Eesti uuem mütoloogia/Uus aasta

Eesti uuem mütoloogia
Matthias Johann Eisen

UUS AASTA.

Näib, et vanal ajal jõulu meilgi ühtlasi uue aasta alguseks peeti; kindlad teated puuduvad selle kohta. Kölni kirikukogu määras igatahes 1310 jõulu uue aasta alguse päevaks ja selleks jäi see vähemalt Saksamaal kauemaks ajaks. Usupuhastusega hakati aga 1. jaanuari aasta alguseks pidama, kui ka mitte igal pool. Segaduste lõpetamiseks määras paavst Innocens XII 1691 1. jaanuari aasta alguseks. Vanaaegse jõulude mälestusena on meil uue aasta päeva jaoks nimi „uus jõul“ säilinud, kuna pärisjõulu mõnekorra „vanaks jõuluks“ hüütakse. Sellepärast ei ole ime. et palju jõulukombeid uue aasta kommetega täiesti ühte sulab, näituseks heinte ehk õlgede tuppatoomine, ristide tegemine ustele, kurjade vaimude ja nõidade liikumine, kingsepa silma pistmine ja palju sellesarnast. Kingsepp kannab Saaremaal „nääripoisi“ nime.

Nagu jõuluõhtu, esineb vana aasta õhtugi tähtsa tegurina esivanema elus. Kristlik iseloom astub täiesti tagasi, paganuse jooned astuvad esile, vana aasta lõpule ja uue aasta algusele täiesti oma pitsarit peale vajutades.

Vana aasta õhtul võib, niisama kui jaaniööl, tulevikku teada saada. Juba jõuluajal, aga veel sagedamini vana aasta õhtul pühitakse tuba puhtaks, pannakse pühkmed matti, viiakse ära nurka ehk põllule, pannakse pussnuga mati alla ja kuulatakse mati peal tulevikku. Perenaine läheb lauta, peidab enese kuhugi loomade nägemata ära ja jääb seal hääli kuulama, mis loomade tulevikku otsustavad. Iseäranis agaralt püüavad neiud endid tulevikuga tutvustada, nimelt mehele mineku asjus. Nad lähevad keskööl välja ja küsivad vastatulevalt meesterahvalt: Mis su nimi? Missugune nimi neile nimetatakse, niisugust kannab tulevane peig. Ehk nad lähevad sauna, võtavad kaks peeglit ja kaks küünalt kaasa, süütavad teise ees, teise selja taga põlema, kuhu ka teine peegel asetatud, ja vaatavad, kas tulevase peiu kuju peeglisse ei ilmu. Isegi peiu ainelist seisukorda püütakse välja uurida. Laotatakse villane riie põrandale maha ja visatakse esmalt herneid ehk viljateri peale. Satub enam herneid ehk teri riide peale kui põrandale, tähendab see, et peigmees rikas. Uue aasta hommikul jooksevad neiud võidu lauda juurde; kõige esimene päralejõudja saab sel aastal mehele. Ehk jälle, kes kõige enne laudast vasika ehk talle leiab, pääseb neitsipõlvest vabaks. Mõni jookseb ahjuluua seljas kolm korda ümber maja; see jooks kutsub peigmehe talle vasta.

Tuhk tasandatakse õhtul koldes ära ja vaadatakse uue aasta hommikul järele, kas tuha peal mingisugust jälge ehk märki näha. Suur märk tähendab suure, väike märk väikse inimese surma uuel aastal. Minnakse õue ja kuulatakse, missuguseid hääli kuulda, ja katsutakse kuuldud häälte järele tulevikku seletada. — Peremees võtab igast viljast peotäie õlgi ja viskab vastu parsi. Missuguseid kõrsi kõige rohkemini parte külge ripnema jääb, seda vilja kasvab suvel kõige rohkemini. — Tavalisesti tuuakse õhtuks õled tuppa; neid õlgi hüütakse mõnes kohas „näärideks“, nagu uue aasta päevagi „nääripäevaks“ kutsutakse. Viimane sõna on Rootsi sõnast ny år = uus aasta pärit.

Kõige sagedamini võetakse tuleviku teadasaamiseks õnnevalamist ette, isegi veel meie päevil. Sulatina kallatakse vette, kus tina enesele mitmesugused kujud võtab; neist kujudest katsutakse uue aasta sündmusi ette kuulutada. Igale isikule majas valatakse õnne eriti, mõnes kohas koguni loomadelegi. Vesi viiakse viimaks aia äärde, valatakse maha ja kuulatakse, missuguseid hääli kuulda.

Sagedamini kui jõuluajal kaetakse aknad riidega kinni, et valgus välja ei paistaks ega vanapaganale märku ei annaks majasse sisse tulla. Teise arvamise järele sünnib akende katmine vilja vaenlase pärast, kes sel ööl uitmas; nii kaugele kui tuli paistab, hävitab ta vilja (vd. Eesti kohalikud muistejutud 28).

Saaremaal arvatakse vana aasta õhtul surnute hingi tingimata koju tulevat. Neile küpsetatakse iseäralik leib ja peremees valab neile õlut ja viina põrandale. Vana aasta õhtul sepitsevad maa-alused ja kääpad maa all agarasti ja tihti võib nende vasara häält kuulda. Nende vasarate löökide kuuljat ootab uuel aastal õnn eest; teised seletavad ometi, nad taguda kirstu naelu (Eesti mütoloogia, I. l. 93). Teekäijale näitavad need endid tihti ja kohutavad teda ehk kuulutavad midagi. Vana aasta öösised unenäod kuulutavad uue aasta sündmusi ette.

Nagu jõulus, lastakse mõnes kohas küünal kogu öö vastu uut aastatki laual põleda; küünla kõrvale pannakse leiba ja soola: siis on uuel aastal leiba rohkesti.

Nagu jõuluõhtul jõulupukki, tehti seda ka nääriõhtul. Niisamasugust nääripuki tegemist leiame Saksamaaltki (E. Fehrle, Deutsche Feste, l. 22).

Kurjad isikud kipuvad vana aasta õhtul seitsme talu lauta ja niidavad seal lammaste seljast salaja villu; neist villadest lastakse kindad kududa. Kellel niisugused kindad käes, seda ei pea ükski lukk ega uks kinni. Arvatakse, et kõik nõiad niisuguseid kindaid kannavad. Igatahes leiti vanasti uue aasta hommikul lambad tihti niidetud olevat.

Uue aasta päeval katsutakse nii olla ja teha, kudas kogu aasta olla ja teha soovitakse. Aga mõnesuguseid taigugi võetakse uue aasta hommikul ette. Külamees haarab õllekannu kätte, läheb teise külamehe juurde, uksel üteldes: „Tere hommikust! Nääri Jaak tuleb!“ annab esmalt peremehele, siis teistele juua, ühtlasi kõikidele õnne soovides. Uue aasta õnn arvatakse ka esimesest majasse tulijast rippuvat: astub meesterahvas esimesena majasse, tähendab see head, astub naisterahvas, paha. Kirikust tulijad püüavad üksteise võidu kõige rutemini koju pääseda; ennem koju jõudja jõuab suvel töödega teistest ette. Peremees laseb preesi ehk sõle veepange kukkuda; langeb see seliti põhja, sureb keegi.

Uue aasta päeval püütakse loomadegi õnne teada saada: lauda uksele pannakse nuga ja muna ja aetakse loomad laudast välja. Muna katkitallav loom langeb suvel hundi saagiks, noale astuv loom aga saab kudagi viisi otsa.

Uue aasta päeval pandi hõbevalget vette ja pesti selle veega nägu, et see siis kogu aasta ikka puhas oleks. Ka visati soola kaevu ja öeldi: „Tere, kaev, uus aasta!“ Niisugusel puhul ei tarvitsenud veest paha tulemist karta.

Mitmed märgid tähistavad sinna poole, et vanasti eestlastel uus aasta algas sügisel, ilma et üleüldiselt selleks kindel päev oleks määratud, vaid seda peeti ühes kohas ühel, teises teisel päeval, tavalisesti lammaste tapmise ajal. Soomes on sellest sügisesest aasta algusest enam jälgi järele jäänud. Sel puhul söödi värsket liha ja joodi rohkesti. Tapetud loomast ei tohtinud keegi enne osa saada, kui talurahvas sellest söönud.

Kolmekuninga-päeva, mis vahel ka kolmandate jõulude, uute pühade, jõulu lõpu, jõulu saba nime kannab, on paganus vähemini jälgi jätnud kui jõulu ja uue aasta päeva. Enamasti korduvad kolmekuninga-päevalgi jõulu ja uue aasta kombed: tuuakse õled tuppa, lastakse küünal kogu öö põleda, jah valatakse isegi õnne. Ometi käib see õnnevalamine tavalisesti hooste kohta. Valatud tinast katsutakse hooste saatust seletada.

Nääripäeva ja kolmekuninga-päeva vahel ei tohi keegi kirvest kätte võtta ega midagi raiuda; ka ketramine on keeldud: surnute hingedel peab täielik rahu olema.