Eesti uuem mütoloogia/Mart
MART.
Rahvajutu järele peetakse mardipäeva Lutheri ajast alates ja niisama käiakse sellest ajast peale Mardi sandiks usuisa eeskujul, kes juba nooruses enesele santimisega leiba kerjanud. Mardisandiks käimine ulatab palju kaugemale vanasse aega tagasi; see saab alguse piiskopp Toursi Martinist (+400), keda katoliiklased juba vara karja kaitsjana hakkasid austama ja ta päeva 11. novembril pühitsema. Prantsusemaalt jõudis ta austamine Saksamaale ja Rootsi, sealt meie maale ja siit edasi Ingerisse, kus mardisantide peameest Saksa Mardiks kutsutakse. Oma santimise võõrast algust tuletavad mardid omast kohast meelde laulusõnadega: „Mardid tulnud kaugelt maalta.“
Püha Martin oli alguses sõjamees, kuid jättis hiljemini sõjateenistuse ja andus täiesti kristlikule elule. Legend jutustab, korra tulnud talle teel kerjaja vastu ja palunud kehakatet. Martinil ei olnud talle teel midagi anda, aga ilma ei tahtnud vaga mees kerjajat ka jätta. Ei muud kui pool mantlit seljast ja kerjajale. Järgmisel ööl ilmus Kristus Martinile, pool mantlit seljas. Martin oli siis Kristusele enesele poole mantlit kinkinud. Martini mantli ohverdamine kerjusele on ta nimepäeva kerjajate päevaks teinud ja Martin ise kerjajate patroniks saanud. Teiselt poolt esineb mardipäev priiskamise- ja prassimisepäevana. Sellelegi ilmele leiab legend seletuse. Keiser Maximinus pannud Martini oma paremale käele pidusöögi ajal istuma ja lasknud viinakarika kõige esmalt tema kätte anda, kellelt ta selle ise juua võtnud. Selle juuaandmise pärast keisrile on Martin ühtlasi joodikute, aga ka pidupidajate patroniks tehtud.
Pühale Martinile, kellest eestlased „Mardi“ tegid, hakati juba vara ohverdama, sest et ta siis karjale seda enam sigidust andis. Meil esineb karja kaitsmise kõrval Mart ka viljakasvamise edendajana. Teadmata on, kui sügavasse püha Martini austamine katoliku usu ajal meie maal juuri ajas, kuid seda enam leidis ta jäljendajate, ebamartide, mardisantide kultus aset. Mõiste tähendus jõudis ometi Eestis sulatuseahju. Kuna Rooma usus sankt = püha tähendab ja pühalised väga sagedasti kerjamisest elasid, päris „sant“ Eestis enesele ainult kerjaja mõiste, seda enam, et meie ebamardid kerjamise peale välja lähevad. Kuna muud vanad kombed suuremalt jaolt ammu kadunud, kestab Mardiks ja Kadriks käimine meie päevini edasi. Minnakse enamasti hulgakaupa santima ja nimelt õhtul; päeval ei tohtida Mardid endid näidata, ütlevad nad ise, sest nad olla liig karused; paljud Mardiks minejad panevad enestele just karuspidi kasukad selga, õlgedest torukübarad pähe. Martide ninamees on „isa“, keegi teine „ema“, kõik muud „lapsed“ Isa, keda vahel ka „Mardi pukiks“ hüütakse, kelle näol ta siis esineb, kannab vööl õlgedest ohelikku, ema esineb naisterahva riideis, taku- ehk linapeod ja kedervars käes. Enamasti kõik kannavad takkudest tehtud habemeid. Majasse sisse astudes laulavad nad kõige pealt mõnesuguseid Mardi laulusid.
Martidel ei tohi pill puududa, aga niisama ka mitte kell. Vanemal ajal käis torupillimees martidega kaasas, hiljemini tõrjus viiulimees torupillimehe eest ja uuemal ajal peab sagedasti viiulimees lõõtsapilli-mängijale aset andma. Pillimees moodustab nagu osa martide salkkonnast; pill peab martide tuju alati lõbusa pidama ja talus olles abi andma jalgade kergemaks keerutamiseks. Tants kuulub tavalisesti martide eeskavasse. Mõne korra esineb mardi-isa koguni karusena. Keegi plaksutab vahel piitsa. Nii hästi piitsa plaksutamine kui kella helistamine esitavad tüki sümbolilist tegevust. Mardi-ööl on kurjad vaimud niisama kui jõulu-, uue aasta, jaani- ja mõnel muul ööl liikel. Piitsa plaksutamine ja kella helistamie tahab neid kutsumata külalisi kaugele kohutada. Ülepea katsuvad mardid endid agaralt maskeerida, oma õudsete riietega ja väljanägemisegagi ümbrusesse mõjuda.
Mõne korra võtavad Mardid ka oma tehtud ratsahobuse, siku ja karu kaasa. Hobune jookseb hirnudes kambrit mööda ringi, sikk lippab tüdrukute ja nende järele, kes teda kardavad, kastab vahel saba otsa vette ja viskab sellega vasta vahtimist. Karul on enamasti karuspidi kasukas seljas; karu käib käpakili mööda tuba, teeb mõnesugust vallatust, tükib vägisi voodisse; pääseb ta sinna sisse, viskab ta sealt linad, tekid, kotid kus seda teist.
Mardiema astub sagedasti tuppa tule ligidale, tükk valget riiet ja takukoonal kaasas. Varsti hakkab seal kedrama, lauldes:
Mehine pere minulla: |
Üks tuleb emale kurtma: Püksid katki! Ema võtab riidetüki, mõõpab püksa. Varsti tuleb teine vesti ehk särgi mõõtu andma. Ema mõõdab igale hädakaebajale riidetükiga riideid, lubades uusi riideid. Vaheajal ketrab ise edasi. Mõne korra jääb mardiema kedrates tukkumagi.
Mardid teatavad enestest:
Marti tulnud kaugeelta, |
Mõni Mardi laul ütleb koguni:
Ei ole Marti maasta tulnud: |
Tihti viskavad nad tuppa astudes vilja põrandale, üteldes:
Sisse viskan seemnevilja, |
See vilja viskamine tuletab viljakaitseja Martini viljaõnnistust meelde. Loomade sigidust ei saa mardid nii näitlikult silma ette tuua. Seda avaldavad nad majast lahkudes sõnadega:
Tulgu teile tõmmud härjad, |
Lahkumise eel tantsivad Mardid sagedasti ja lahkudes õnnistavad nad mõne korra veel üht ehk teist moodi. Tihti nimetavad nad kõiki peres olijaid nimepidi, igaühele ta kohast õnnistust soovides, kusjuures perepoegi, -tütreid, sulaseid ega tüdrukuidki ära ei unustata. Peretütre õnnistus kuulub sagedasti:
Kuus käigu kolmed kosilased, |
Pereisale soovivad Mardid kõige pealt karjaõnne ja viljasigidust:
Laugud härjad, laiad sarved, |
Pereeide õnnistus kuulub selle kohaselt:
Laudad täide lambaaida, |
Perepojale soovitakse sõiduks sagedasti:
Tallije täkku tasane, |
Mardisantide tantsimise otstarve on annete korjamine. Nad ise seletavad, nad pidada vaesuse pärast kerjama, majast majasse käima. See väide ei vasta tavalisesti tõele.
Kui mardisandid anneteta jäetakse, ei ole õnnistamisest enam juttugi, vaid palju enam astub sajatamine selle asemele. Lahkudes laulavad nad niisugusel puhul:
Saagu, saagu, ma sajatan, |
Martide sajatamist kartes teeb pererahvas alati käe heldelt lahti. Sagedasti loevad mardid mustlaste moodi kõik üles, mida nad nõuavad:
Otsi Mardil’ ohverida, |
Ei ole perenaine ehk -tütar küllalt kärmas tooma, tulevad talle mardid appi:
Aja Anna aida teeda, |
Neile antakse mõnesugust toidupoolist, aga ka viina, õlut, raha. Mõnes kohas küpsetatakse neile iseäralikud Mardi kakud, karaskid; õieti antakse üks kakk martisantidele, muud kakud oma perele. Saadud annete varal peavad mardisandid hiljemini kusagil pidu. Sagedasti mindi santimiselt kõrtsi.
Martini (Mardi) pühakspidamisest ei leidu Eestis enam jälgegi. Mardisant on ta täiesti enese eest ära tõrjunud. Mardisantidele annetatavad anded tuletavad siiski veel pühale Martinile viidavaid ohvrid meelde, niisama mardisandi vilja- ja karjaõnnistused pühalt Martinilt loodetavat õnnistust. Sajatamisel sellevastu pole püha Martiniga midagi tegemist. Raske oletada, et püha Martin annete mittesaamise puhul oleks sajatanud. Püha Martini olemist on tublisti paganastatud.
Mitmed Mardi laulude teisendid kannavad enestes selgeid katoliku aja tundemärka. Nii lauldakse tihti uksele ilmudes:
Tere, tere, teie tuppa, |
Mardid soovivad seega püha neitsit Maarjat maja hoidjaks ja kaitsejaks. Seesugune teretus peab neile muidugi uksed avama. Ühtlasi paluvad nad, pimedal ajal tavalisesti santima tulles:
Peretütar peenikene, |
Ühtlasi vabandavad Mardid oma haruldast ilmumist:
Harva Mardid maalla käivad, |
Läheb ju mõni Mart Kadridegagi ühes santima, siis enamasti Kadride isana.
Kuna meie talurahva seas Mardi hane söömine alles uuemal ajal aset leidnud, on ta ammugi kodanlaste seas esinenud, niisama Kesk-Euroopas. Tänini ei ole võidud kindlalt seletada, mis Mardi hanel piiskopp Martiniga ehk Martin Lutheriga tegemist, kui ka seletusi otsitud, nagu oleks Luther ise hane Johan Hussiga (= гусь, hani) ühendusesse seadnud. Kuid see seletus seisab savistel jalgadel. Teised hane söömise seletajad otsivad seletust roomlaste jumala Marsi pühast linnust, arvates, et „avis Martis“ ütlusest „avis Martini“ tehtud, nii siis Marsi linnust Mardi lind. Seega oleks Mardi hani nime vahetusest alguse saanud. Aga sedagi väidet ei saa tõendada. Tõenäolikum on, et Mardi hanesid juba enne mardipäeva pühitsemist umbes Mardi ajal söödi. Sel ajal lõppes hanede väljaskäimine ja neid hakati laudas toitma. Toidu kokkuhoidmise pärast arvati kõige paremaks üleliigseid hanesid tappa. Preestrid nõudsid Mardi ajal talupoegadelt hanemaksu. Palju hanesid rändas sellepärast preestrite ja munkade kööki, kus sel ajal rohkesti hanesid küpsetati ja kust neid nende saajatele priiskamiseks viidi.
Professor K. Grotenfelt oletab, et meie vanemal ajal rohkesti tarvitatud mardikuu nimest mardakuu tulnud; prof. K. Krohn asub selles suhtes enam kahtlevale seisukohale. Prof. K. Grotenfelt toetab ennast niisuguses oletamises selle nähtuse peale, et Wiedemanni sõnaraamatus marrasaig olemas. Mardikuu tähendaks, et seda vanasti vahel ka hingekuuks, kooljakuuks hüüti, kooljatele, hingedele, marrastele pühitsetud kuuks, ja oleks nimi alguses umbes niisama kuulunud kui soomlastel veel nüüd marraskuu (Suomalaisten kuukausnimityksistä, l. 4).
Mardikuus, hingekuus söödetakse hingesid. See ilme annab V. Reimanile põhjust väita, et meie mardisandid ja nende santimine ühenduses seisab marraskuuga ja marrastega, nii et mardid viimased mälestused on vaimude söötmisest ja mardid muud ei ole kui endise aja vaimud, kes hingedekuus haudadest tundmata kujul käisid andeid otsimas. Ühtlasi oletab ta, et mardisandi lauludest surnud hingede iseloom selgesti välja paistab ja et mardid heade ega kurjade, inglite ega kuratite hulka ei kuulu, vaid täielikult inimese laadi esinevad (Eesti Kirjandus 1909, l. 458—459).
Ei või salata, et Martidele andide andmine oma kehast hingede söötmist meelde tuletab, aga et mardid oma santimisega mardast arenenud, et näi küllalt tõenäolik olevat. Muidu võiksime küll selle väitega leppida, kui Mardid suures osas Euroopas tuntud ja Mardi kombed ülepea rahvusvahelised ei oleks. Võimalus oleks veel, et Eestis mardisandid endise hingede söötmise asemele oleksid tunginud. Aga hingede söötmine kestis mardisantide kõrval uuema ajani edasi ja peale selle on hingede üleüldiseks kodukäimiseks hoopis teine aeg määratud. Dr. M. Varose väite järele seisavad kõik meie tähtpäevad enam-vähem hingede austamisega ühenduses, ja seda austust on ta mardipäevast üleüldse vähemini leidnud kui mõnest muust päevast (Vainajainpalvelus, l. 182).