Endise põlwe pärandus/Tühi mõis

Endise põlwe pärandus
Matthias Johann Eisen

Tühi mõis[1].

Kord oli kaks mõisat, teine uus, teine wana. Aga wana mõisas et wõinud keegi elada, sest et seal alati üht ehk teist moodi nägemisi nähti, mõni kord sead suurte sarwedega, hobused kahe peaga, lambad ilma nahata, koerad mitme jalaga. Peale selle oli weel mürinat ja kärinat, nutmist ja hulumist, naermist ja wingumist; seepärast seisis ta mitu aastat üsna tühi.

Korra tuli õige palju wõerad uude mõisa kokku proua sündimise päewast osa wõtma. Iga aasta peeti nimetatud päewa suureste, aga täna oli ometi rohkem saksu kokku tulnud kui ilmaski enne ei olnud nähtud. Kõik wõerad wõeti auusaste wasta ja anti neile kuiwa ja märga rohkeste südame kinnituseks, mida nad tänuga maitsesiwad ja wana prouat kaua elada lasksiwad. Õhtu oli juba pidulistele kätte jõudnud, ja ligemalt wõerad tegiwad minekut. Palju oliwad aga kaugelt tulnud, kes täna enam teele ei tahtnud minna, waid ööseks sinna soowisiwad jääda, sest päewane wäsimine waewas neid kangeste. Aga õnnetuseks nappis ruum ja üks herra pidi ilma asemeta jääma, et küll kõik kambrid ja tuad puupüsti täis pandi. Kahetsedes läks mõisa omanik wõera juurde ja ütles: „Armas sõber ja kasuwend, nagu sa näed, ei ole mull enam mujal sinule kohta anda kui wanas mõisas. Seal on puhtad kambrid, head woodid ja kõik tarwilised majariistad; aga nagu sa tead, ei ole seal kaua keegi sees elanud ja ei tahagi elama minna, sest inimeste jutu järele teha seal kollid sees kära ja müra.“ — „Tühja ka,“ kostis wõeras ja pigistas mõisa omaniku kätt. „See on narride jutt, kes seda peab rääkima! Niisugune julge mees nagu mina, — ja see peab tontisid kartma!“

„Usun, usun, kasuwend!“ hüüdis mõisa omanik ruttu wahele ja püüdis asja tõeks teha. „Kes alati mehine mees on, see ei pruugi millalgi tühja karta! Mina tulen ise sinuga kaasa ja siis heidame mõlemad sinna magama.“

„See on õige,“ wastas teine ja wõttis lauluraamatu kaendla. Mõlemad herrad kõndisiwad wana mõisa juurde, kus teener woodid ülesse tegi ja küünlad põlema süütas.

„Waat, waat, siin wõib ju üsna rahuliste puhata,“ hüüdis wõeras ja pani lauluraamatu pea alla.

„Üsna tõsi,“ kostis teine, „ma loodan, et sina wist üsna rahul oled ja pealegi weel kiidad. — Head ööd!“

„Head ööd, kasuwend!“ ütles wõeras ja andis kätt.

Esimeses uinumises kuulis wõeras mängu healt, pärast inimeste sissetulemist mõekade ja kannuste kõlinat. Kohkudes wõttis ta tule ülesse ja nägi nüüd, et uhked pulmalised tema kambrisse oliwad tulnud ja lusti pidama hakkasiwad. Lehwis ja lindis, hõbepaelus ja kuldtressides, oliwad kõik sissetulijad. Wäga imelikult ilusaste tantsides, mängides ja lauldes pidasiwad nad kena pidu, kuna muusikakoor rõõmsaste pasunaid puhus. Kõiksugu kallid wiinad, koogid, saiad, j. n. e., kanti pulmalistele ette. Magaja jäi woodi istuma ja waatis ilma kartuseta rahulikult piduliste nalja, ilma et keegi oleks temaga sõna rääkinud. Napsud, mis woodis istujalle anti, wõttis ta tänuga wasta, aga magusad söögid pistis ta peapadja alla. Nõnda wältas pidu paar tundi edasi, — kui wiimaks uhked pulmalised minekut tegiwad.

Korraga oli kamber inimestest tühi, aga üks ilma peata naesterahwas jäi herra woodi ette seisma, ilma et sõna oleks rääkinud ehk pisut ennast liigutanud. Osawõtlikult waatas herra tema peale ja küsis wiimaks:

„Auulik naesterahwas, mikspärast teie siia jäite, kuna teised kõik on ära läinud?“

„Mina olen ilma peata pruut, kes rahulist hingamist otsib,“ kostis ta. „Olge nõnda hea ja täitke minu palwet! Mina olen siin mõisas mitu sada aastat luusinud, ilma et keegi mind waewast oleks peastnud! Ma ei ole siin mõisas õiget surma surnud; ilma matmiseta rändan juba aastasajad, mis mind päew päewalt ikka wiletsamaks teewad! Mull on siin all keldris üks raudkapp, mis kulda ja hõbedat täis seisab; matke mind maha, siis luban ma poole warandust teile ja poole oma kihelkonna waestele. Ma näitan teile kõik, nimelt seda, kus minu pea ja jalgade koht saab olema.“

Ilma wasta rääkimata tuli herra woodist, pani riidesse, wõttis lauluraamatu ja läks naesterahwaga keldrisse. Herra luges matmise sõnad, riputas mulda peale ja korraga oli see inimene ta silmade eest kadunud. Töö oli tehtud ja ta tõttas ruttu jälle oma kambrisse tagasi, kus ta hommikuni rahuliste puhkas. Kui hommiku üles ärkas, riidesse pani ja teistele teadust wiis, mis tööd ta öösi teinud, paniwad teised kõik seda kohkudes imeks ja läksiwad warsti lubatud warandust ülesse otsima, mis nad ka pea leidsiwad.

Pool warandust sai kihelkonna waestele, pool meie tuntud herrale, kes kolmandamal päewal rõõmuga koju sõitis ja waranduse läbi rikkaks meheks sai. Sest nimetatud päewast saadik jäi wana mõis igale ühele armsaks. Ilmaski ei nähtud seal enam nägemist.

Lõpetuseks ütlen weel, et seal wanas mõisas enne üks poissmees herra oma õega elanud. See nimetatud herra sõitnud wõeruselle ja õde pidanud kodu jääma, sest ta ei ole tahtnud palju wäljas käia. Tall olnud 35 aastat juba turja peal olnud ja peigmees ähwardanud pea temale kosja tulla, kelle peale ta ka tõeste oli lootnud. Aga õnnetuseks oli ta nüüd peigmehe käest kirja saanud, kes temale seda kirja läbi teada annud, et enam ei olla tarwis tema peale loota, sest ta olla juba teise pruudiga kihlatud ja pea saada pulmad olema. Kohkudes luges endine pruut neid sõnumid ja läks suures kurwastuses alla keldrisse, kus ta ennast üles poos. Wend tuli mõne päewa pärast koju, otsis teda ja tema warandust, aga kõik oli kadunud ja jäigi kaduma. Kelder, kus õde ennast üles poonud, ei olnud kellegil inimesel pruugitaw ega käidaw koht. Waene hing jäi aga ümber hulkuma, kunni wiimaks aastasadade järele julge herra teda peastis ja temale hingamist saatis.

  1. G. Hallo ainete järele.