Endise põlwe pärandus/Kolm õde
Kolm õde.
Ühel isal oli kolm tütart: kaks wäga terase waimuga, kolmas noorem õde aga wagusam. Wanemad õed oliwad noorema peale kadedad, sest et see wäga ilus oli, ja nimetasiwad teda teiste ees alati lolliks. Noorem ei olnud ometi sugugi loll, waid niisama täie mõistusega kui teised. Kui ka õed ja teised inimesed nooremat õde põlgasiwad, pidas isa siiski temast niisama palju lugu kui teistest ja armastas lapsi kõiki ühe wõrra.
Korra läks isa linna. Enne minekut küsib ta tütarde käest, mis ta neile pidada tooma. Wanemad õed soowiwad kallid siidirätikuid, juukse paelu ja muud sellesarnast. Noorem õde ei ütle aga midagi. „Kas sa midagi ei taha?“ pärib isa noorema tütre käest.
„Miks mitte,“ kostab noorem tütar, „aga ma ei taha midagi nimetada, et sa minu pärast ilma aegu raha ei hakka kulutama. Antakse sulle aga midagi muidu, siis too see minule!“
Isa sõidab linna, müüb kauba ära ja saab rohkem kui lootnud. Hea meelega ostab nüüd poest wanematele tütardele siidi rätikuid ja weel muud, mis nad nõudnud.
Kui kaup ära ostetud, küsib kaupmees: „Kas tahad, et sulle midagi kingin?“
„Kell kingituse wasta,“ wastab mees.
„Noh hea küll, siis kingin sulle kassi poja. Minu kassil mitu poega; ei taha neid uputama hakata; wõta üks ligi, wii koju!“
Mees kingitusega rahul. Kannab kassi poja wankrisse ja wiib koju. Wanemad tütred tulewad isale poole tee peal wasta waatama, kas neile soowitud asjad kaasa toodud. Isa annab rätikud ja asjad tütarde kätte. Need wõtawad wasta, aga ei täna kordagi.
Kui isa hobuse eest ära wõtab, tuleb noorem tütar rõõmsa näuga isa juurde ja ütleb: „Eks ole tõsi, armas isa, et kinkijad kõik surnud?“
„Ei, kulla tütar,“ wastab isa. „Kinkijad elawad weel. Olen sullegi kingituse kaasa toonud. Mine waata, wankri pealt leiad!“
Kange tuhinaga jooksewad wanemad õed waatama, missugune kingitus nooremalle õele toodud. Naerdes tulewad nad tagasi, kui wankri pealt muud ei leia kui kassi poja. Noorem õde aga wõtab kassi poja armuga sülle ja wiib tuppa. Küll pilkawad ja naerawad wanemad õed teda sellepärast, aga ta ei pane sest midagi tähele, waid söödab kassi poega piimaga. Kiisuke kaswab jõudsaste, saab targaks ja on tüdruku meelest armas ja kallis.
Ühel pühapäewal lähäwad wanemad õed kirikusse, ei wõta aga nooremat kaasa, waid jätawad koju, et ta majatallitust korrale ajaks. Kurwa meelega astub noorem õde aeda ja hakkab kassiga mängima. Korraga lendab ilus kollane lind tüdruku juurde õunapuu otsa. Ta waatab lindu hoolega ja näeb linnul kuldsõle noka wahel. Kass ronib sedamaid puu otsa. Lind ei lenda eest ära. Kass wõtab kuldsõle linnu noka wahelt ja wiib alla tüdruku kätte. Tüdruk wõtab kuldsõle wasta ja peidab ära. Ei kõnele kellegile linnust ega sõlest.
Teiselgi pühapäewal lähäwad wanemad õed jälle kirikusse ja jätawad noorema õe koju.
Kurwa meelega sammub noorem õde oma kassiga aeda. Pea näeb ta kollase linnu jälle puu otsa lendawat, mitu kallist kuldsõrmust noka wahel. Kass ronib teda nähes puu otsa, toob kallid sõrmused ära ja wiib tüdruku kätte. Nagu minewa korra, peidab noorem õde ka nüüd sõrmused ära ja ei räägi lugu kellegile.
Kolmandamal pühapäewal paha ilm. Wanemad õed ei lähä selle ilmaga kirikusse, waid ütlewad nooremale õele: „Mine sina täna, ega paha ilm sulle midagi ei tee! Meie jääme täna koju!“
Rõõmsa südamega lähäb noorem õde hulga aja takka kirikusse. Enne minekut toob kassi läbi saadud ehted warjult wälja, paneb kuldsõle rinda ja sõrmused sõrme. Kõige kiriku tee wahiwad kirikulised tema peale. Kirikuski waatawad kõikide silmad üksnes teda. Kirikust wälja tulles kõneleb igaüks üksnes temast, ja paneb imeks, kust ta niisugused kallid ehted saanud.
Järgmisel pühapäewal jälle ilus ilm. Wanemad õed lähäwad jälle kirikusse, aga ei wõta nooremat kaasa. Igal pool kuulewad nüüd, kuidas nooremat õde ja tema ehtid kiidetakse. Keegi ei waata enam wanemate õdede peale.
Pahase meelega tõttawad wanemad õed kirikust koju, kutsuwad kohe noorema õe enese juurde ja küsiwad, kudas lugu olla. Ilma mingisuguse kawaluseta ja kartuseta kõneleb noorem õde loo põhjani ära, kuidas kallid ehted saanud ja kus neid kannud.
Nüüd hakkawad wanemad õed kassi silitama, meelitama ja temale kõige magusamaid suutäisi andma. Aga et kass nende käest siia maale alati jalaga hoopa saanud ja seda ja teist häda tunnud, ei sõbrusta kass nendega mitte. Kus iganes wõimalik, näitab ta neile küüni. Tüki aega katsuwad wanemad õed kassi weel meelitada, et ta neile ka niisugust kallist wara muretseks, aga kui wiimaks näewad, et asjast midagi wälja ei tule, ähwardawad nad kassi ja piinawad nüüd weel rohkem kui enne. Aga kass ei too neile ometi midagi. Wiimaks südamed täis; nad wõtawad kassi kinni, lööwad maha ja wiskawad järwe kõrkjatesse.
Kurwal meelel istub noorem õde kodu ja kurdab oma kallist kassi taga. Ei tall maitse mõnda aega söök ega jook; nõnda suur kurwastus kassi pärast.
Et wanemad õed kudagi wiisi wara ei saa, wõtawad nad nõuuks noorema õe elule otsa teha ja tema ehtid ära pärida. Kui noorem õde pühapäemal kirikusse lähäb, waritsewad nad tee ääres metsas ja lööwad õe nõndasama maha nagu nad ta kassi maha löönud. Siis kaewawad kaunis sügawa augu, wiskawad õe sinna sisse, toowad järwest pilliroogu, katawad pillirooga kinni, ajawad mulla peale ja lähäwad ära. Õe kallid ehted nüüd nende päralt.
Hauda wisatud pilliroog hakkab sedamaid kangeste kaswama. Teisel päewal mühiseb suur pilliroo mets juba haua peal. Kogemata juhtub karjane sinna. Imeks pannes näeb ta, kudas ühes kohas metsas palju ilust, paksu pilliroogu kaswab. Ta wõtab nua, lõikab ühe pilliroo maha ja teeb eneselle wile. Wile healt kuuldes ehmatab karjane koguni ära. Wile ei tee mitte niisugust healt nagu muud wiled, waid puhub ühte wiisi: „Olin enne kena neiu, päewa kaks nüüd surm mu peiu!“ Iga kord kui karjane puhub, kuuleb ta sedasama, Selgeste saab ta aru, et siin midagi iseäralikku asja juhtunud. Ilma aja wiitmata jookseb ta kohtumehe juurde ja kõneleb temale lugu. Kohtumees laseb teda enese kuuldes wilet puhuda ja kuuleb ka nüüd sedasama. Et õhtu käes, ei wõi sell päewal enam waatama minna. Karjapoisi jätab ta teejuhatajaks enese juurde.
Teise päewa hommiku wara ruttab kohtumees mitme mehega metsa imelikku kohta waatama. Karjapoiss puhub jälle wilet ja kuule nüüd: „Olin enne kena neiu, päewa kolm nüüd surm mu peiu!“ Pea leiawad mehed selle paksu pilliroo põõsa üles, hakkawad kaewama ja näewad nüüd mulla ja pilliroo all kena neiu. Ehk küll kolm päewa juba mulla all, on ta ometi alles nõndasama ilus nagu elus: paled punetawad nagu punapalgelised õunad sügise aias. Mehed wõtawad neiu enesega kaasa. Tõttawad targa juurde nõuu küsima, kudas neiut üles äratada.
Tark juhatab nõuu küsijad pühale hallikalle, kus surnut kolm korda püha weega pesta: siis tulla elu jälle tagasi. Enne kui mehed uueste teele lähäwad, saawad nad teada, kes neiut surmanud. Nad on neiu haua pealt mõned pillirood ligi wõtnud ja teewad neist nüüd wiled. Iga wile laulab ise lugu. Nii neil aru käes, et õed kurjategijad. Otsekohe ruttawad nad õdede jnurde, wõtawad õed kinni ja wiiwad kohtusse. Siis alles kannawad neiu pühale hallikalle.
Püha hallika ääres pesewad nad targa õpetuse järele neiut kolm korda püha weega. Sedamaid ärkab neiu nagu pikast unest üles, tõuseb püsti ja on niisama terwe nagu enne.
Rõõmsa südamega sammuwad mehed koju pole. Tee peal tuleb neile noor mõisnik wasta. See näeb ilusat neiut, hakkab teda armastama ja palub teda eneselle abikaasaks. Neiul noormees meele pärast, wõtab pakkumise hea meelega wasta. Noormees wiib mõrsja sedamaid oma mõisa, kus uhked ja toredad pulmad peetakse. Pulma wõeraste seas on ka neiu isa; õed aga wiiwiwad wangitornis; neid on kohus surma mõistnud. Kui kuningas ka pulma tuleb, heidab pruut ta jalgade ette maha ja palub, et kuningas ta õdede peale armu heidaks. Kuningas ei taha pruuti kurwastada; sellepärast lubab ta pruudi õdedelle süü andeks.
Kuninga pea lähäb wiinast kirjuks; rõõmu tujul kutsub ta pruudi enese ette ja kässib pruuti paluda, mis iganes soowib; kõik tahta ta temale anda. Pruut aga ei palu muud kui et kuningas tema kassi jälle elawaks laseks teha. Naeratades lubab kuningas pruudi soowimist täita, kui wõimalik.
Sedamaid saadab kuningas mitu meest targa juurde nõuu küsima, kuidas kassi elusse ajada. Tark juhatab mehed selle järwe äärde, kuhu kass wisatud ja kässib seal kassi otsida. Mehed lähäwad järwe äärde, otsiwad kassi pea üles ja wiiwad targa juurde. Tark wõtab pudeli, tilgutab pudelist rohtu surnud kassi peale ja loeb siis mitmesugusid sõnu. Silmapilk kargab kass üles ja hakkab haledaste karjuma. Mehed wõtawad kassi sülle ja kannawad nooriku kätte, kes kadunud kassi õisates tuppa wiib.
Kui ka noorik õdedelle nende süü täieste andeks andis, oli neil ometi nõnda suur häbi, et nad endid noorema õe silmagi anda ei julgenud. Igaüks hoidis ennast nende eest kõrwale; keegi ei tahtnud nendega tegemist teha; nad jäiwad wanaks tüdrukuks.
Noorem õde elas mehega elu otsani õnnelikku elu. Kassi pidas ta wäga suure auu sees ja armastas teda nõnda nagu oleks ta tema laps olnud. Kui hiljem noorema õe pojad suureks kaswasiwad, heitsiwad nad sõjameheks, tegiwad wapraid tegusid ja maalisiwad enestelle õnnelikkude juhtumise mälestuseks kassi pea kilbi peale. Nad saiwad nõnda kuulsaks, et igal pool kassi peaga kilbimeestest suure auustusega räägiti.