Endise põlwe pärandus/Peasukese laul
Peasukese laul.
Laps mull ära tapeti, |
Korra elas tige, lakkuja mees. Naene tallitas hommikust õhtuni kõiki, mida tarwis. Ühel päewal tuli mees jälle lakku täis mürades uksest sisse. Naene kudus kangast ja kusutas wäikest last. Südame täiega kargab mees kanga kallale, lükkab naese eest kõrwale, tõmmab kirwe kätte ja raiub kanga telgede peal puruks. Naene hakkab nutma. Mees saab pahaseks, annab lapsele rusikaga pähä ja lööb hoobiga surnuks. Siis wirutab tümmikaga naest, kunni see wiimaks pool uimaselt maha kukub.
Wanataat halastab õnnetuma naese peale ja muudab teda sell silmapilgul mustaks peasukeseks. Peasukene kargab wurinal mehe käte wahelt ülesse ja tahab uksest wälja lennata. Mees tõmmab mõõga ja sähkab peasukest; ei saa aga õieti pihta, waid lööb kõigest peasukese hänna suled kahele poole keskelt lõhki. Peasukene aga lendab uksest wälja tua ette, tua eest liiatua peale ja liiatua pealt katuse unka, katuse ungast wälja õue. Seal lendab tema sugu weel praegu ning laulab oma esiwanema mälestuseks aiateiwa otsas ülemal nimetatud laulu. Ka ehted on peasukesel ikka weel needsamad, mis õnnetusekorral õnnetumal seljas oliwad; must rätt peas, punane kaelas; ilus walge särk ja süsimust kuub seljas. Ja siiamaale ikka weel ei karda peasukene oma sugulasi inimesi nõnda kui teised linnud, waid pesitab inimese elumajade ümber.