Endise põlwe pärandus/Tõsi ja Wale
Tõsi ja Wale.
Tõsi ja Wale oliwad wennad. Korra läksiwad nad kahekesi teele. Kumbki wõttis leiwakoti kaasa. Käiwad söömawahe seltsis ära. Tühi kõht hakkab meestele kibedat tegema. Istuwad maha sööma. Walel on kõik wigurid tuttawad; tema ütleb Tõele: „Sööme sinu koti esmalt tühjaks ja siis wõtame minu koti käsile.“ Tõel ei ole midagi selle wasta. Pea lõpeb leiwa paluke ja leiwa kõrwane Tõe kotist otsa. Aga waata, Wale ei mõtlegi wenna peale ega anna temale oma kotist iwagi. Esimese päewa kannatab Tõsi küll söömahäda, aga teisel päewal teeb nälg ta nii nõdraks, et enam ei suuda käia. Ta palub Walet, aga asjata. Wale ei taha sest teadagi, et tema Tõe leiwakoti tühjaks aidanud süüa. Tühja kõhtu kannatades lubab Tõsi Walele kõik teha, mis Wale soowib, kui Wale selle eest temale aga toitu annab. Wale jääb selle kaubaga rahule. Tema süda on ometi kurjust täis. Ta ütleb Tõele: „Kui sa mind oma teise silma peast wälja lased pista, siis saad sa mu käest süüa; muidu mitte!“
Tõel pole tahtmist ühe silmaga jääda, aga tühi kõht teeb kurja kubjast. Hädas mõtleb wiimaks mees: „Ei anna Wale mulle toitu, siis pean pea surema. Parem on siiski ühe silmaga elada kui kahe silmaga nälja walu tunda ja nälja käes surra. Muu asi ei aita, pean silma peast pista laskma.“ Ja siis ütleb Tõsi Walele: „Sündigu su tahtmine. Pista mu silm peast. Kuid selle eest pead mind söötma!“
Wale lubab ja pistab Tõe silma peast wälja. Ja selle peale sööb Tõsi Wale kotist kõhu täis ja nad lähewad edasi. Aga ei kurjategijat wõi uskuda: teine söömaaeg jõuab kätte, Wale sööb, ei anna Tõele ometi maikugi. Tõsi palub uueste toitu. Wale aga wastab: „Lased sa mind oma teise silma ka peast wälja pista, siis saad; muidu wõid oodata.“ Seda üteldes seub Wale koti kinni, ilma et Tõele raasukestki annaks.
Nad sammuwad söömawahe edasi, sammuwad teise, sammuwad kolmandama. Nälg piinab uueste hirmsal kombel waest ühe silmaga wenda. Mis nüüd teha? Eks hea nõuu kallis? Wiimaks teeb Tõsi selle otsuse, et parem elada kui surra ja ja laseb Wale oma teise silma peast wälja pista. Selle eest tõutab Wale pimeda Tõe eestwedajaks heita.
Wale weab Tõtt päewa, weab teise, aga amet igaw, ajab tema himu ära. Korraga näeb Wale eemal kiriku. Sedamaid kelmil nõuu peetud. Sinna wiib ta Tõe, laseb lahti ja ütleb: „Nüüd oleme linnas. Mina ei wõi sind kauem eest wedada. Jää sina siia minust maha. Siin majad lähedal, siin kerjad inimeste käest kergeste nii palju kui tarwitad.“ Seda üteldes jätab Wale Tõe maha ja lähäb oma teed.
Tõsi soiub suures hädas: „Oh ma waeneke, mis nüüd teen! Ei näe enam jalgade ettegi ega tea, kuhu minna. Ei siin inimeste kõppu ega kõbinat. Pole enam silmi ja nüüd pean ometi surema!“ Nuttes ja kaebates langeb ta kiriku trepi peale maha ja ootab surma.
Natuke aega lähäb mööda. Korraga lendawad kolm kaarnat walju käraga kiriku katuselle. Tõsi jääb kuulama. Selgeste kostab ta kõrwu, kudas üks ütleb: „Küll ma tean, mis ma teen!“
„Tea küll, mida tead,“ kostab teine, „aga seda sa ei tea, mida mina tean.“
„See pole midagi,“ räägib kolmas wahele, „seda ei tea kumbki, mida mina tean.“
„Mida sa siis tead?“ küsiwad teised. „Eks räägi meile ka!“
Kolmas ei taha kõnelda. Kangeste ajawad teised peale ja tõutawad temale ka kõik rääkida, mida nemad teawad. Ei aita, kolmas peab järele andma.
„Kuulge siis, mida mina tean,“ kõneleb kolmas. „Selle kiriku trepi all on kolme waksa sügawas niisugust mulda, mis sellelegi inimesele silmad pähä teeb, kell silma asetki ei ole. Kes selle mullaga silmi õerub, saab nägijaks! See on, mida mina tean.“
„Et pange tähele, mida mina tean,“ jutustab teine kaarnas. „Meie kuninga linnas praegu kange wee häda. Kolmekümne penikoorma takka ostetakse wett ja maksetakse iga toobi eest tera kulda. Aga kui rumalad nad ja raha raiskajad! Neil kodu wett küll, aga ei oska üles leida. Turul seisab päratu hall kiwi. Kiwi all immitseb arutu suur hallikas. Weeretaksiwad nad kiwi teise koha peale, siis linnas wett küll; wõiksiwad juua ja weel teistelegi müüa.“
„Nüüd räägin ka mina, mida mina tean,“ ütleb kolmas. „Meie maa kuninga tütar on juba seitse aastat weretõbes raskeste haige. Ei aita haiguse wasta ühegi arsti rohi ega tohtri tarkus. Käinud seal Turja maa targad ja Soome soolapuhujad. aga haigus ei parane. Ja ometi oleks kuninga tütar sedamaid terwe, kui keegi kuninga kolme kitse piima kokku lüpsaks ja temale juua annaks.“
Oma teaduste awaldamiste järele lendawad kaarnad ära. Tõsi aga tõuseb rõõmuga püsti ja hakkab kiriku trepi all kohe kätega kaapima. Mees tööl, et pea märg otsas. Tüki aja pärast mõõdab waksaga ja ennä, ongi kolm waksa mulda ära kaapinud. Augu põhjast wõtab Tõsi mulda ja määrib silmi ja õerub. Warsti tunneb tema, nagu sünniksiwad silma munad pähä. Uueste õerub ta. Ja nüüd tunneb tema, nagu langeks silmade eest soomuste kord. Kolmat korda weel mulda silmade peale pannes ja õerudes näeb Tõsi niisama hästi nagu enne.
Hea südamega Tõsi, kes kaarnate läbi nägijaks saanud, tahab teistelegi abi saata. Kohe kõnnib ta kuninga linna poole, kus kaarnate kõne järele kange wee puudus. Linna lähedalle jõudes näeb ta mitu waati linna poole wiidawat. Hobused waadi ees wäsinud ja lahjad. Waatidel aga soldatid ümber kaitsemas. Tõsi ei tea, mis see kõik tähendab; sammub edasi, astub linna. Kõht tühi, palub süüa. Linnarahwal helde süda: annawad. Pärast sööki palub Tõsi juua. Aga nüüd wastatakse: „Ei sõber, meie linnas pole weetilkagi. Tuuakse kolmekümne penikoorma takka. Soldatid waadil wahiks ümber, et keegi wett ära ei riisu. Apteegis müüakse rohu asemel. Toobi eest maksetakse tükk kulda. Tahtjaid siiski nii palju, et sellegi eest ei saa.“
„Wõi nii,“ ütleb Tõsi. „Mis te annate mulle, kui mina teile nii palju wett muretsen kui iganes tahate?“
„Mine kuninga juurde,“ wastab rahwas. „Kuningas tõutab kõik maksta, mis nõutakse, kui keegi linnale wett muretseb.“
Ja Tõsi lähäb kuninga juurde. Kuningas on wäga rõõmus Tõe lubamise pärast ja kässib teda palka nii palju nõuda kui tahab. Tõsi kaubaga rahul. Selle peale wõtab sada meest kaasa, weeretab turul halli kiwi wana koha pealt ära. Päratu suur hallikas woolab wett nagu pumbast maapõhjast wälja.
Kõik linn rõõmus. Üksi kuningal kurw nägu. Tõsi pärib, mis teda waewata. Kuningas jutustab, et tütar seitse aastat haige; ei aidata Turja maa targad ega Soome soolapuhujad.
„Eks waatame, mida teha,“ ütleb Tõsi. „Kui oma kitsed mu hoole alla annad, wõin ehk tõbe parandada.“
„Kõik minu maa ja rahwas olgu sinu hoole all, kui selle läbi tütart wõid parandada,“ kostab kuningas.
Tõsi lüpsab kuninga kolme kitse piimad kokku ja wiib kuninga tütrele. Tütar joob. Haigus nagu käega pühitud. Neitsi terwe ja ilus, et rõõm waadata. Kuningas tänab Tõtt silmaweega ja kingib temale waewapalgaks poole kuningriiki. Et Tõsi wäga tema meele pärast, annab ta tütre Tõele abikaasaks.
Wale kuuleb, kudas wenna käsi kauniste käinud. Tuleb wenna juurde küsima, kudas wend terweks ja rikkaks saanud. Tõsi ei salga midagi, kõneleb kõik üles, mida teinud. Walel ahne meel, tahab hea meelega ka nii suurt rikkust saada.
Pea nõuu peetud. Wale teeb ennast wenna wasta koguni lahedaks ja mahedaks ja ütleb Tõele: „Ole nii hea, pista minu silmad peast wälja ja wii mind selle kiriku juure, kuhu ma sind jätsin. Tahan ka rikkaks saada.“
Tõsi täidab Wale soowi, pistab Wale silmad peast wälja ja wiib kiriku juurde. Tõsi sammub tagasi, Wale jääb sinna. Ootab, ootab, — ei kuule midagi. Kesköö juba käes; siis kuuleb lindude tiiwade wuhinat. Kolm kaarnat lendawad jällegi kiriku katuse peale.
„Nüüd tõuseb mu õnnetäht,“ mõtleb Wale ja kuulatab. Ja waata, linnud alustawadki juttu.
„Ei te seda tea, mida mina tean,“ ütleb üks kaarnate hulgast.
„Mida siis tead?“ küsib teine. „Et räägi meile ka!“
„Ära räägi,“ kostab kolmas, „ehk on keegi jälle siin lähedal, nagu wiimati. Kuuleb meie juttu, saab saladused kätte. Eks te pole näinud, mis mees nüüd wiimne kuulaja.“
„Waatame parem järele, kas kedagi pole kuulamas,“ kostab teine wasta.
Lähemad waatama, leiawad Wale. Oh sa aeg, mis nüüd! Kaarnad kangeste tigedad, wõtawad waese Wale kinni ja annawad mehise naha täie. Häda waewaga peaseb Wale wiimaks nende käest. Ta jääbki pimedaks ja rändab praegugi pimedast peast rahwa seas siia ja sinna. Otsib peawarju ja saab mõne korra, aga kus ära tuntakse, seal saadetakse warsti jälle minema.