi sest, mis nad seal juures tembutawad, sortsiwad, nõiuwad. See kõik on minu meele järele. Käiwad küll ka tohtrid, aga ei maksa. Mulle nad ei wõi midagi teha. Mina ikka muretsen, et ta kallimad täkud kõhnaks jääwad ning inetuks lähewad kui mustlase tuleraud. Kõik grahwi lubamised ja tõutused on asjata. Aidata ei wõi keegi, ehk küll abi anda üsna kerge asi oleks. Aga mis teha, kui inimesed nii mõistmata on! Ep oleks muud tarwis kui öökull püssiga maha lasta, enne laskmist püssile rist otsa lüüa, kull koju wiia, kulli ukse üle pead pidi kinni naelutada, nii et ta tiiwad kahele poole laiali seisawad, saba alaspidi tolkus, pea kaelaga ülespidi tikkumas on; selle läbi saab rist loodud ning sest ristist ma enam mööda ei peaseks grahwi täkkude kallale. Hobused hakkaksiwad kosuma ning oleksiwad lihawad ja siledad kuda ennegi. Aga waadake, see’p see asi on, et keegi seda ei tea. Muud rohud ei mõju, mull ep ole pühade lõpetust karta.“

Waewawalmistaja wõttis wiimast sõna suhu: „Minul on päewad! Käin rikka mõisniku karjalaudas kahju tegemas: nii kui lüpsetakse, tapsan tuliste ligidalle, solgin piima ära, et lüpsikus ju lokku lähäb, ehk wenib kui ämbliku siid, et koore kirmetki peale ei tule. Jah, tihti tekitan hulga ussa sadandella, tuhandella tema piima lännikutesse, et mitte seadki seda piima ei söö. Küll teewad karjanaesed, küll teewad korratüdrukud kõiksugu tembud ära, aga nad ohwerdawad mulle üksi magusat haisu ninasse, et taga hullemini piima rikun. Äraajamisest pole juttugi. Mõisnik ise on kõige tohtrite käest abi nõudnud, aga mis sa teed minule! Tohtriabi on minu wasta tühipaljas. Wiimati lubas küll päratu palga sellele, kes piima terweks teeks, aga oodaku! Asi on küll iseenesest kerge, aga inimesed on püsti rumalad, nad teewad tühja tempu, jätawad õiged rohud kõrwale. Ep oleks muud tarwis kui rohuaia taha ojale minna, seal ujub hall madu; teda tarwis kinni püüda, ära põletada, tuhk lehmadelle wee hulgas juua anda: siis oleks minu wõimus piima üle kadunud, mõisnik wõiks piima, wõid, juustu süüa ning müüa. Aga see’p see wiga, et keegi seda ei tea. Sunduseta mina oma kohta ei jäta.“

Nõnda rääkisiwad nimetatud kolm tonti. Seisiwad raasuke aega, siis küsis Ristirahwa Risu: „Noh, kas läheme ka lootsiku alla wanale asemelle puhkama?“ — „Ep ole tarwis,“ kostis Tühi Kere, „nüüd läki igaüks oma ametisse, waewakem oma isandaid ja kolme kuu pärast tulgem jälle siia kokku!“ Ütles ja kõik kolm läksiwad paadi pealt üks ühele, teine teisele, kolmas kolmandale külgi. Saiwad nemad ära läinud, siis alles sai Hans lootsiku all mahti julgeste hingata, sest seni ajani ei julgenud ta seda teha ja häda talle, kui kurjad waimud wähematki kohku, kahku temast oleksiwad kuulnud! Oli seda ka Hans aru saanud. Nende nimedest, nende juttudest mõistis Hans, et nad muud ei olnud kui wana sarwiku sulased, kes häda, waewa ja wiletsust inimestele sünnitawad, kellel muud tööd ei ole kui waewata ning piinata, kellel muud rõõmu ei ole kui walu, waewa, ahastust, oigamist pealt waadata ning kuulata. Mida suurem walu, seda parem nende meel, mida enam ahastust, mida enam piina, oigamist, seda suurem nende rõõm, lust ja naer. Aga nüüd oliwad nad ära, Hans hirmust wäsinud, muud kui heida pikali, ah jah, ta oli juba pikali, ja hakkas põõnutama.

Paraja keskhommiku ajal ärkas Hans unest, tahtis üles tõusta, lootsiku lagi kurjategija madalas, karlaksti! mööda pead. Õhtune lugu kargas meelde tagasi, mees tõstis paadi teise ääre üles, puges wälja, waatas, taewas hiilgab ikka weel, ütles: „Ikka olen elus, ep ole nad kurjad nahad mind ometi mitte nahka pannud!“ Mõtles siis selle loo korra weel ilusti järele, iseäranis kurjade loomade wiimased sõnad, et keegi seda ei teada ja et nende õnn kaua kesta. Lõi siis oma wana tolmuga kaetud takuste pükste peale ja ütles: „Aga mina olen mees, kes kõik need asjad teab! Mina lähen kohe rikka haige juure, ehk saan raha leiba osta ja urtsikut ehitada. Mis tühja ma koju hulgun? Wõi ma sealt leiwa raasu leian? Külap mõni halastab teel mu peale.“

Läks üle raba suure tee peale wälja, mööda maanteed edasi. Kõrts tuli wasta. Hans ka uksest sisse. Kõrtsi tagakambris istus parajaste wiina pudelite ees see tohter, kes ikka terwist toomas oli, aga ometi mitte ei olnud toonud. Praegu jutustas ta kõrtsi rahwalle haige lugu, nimetas koha ja mõisa, kauguse ja maantee pikkuse ning ütles: „On tall wisa hing! Ma usun, mitte kasski selle waewa all kaua ei wangitseks, aga tema mees heitleb iga päew surmaga, ei sure siiski. Annan talle küll rohtu, aga mis see aitab? Surma wasta ma ometi midagi rohtu ei tea ja et ta sureb, on selge kui päike taewas. Aga mis ma sest tema nina peale hakkan kirjutama: wana Rahakas wõib weel ikka mõnegi weeringi enne surma minu tasku weeretada, tõutan sellepärast iga kord teda terweks teha.“ Hansul oli hea meel, et aru kätte sai, kuhu minna, jättis tühja kõhu tännitama, läks otse teed üle raba ja läbi metsa Rahaka mõisa. Tormas kohe suure saksana suurest trepist ülesse. Tuapoiss kuulis kobinat, jooksis wälja waatama, kes suur grahw wõi paron tuleks. Nägi Hansu ülesse roniwat, käratas kohe: „Mis sina hilpharakas siin teed? Kasi kööki, köögitüdrukud ehk wiskawad sulle midagi!“ — „Kudas sa lurjus tohid mind hilpharakaks sõimata?“ kostis Hans toreda healega. „Mina olen põhjatu kuulus tohtri herra; kuulsin teie herra haigusest, sõitsin siia teda terweks tegema. Teine pool raba metsas tuliwad rööwlid mu kallale, wõtsiwad tõlla kõige hobustega, mu rahakotiga, jah, mu riidedki seljast, aga ma ise peasin alasti jooksma. Üks saunamees nägi mind jookswat, andis mulle, olgu terwe, selle särgi, need takused püksid ning selle wana kuue tüki selga. Aga nüüd ütle ruttu, kas herra weel elab? Kui ta elab, teen terweks, kui surnud, ei aita enam minugi abi.“ — „Elab ikka küll weel, aga mis teiegi, auus tohtri herra, temale wõite teha? Siin on kõik tohtrid ära käinud, ei terwist kuskil.“ — „No mina tahan tema terweks teha, wii aga mind ta juure!“ Tuapoiss pidi sõna kuulma ning Hans kõmpis kõrgest uksest sisse. Läks herra woodi ette. Oh sa heldene aeg! See oli kuju! Just surma kutsar täieste! Paljas luu ja nahk ning juuksed peas. Nina päratu pikk, palged ära wajunud, silmad aukus kui kustunud küündlad, lõug teraw, kõik koltunud ning kahwatanud kui tubaka leht. Käed kokku kuiwanud, käsiwarred kui kuueaastasel lapsel ja seal juures wäriseb mees kui haawaleht ning külm higi woolab mööda põski ning käsiwarsi maha. Hans teretas teda ning küsis, kas herra ei soowiks terweks saada. „Oh, mina tahaksin, aga on wõimata!“ kostis haige, „mind ükski asi ei aita!“ — „Mis teie annate mulle, ma teen teid terweks?“ küsis jälle tohter. — „Mis iial nõuate?“ kostis Rahakas. — „Kas lubate mulle mõnda sada taaldrit anda?“ — „Tuhandid, tuhandid, tehke aga mind terweks!“ ägas haige. Hans ruttu aeda waatama, kas leiaks ristteed ja saksahaawa. Käis tüki maad, risttee wasta, astus üle tee, saksahaaw ees. Kõndis kiireste tagasi, hüüdis mehi: „Ruttu, ruttu, köied ja labidad kätte, tulge, tõmmake see saksahaaw maha, tema juurte all kaswab terwise rohtu!“ Käsk täideti, puu ümber kaeweti kraaw, puu latwa wisati köied, tõmmati pikali karpranttsti! Puu langes, konn kargas. Hans karnapsssti! reitest kinni, pistis tasku. Pusis siis tükk aega juurte kallal, nagu otsiks sealt terwise rohtu ning pistiski mõne juure tasku. Läks kööki, wõttis toobi wett, kallas kaanega katlasse, wiskas konna wette, tegi tule alla: lase keeb! Keetis konna üdiks, kallas wedela pudelisse, läks herra juure: „Sähke, rüübake kolm head lonksu!“ Hoidis pudeli herra suu ees ning tema rüüpas. Juba esimese lonksuga walu kadunud. Herra jäi magama. Ärkas warsti jälle üles ja palus weel rüübata: olla liikmetelle wäga kosutaw ning rammu andew. Tohter andis. Siis käskis herra tohtrille, kelle äpardust ta ju esite tuapoisi suust kuulnud, oma paremad riided selga anda ja kauni toidu eest muretseda. Käsk sai silmapilk täidetud ning poole tunni pärast istus meie waene pops Hans uhkes riides targana tohtrina pehme tooli peal aurawate roogadega kaetud laua ees, kus magusast wiinastki puudu ei olnud. No ta sõi ka mehe moodi, sest ta kere oli hele, tühi kui hundi laut. Punase wiina pudel andis keelekastet, aurawad road täitsiwad wana watsa, muud kui mees walmis: kõht täis kallist rooga, pea täis peenikest wiina ning aruldast tarkust, keha ümber kenad riided, raha kõliseb ka warsti kalitses, mis sa weel tahad? Siis tehti tohtri herrale tore ase alla, heida magama, päewa waewast puhkama. Hommiku tõusis saksa kombel üles, läks oma haiget waatama: haige juba sängist wäljas, nägu ju kui päris inimesel, wähe punagi palge nukkidel. Teretasiwad ja jälle rüüpas herra konna-leent ning kosus silma nähes. Kolmanda päewa lõuneks jõi wiimase kui tiba ära ja oligi terwem kui „purikas Paluwere jões“: noor, tugew, priske, ilus, jumekas kui peigmees kunagi. Nüüd oli herra süda rõõmus ning meel hea. Ta ei teadnud, kuidas tohtrit tänada. Andis talle sadatuhat rubla hõbe- ja kuld-raha. Aga et tohter seda ep oleks jõudnud kanda, andis Rahakas talle wankri ning hobuse ning sulasegi hobust ajama. Nüüd sõitis edasi. Lähemas kõrtsis kuulas järele, kus grahw elamas oleks, kelle hobusid luupaene tallamas käiwat. Sai kuulda ning käik sai sinna külge käänatud.

Grahwi lossi ette jõudes laskis grahwile teada anda, et ta kuulus arst olla ning olewat tulnud tema hobusid terweks tegema. Grahw laskis teda kohe ette kutsuda ning küsis tema tohtri tunnistust näha. No mis nüüd heaks nõuuks? Hans jutustas sellesama jutu, mis ta Rahaka mõisas oli jutustanud, lisas juure, et siis ka kõik tema tnnnistuskirjad ära warastatud. Aga et ta ometi tark tohter olla, wõida juba sellest näha, et ta Rahaka terweks teinud, pealgi üsna lühikese ajaga, kuna teised tohtrid midagi ep ole teha wõinud. „Wõi siis teie oletegi Rahaka terweks tegija!“ hüübis grahw, „ei siis ma enam nõua mingit tunnistuskirja, sest kes selle mehe wõis terweks teha, see wõib ka minu hobused luupainest peasta. Kui teie seda wõite, annan kohe neli paremat täkku teile ja kauni tõlla järele, kutsari puki peale, tuapoisi tõlla taha istuma, raha weel peale kauba.“ — „Küll wõin, grahwi herra,“ kostis Hans, „kui mulle mõne päewa aega annate, peawad kõik teie hobused terwed ja lihawad olema, wõi ma kautan oma tohtri kübara.“ Andis siis kütile käsku öökulli maha lasta, aga enne laskmist püssile risti otsa lüüa ning seda kulli siis enese kätte tuua. Kütt täitis käsu, tõi kulli, andis tohtrille. Tohter läks talli ukse ette, suitsetas natuke tedremadara juuri, wiiskrajaka tükka, pihlakasid, äkke pulke ning mõnda raaga wanast luua kantsust ratta rummu sisse kokku pannes. Pobises seal juures salasõnu ja kummardas üheksa korda ida poole. Kahmas siis kulli kätte, lõi lakssti! naela peast läbi talli ukse sisse, laskis tolku, tiiwad laiali kahele poole, saba alaspidi sorgus: muud kui mõnus rist walmis. Ütles tallipoisile: „Waata nüüd, kas hommikul weel hobuste seljad wahutawad, nagu oleksiwad kolmkümmend wersta tulise kiirusega nelja sõitnud!“ Läks, heitis ise magama. Hommikul kutsarilt ning tallipoisilt küsima: „Mis täkud teewad?“ — „Mis nad teewad? Sööwad ning magawad, ep ole luupainajat kusagil.“ Grahw läks päewa ise waatama: kõik hobused juba üsna teised loomad kui eila oliwad. Hans oli mõne päewa seal ning grahwi hobused läksiwad ilusamaks kui kuskil iial enne nähtud. Tänas siis wäga tohtri herrat, andis talle, kui lubanud, neli täkku, tõlla järele, kutsari puki peale, tuapoisi tõlla taha. Raha tap enam hakanud lugemagi: andis kühwliga kulda, hõlmaga hõbedat. Raha pani Hans endise raha juure wankrille, jättis Jumalaga, istus tõlda ja wuras, neli kõrwi ees, wärawast wälja.

Kolmas koht oli alles käimata. Sellepärast käskis kutsarit Lehmika mõisa sõita. Ligidale saades käskis kutsarit ning rahakoti wedajat poole tunni pärast järele sõita. Ise läks jala ees. Õue peal nägi ta üht ametnikku kõndiwat. Küsis pärast teretamist: „Kas teil ei ole siin mõisas mitte suur kari! Mina olen juustu tegija, tahan siia ametisse tulla, selli jätsin wanasse kohta.“ — „Jah, kari on suur küll,“ kostis walitseja, sest tema ta oli, „aga mis see kõik awitab? Mis piim lüpsetakse, wenib kui ämbliku siid, ehk läheb kohe kokku, koore kirmet peale ei tule ja tihti on see puder, mis piima lännikutes seisab, nii ussa täis kui ema teder, kui Jaanipäeva aeg kütist koristamata on ägeda päikese käes kolm päewa metsas maas olnud. Sedagi ei söö muud kui wiska auku.“ — „No kas siis abi ei leita?“ küsis Hans. — „Ei leita. On küll kõik rohud ja ohud ära katsutud, kõik arstid ja tohtrid on arstimas, kõik targad ja nõiad ohutamas käinud: ei abi kuskil! Küll meie herra lubab wiis kord wiis kõige paremat lehma ja hulga raha terweks tegijalle, aga ei ole aitajat.“ — „Aga mina tahan aitada!“ tõutas Hans. „Mina olen tohter, kes tõbed parandab, mis teised enam ei wõi. Just lehmade pärast ma siia tulingi. Juhatage mind herra juurde.“ Walitseja juhatas, Hans läks, herral oli hea meel, wangutas küll pead, aga tõutas ometi, kui töö korda läinud, walitseja tõutatud palka wälja maksta. Hans läks rohuaia taha. Kuulis wõsa taga wulinat, läks waatama, oja hoowas mööda. Wahtis natuke aega. Hall madu põesas sisisema, põesast wälja, karsulllps! ojasse ujuma. Hans tegi ruttu lepa lõksu, pani mau saba pidi wahele, wiis kööki, põletas ära, korjas tuha karbikese sisse. Laskis siis päratu torre wett täis winnata, raputas karbist tuha tõrde, segas hästi segamini, andis igale lehmale juua, kuni tõrs tühjaks, iga lehm küll saanud. Pobises ka sõnu, et arstimine rahwa silmas taga mõnusam oleks. Käskis siis õhtul lüpsi ajal waadata, kas piim weel weniks, kas weel kuida enne, kokku läheks, kas weel ussid sadandella ja tuhandella sees sigineksiwad. Lüpseti: piim terwe. Kurnati pütti: ei läinud paksuks paigastki. Oodati hommikuni: rõõsk koor peal, ep olnud ussi poegagi sees. Mõne päewa pärast oli mõisas paremat piima tõrrega ehk waadiga wiia, leiwaga ehk leemega süüa. Herral hea meel: andis Hansule wiis kord wiis paremat lehma, kaks härga peale kauba, raha ei hakanud lugemagi: kulda andis kamaluga, hõbedat kühweldas kühwliga. Hans nõudis ka karjapoissi, sest kes muidu karja ajaks? Kohe anti. Tänas, jättis Jumalaga, läks. Ise istus tõllas, neli hoost ees, kutsar pukil, tuapoiss tõlla taga. Järel sõitis raha koorem kõige oma kutsariga. Raha koorma järel käis kari, karjapoiss karja järel. Et kari maha ei jääks, sõitis tõld pikka edasi. Tõttu tall taga ei olnud: mis ta ruttas?

Kui rikas Tõnu kuulis, et noorem wend merele läinud ja enam ep ole tagasi tulnud, arwas ta, et tühi paljas olla ära upunud ning oli üsna rõõmus, et risust lahti saanud. Taga suurem oli ta imestus, kui mõne aja eest ühel hommikul tundmata poiss ta juurde tuli ning külimittu palus: sauna Hansul olla tarwis. Andis aga witsadega parandatud, et midagi witsade wahele kinni jääks, et ometi näeks, mis ta mõedaks: Jahu wõi wilja tall ju ometi mitte ei olla. Hans oli õhtu pimedas, kui kõik magasiwad, oma tõllaga ja hoostega, oma lehmadega ja rahaga koju jõudnud ning sauna magama heitnud, sest kust ta kohe uhked hooned pidi wõtma. Kui hommikul üles ärkas, tahtis ta teada, kui palju tall raha oleks. Aga kuida wiisi, et ruttu walmis saaks? Mõtles: „Mull on üks wana toop, panen kuldraha täis, loen järele, kui palju on. Kaksteistkümmend toopi lähewad külimittu, siis arwan järele, kui palju külimitus ja pärast kõigis külimittudes kokku on. Kui sedasama hõberahaga teen, saan aru kätte, kui palju mull ülepea raha on.“ Aga et tall enesel külimittu ei olnud, saatis ta karjapoisi rikkalt wennalt paluma. Sai kuld ning hõbe mõõdetud, saatis külimitu tagasi. Tõnu kohe waatama, kas märku maha jäänud. Leidis mõne wäikse kuld- ja hõbetüki. „Tohoo pagan!“ mõtles ta, „kes tont talle nii palju raha on annud, et külimituga saab mõeta, pealegi weel hõbedat ja kulda, oleks weel waskegi? Lähen ometi, waatan; ta peab mulle ütlema, kust ta sai; ma lähen ka sinna, saan ka.“ Läks ta tuhat nelja sauna juure, nägi tõlla ja hobused, lehmakarja, teenrid, Hansu enese kulla ja hõbe huniku ees. „Kuule Hans“, küsis Tõnu, „kust sa selle raha, selle tõlla ja need loomad said?“ — „Kust ma sain, läksin merele õngitsema, wihm hakkas sadama, nägin, paat kummuli kaldal, pugesin alla, öösel tuliwad waimud, ütlesiwad mulle, kus rahahauk, läksin, kaewasin wälja ja rahaga wõib kõik saada, mis süda kutsub.“

„Kas nad alati sinna tulewad, need waimud?“ — „Kolme kuu pärast tõutasiwad tulla, — ah jah, tulewal ööl nad tulewad.“ Ei Tõnu enam oodanud, läks ruttu merele, wõttis õnge lati selga, püüdis kalu kunni õhtuni, puges siis, et küll mitte wihma ei sadanud, lootsiku alla.

Öösel nägi Hans omal asemel, mis tall tänagi weel saunas oli, unes, kuidas Tühi Kere, Ristirahwa Risu ja Waewa­walmistaja kuida minewalgi korral paadi juurde kokku tuliwad. Aga kui käekäigu järele küsiti, anti kurwad wastused. Tühi Kere ütles: „Minu õnn on otsas: tuli põhjatu tark tohter, keetis konna, tegi Rahaka terweks, nüüd ep ole mull midagi teha.“ Ristirahwa Risu ütles: „Minu rõõm on rikutud: Määratu tark tohter tuli, lõi talli ukse peale risti, mina olen ametita ja leiwata.“ Waewa­walmistaja ütles: „Minu teenistust tehti tühjaks: arwamata tark arst tuli, püüdis ja põletas halli mau, tegi piima terweks.“ Ulusiwad raasuke aega, siis ütles Tühi Kere: „Läki ka paadi alla, on ometi meil peawarigi siis omast käest!“ Läks lipssti! serwa alla, leidis Tõnu eest ja hüüdis: „Tulge, tulge, siit leiame natuke suu wõiet ning moka määret! Õgigem, Hõeluse tõug!“ Teised oliwad ka kannul ja Tõnu waene pandi nahka.

Juba õhtul oli Tõnut kodu taga otsitud, aga ei mitte leitud. Hommikul aeti kõik pere otsima: ei kedagi. Mindi siis sauna Hansult küsima. „Õngega läks merele,“ wastas Hans. Läks ise sulaste seltsis merele, waatas lootsiku alla, kas unenägu tõtt kuulutanud: ei näinud muud kui mõne werise kondi tüki, mis Hõeluse tõuu lõugade wahelt maha kukunud. Läks tagasi, kõneles selle loo Tõnu naesele: naene ehmatas ja ehmatusest suri mõne silmapilgu pärast. Hans tegi auusad matused, laskis Tõnu luukesed naese kõrwa matta, wõttis majawalitsuse oma kätte ja elas seni Tõnu majas, kui omale mõisa suuruse koha muretses ja uhked hooned peale ehitas. Wõttis ilusa noore naese, elas õnnelikku elu, kaswatas oma kui ka Tõnu lapsed wiisi pärast. Wiimastelle andis, kui täielisteks inimeseks saiwad, isakoha kätte tagasi. Tema sugu olla praegu Lääne maal õitsemas.

  1. Üleskirjutaja — g — luaga uueste trükitud.