Eesti uuem mütoloogia/Jaan

Mart
Eesti uuem mütoloogia
Matthias Johann Eisen

JAAN.

Vähe mälestusi on Johannesest rahva suhu jäänud. Rahvas tegi juba vanasti piibli Johannesest Jaani, kui ka ta, peale Tartumaa, seda apostlit usu asjus alati piibli nimega nimetab. Sellevastu kannab selle apostli sündimisepäev kogu Eestis jaanipäeva nime.

Setu piiril räägitakse pühast Jaanist niipalju, et ta Mäksi küla juures kivi otsas istunud, kingi jalga pannud ja rahvast aidanud ning ojas ennast pesnud. Kivil nähtud kaua aega ta istumise kohta. Seda kivi hüütakse „Jaani kiviks“ Selle kivi juures käib jaaniööl palju väge koos ohverdamas ja palumas. Suurem jagu ei tea uuemal ajal enam, kellele nad ohverdavad, kuid kõik sihib ikka apostel Johannese austamise poole. Aupaklikult istub kokkutulnud rahvaparv püha kivi ümber, teised panevad vahaküünlaid kivile põlema ja toovad nende kõrvale ohvri anda: võid, kohupiima, mune, sukki, kindaid, paelu j. n. e. Hiljemini palutakse ja antakse annid sinna kokkukogunud kerjajatele. Pärast ohverdamist lähevad mitmed veel ojasse suplema. Piimasaaduste ohverdamisega loodetakse karjale sigidust. Muidugi pöördakse vahel palvega Jaani poole: „Puhas, püha Jaanikene! Hoia minu karjatõbrast kodu tullen, kodu tullen, karja minnen! Õpeta sa puhma taaden, karja haljast haina sööma, hoia mõtsan kahju eest, mõtsan kurja eläjä eest! Puhas, püha Jaanikene, luba lehmile piima! (Wiedemann, Aus dem inn. u. ä. L., l. 416).

Jaaniööl tuleb iseäralik elu loodusesse. Puu kõneleb jaaniööl puuga, loom loomaga, lind linnuga. Puud ja loomad tunnevad tulevikku; tuleviku juhtumistest räägivad nad tihti jaaniööl. Ainult targad mõistavad nende juttu ja saavad sedaviisi tuleviku saladusi teada. Selle tarkuse võib ka see kätte saada, kes ussikuninga harja ära sööb. Lilledki ajavad lilledega jaaniööl juttu ja rohi kuulutab sahisedes oma tähelepanemisi rohule.

Jaaniööl ja jaanihommikul näitavad endid näkid hea meelega. Veevaimud ilmuvad veest, mängivad kannelt, laulavad ehk pesevad endid. Uppunud hinged astuvad veeriigist välja ja peavad vee pinnal rõõmupidu. Jaaniööl antakse surnutele tihti voli mitte ainult kodu käia, vaid ka mööda maailma rännata ja igale poole minna, kuhu ise igatsevad.

Jaaniööl peavad nõiad oma pidusid ja teevad oma tempusid. Kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse nõidusest enam lahti. Iseäranis hea meelega püüavad nõiad jaaniööl inimesi libahundiks moonutada. Nõidust saadavad nõiad sel ööl enamasti lehtede ja rohtude abil korda. Juba enne päikese loodet ruttavad naisterahvad, aga iseäranis nõiad tarvilikka rohtusid otsima. Üks katsub teist omasugust ikka eemale hoida, sest kergesti võiks kokkupuutumine nõiduseväge vähendada. Tahavad nõiad inimestele kurja teha, siis vaatavad nad kangesti ette, et lõksu ei langeks. Teavad ju kõik, et nõiad sel ööl kangesti nõiuvad, ja sellepärast katsub igaüks valvata. Kui nõid läheb kurja tegema, nõiub ta külamehe kaevu salved ehk õue värava nõiavõiga ära ehk viib nõiutud liha loomalauta. Niisugune nõiutud liha toob sinna, kuhu ta viidud, surma ja kadu. Inimeste jaoks visatakse kuhugi kaltsusid; need sünnitavad haigusi ja põdemisi. Ainus abi õnnetuste eemalehoidmiseks on nõiutud asi ära hävitada, võitud koht aga ära raiuda ja tulega põletada. Põletamise ajal tunneb nõiduja hirmust valu. Juhtub hiljemini ometi tõbe inimeste ehk elajate sekka, siis tähendab see, et mõni nõiutud asi silmapaari vahele jäänud.

Jaanitule ääres võib näha, kes vanapaganat teenib. Seks läheb tarvis läbi pahema käe sõrmede üle õla vaadata ja ütelda: „Kurat kõrvetagu sind!“, siis näed varsti, kelle juures vanapagan seisab. Vanapagana eemalepeletamiseks pandi jaaniõhtul õnnelilli maja nurkade vahele.

Ainult jaaniööl läheb õnneks end vanapagana küüsist päästa. Vanapagan kipub küll kangesti kallale, aga hõbekuul kihutab mehikese siiski minema.

Jaaniööl korjatud rohud annavad tervise tagasi. Keda mõni haigus vaevab, peab jaaniööl rohtusid korjama, küll siis tervis tuleb. Ehk kes edaspidi haigust kardab, teeb niisama. Kanget rammu avaldab jaaniöösine kaste, niisama mõjuvat nagu ristimisevesi. Kui ihu põlenud ehk katkine, kui muhud, paised, sügelised või muud sarnased vead vaevavad, parandab kaste varsti. Sügeliste arstimiseks mõjub püherdamine jaanikastel kõige paremini. Edaspidise aja tarvis korjatakse kastet pudelisse ja tarvitatakse siis hiljemini haiguse korral.

Jälle teised vihtlevad jaaniööl ja teevad vihtlemise jaoks jaaniööl vihtu. Niisugune vihtlemine ja samased vihad parandavad vähemaid haigusi ja hoiavad terveid haigeks jäämast. Jälle teised lähevad jaaniööl jõkke ehk järve ujuma, mõned jälle pühade allikate juurde endid pesema, et ikka terveks jääda. Jaani-keskööl on iga vesi minuti aega selge veri.

Jaaniööl valmistatakse armujookisid ja antakse neid sisse. Kes niisugust jooki joonud, ei või muud kui peab seda armastama, kes talle jooki annud.

Jaaniussid valgustavad ööd, jaanililled juhatavad õnnerohu kätte, mis kõik lukud avab; jaanilinna väravad avavad endid, nii et igaüks endise linna ilu võib imestleda. Sinna minnes ei tarvitata siilirohtu, mis jaanilillede ligidal kasvab. Seda imelikku rohtu saab jaaniööl, kui siili pojad võetakse ja vaati vangi pannakse. Kohe läheb siil ja toob jaanilillede juurest väikse rohu, mis punni vaadi eest ära lükkab. Selle peale laseb siil imeliku rohu maha langeda jaanilille juurde. Kes selle rohu leiab, seda ei pea ükski lukk enam kinni. Igale poole pääseb ta sisse. Venelastele muretseb rähn niisuguse rohu.

Jaaniööl algavad valmistamised vette peidetud kirikukellade väljavõtmiseks: köied ja hoovad tuuakse paigale ja aetakse härjad sinna ligidale. Kellade väljavõtmine ise aga sünnib jaanipäeval jutluse ajal. Lõpeb jutlus enne kellade väljavõtmist, langevad kellad uuesti märga hauda tagasi. Vette peidetud kellad helisevad jaaniööl vees ja kutsuvad ilusa heliga endid välja võtma. Jaaniööl, mõne korra -hommikulgi, tõusevad äravajunud kirikud ja lossid silmapilguks kas osalt või täielikult päevavalgele ja langevad, kui keegi neid ei oska kinni pidada, sedamaid jälle sügavusesse tagasi.

Teoorjuse ajal pidas iga mõis oma jaanituld. Vaadati, kus kõige kõrgem küngas mõisa ligidal. Sinna seati pikk ritv ülesse ja pandi tõrvavaat või tõrvapütt otsa. Pütt või vaat topiti enne veel tublisti höövlilaastusid täis ja pisteti tuli otsa.

Natuke maad jaanitulest eemal istus kivi või puukännu otsas pillimees ja puhus torupilli, nii mis silmad pungis peas. Pilli häält kuuldes hakkas teine jagu noori tantsu lööma. Tantsisid vana „maavaltsi“ Tants pidi hästi tasaselt ja maad mööda minema ja sellepärast ongi ta „maavaltsi“ nime saanud. — Kolmandas liigis istusid jälle vanemad inimesed, ajasid magusat juttu ja ootasid va’ karjajaaku ehk kuulasid, kui neiud laulsid:

Lähme jaanitulele,
Jaanitule paistusele,
Lähme tulda hoidema,
Lähme kirge kaitsema,
Et ei tuli läe tubaje,
Kirge karga katusele!
Jaanikene, peiukene,
Ära tule halli hobusega:
Hallist saab palju pahada.
Ära tule musta hobusega:
Mustast saab palju mureda!
Jaanikene, peiukene,
Kui lähed kosja sõitema,
Ehi hobune hoolsasti,
Kehita kübarat kenasti,
Pane peale paabu sulge,
Virumaa varese sulge,
Harjumaa haraka sulge,
Katku peale kanasulge;
Viru neiud vaatavad,
Lääne neiud näevad:

Vaat, kus sõidab Jaanike,
Hobu all tal kui see osja,
Täkku ees tal kui see tähte,
Ruuna ees tal kui see roosi!

Tõrvavaatide või tõrvapangede puudusel tehakse jaanituli tihti rattarummust, Ruhnus aga koguni vanadest paatidest. Järvamaal, aga ka mujal, pannakse jaanituli tihti üksiku pika puu otsa mäekingu peale. Viljandi- ja Pärnumaal veetakse parajale kohale hulk hagu ja rämpsu kokku, pannakse kuhja ja pistetakse põlema. Niisugune jaanituli ei paista küll nii kaugele kui jaanituli ridva otsas, aga selle eest põleb ta ligi öö otsa. Pealegi toob iga jaanitulele tulija kadakaid ehk muud põletusmaterjali tulele lisaks. Neiud viskavad tihti lilli jaanitulde, nagu nad isegi, lillepärjad peas, tulele tulevad.

Jälle teisal katsuvad noored mehed jaanitule juures õnne. Jaanitule südameks võetakse tubli haokimp ehk ka mõni puu, mille ümber veel hulk lahtist hagu ehk haovihkusidki laotatakse; keskmisele vihule pistetakse lipp otsa püsti. Noored mehed lähevad selle peale eemale ja katsuvad jaanitule põlemise ajal lippu jaanitulest kaigastega maha lüüa. Kelle kaigas lipu maha lööb, sel õitseb alati õnn.

Jaanitule aseme ligidale ehitatakse sagedasti kiik. Kuna üks osa noorust jaanitule ääres tantsib, läheb teine kiigele. Tütarlaste käest, kes kiigele lähevad, nõutakse tihti iseäralikka andeid. Kindaid, paelu ja paar kirjut muna peavad neiud noortele meestele kiigele minemise eest andma. Tihti lauldakse kiigel järgmistki laulu:

Kes läks jaanitulele?
Jaan läks jaanitulele
Neidusida näppamaie,
Kudruskaelu kiskumaie.
Jaanikene, poisikene,
Istu maha mätta peale,
Kuremarja künka peale,
Poolakmarja põhja peale,
Lase liitu lille peale,
Hellerheina hõlma peale,
Sinilille silma peale,
Kullerkupu käte peale,
Punalille põse peale.
Jaan ei istund mätta peale,
Lasknud liitu lille peale,
Jaan läks tulda tegemaie,
Puida tulde pildumaie,
Leeki laia laskemaie.

Enne ei minda jaanitulelt kui hommik käes. Seal veetakse vägipulka ja tõmmatakse sõrme, lüüakse hundiratast, kasvatatakse karutamme, maadeldakse, tõstetakse kiva, mängitakse mängusid, iseäranis hea meelega aga nukumängu. — Jälle teised söövad jaanitule ääres jaanikahja, millest midagi üle ei tohi jääda. Mis ometi üle jääb, antakse koertele; ei ole koeri saadaval, maetakse maha.

Jaaniõhtul aetakse kari aegsasti koju. Tuli tehakse õue aeda üles ja lehmadele antakse heinad ette. Selle peale asub pererahvas ise tule äärde sööma ja jooma. Kui kõik söönud, aetakse kari kolm korda ümber tule ja pannakse igale lehmale rauatükk kaela.

Viljandimaal jälle korjatakse juba nädal enne jaanipäeva kõik piim ja või kokku ja viiakse jaaniõhtul metsa. Jaaniõhtul võtab peremees karjast kõige parema lehma, katab üleüldse valgete riietega ja veab lehma mitu korda ümber kivi, teisal ümber tule. Selle peale hakatakse kaasatoodud piima ja võid sööma; üle ei tohi midagi jääda. Jälle teisal keedetakse jaaniõhtul tanguputru ja pannakse võitükk kaussi pudru keskele. Siis aetakse lehmad laudast välja ja lastakse kolm korda ümber tule käia. Lähevad lehmad lauta tagasi, istutakse murule maha ja hakatakse sööma.

Väga mitmes kohas pannakse lehmadele, kui neid karjast koju aetakse, pärjad pähe.

Viljandimaal mõnes kohas, nagu Tarvastus, jäetakse lehmad jaanihommikul hoopis lüpsmata, et „Jaan piima ära ei jooks“ See peab küll perenaiste ohver Jaanile olema. Võrulased jälle arvavad, et see hea piimaõnne kinni püüab, kes jaanihommikul kõige enne karja karjamaale ajab. Mõni vaene Võrumaa eit ei julge sellepärast jaaniööl sugugi magama heita, vaid ajab oma lehmad juba keskööl ehk veel varemalt karjamaale. Väga mitmes paigas võtavad perenaised jaanihommikul valge lina üle pea, lähevad külarahva põldudele, lasevad lina järele joosta. Puserdavad siis linast vett seni kaussi, kuni kauss täis saab. Kodu annavad seda vett elajatele. Niisuguse korjatud kaste mõjul kasvab kohe lehmade piim. Inimesedki joovad seda kastet haiguse vasta.

Jälle mujal otsivad naised jaaniööl ja jaanipäeval lehma rohtu ja annavad seda siis lehmadele, mõned kohe, mõned alles pärast lehmade poegimist.

Karksis ei joodud mitte üksi piima jaaniõhtul tule ääres, vaid pandi seda ka muidu maha. Selle mitteohverdamise pärast vihastanud „Pell“ hirmsasti. Hommikul leidnud peremees kaks lehma laudast surnud. Uuem aeg on Karksi rahvale Pelli lehmadejumalaks luuletanud. Uuem aeg ei tunnud enam selle nime, kellele ohverdati; sellepärast pidi piibel appi tulema ja ohvrisaajale oma käest nime lainama. Meie esivanemad ometi niisugust jumalat ei tunnud ega ohverdanud temale.

Mõnes kohas pritsitakse jaaniöösist kastet kõigi loomade peale, küll hooste, küll veiste, küll lammaste ja sigade peale. See kaste pealepritsimine hoida kõik haigused loomadest eemale, nagu tuli kõik nõiad neist eemale peletab. Kuna lehmad enamasti kodu ligidal tule äärde tuuakse, saadetakse hobused jaaniööl tavalisesti metsa ja hoitakse neid seal õitsetule ligidal söömas. Juhtub jaanipäeval sadama, siis saadetakse kohe kõik loomad laudast saju kätte. Jaanipäeva sadu annab loomadele jõudu ja rammu, niisama nagu jaanipäevane päevapaiste söödikud loomade seljast kaotab. Ülepea avaldab jaanipäevane ilm loomade kohta ütlemata suurt mõju.

Iseäralikka palveid karja pärast paluvad setukesed. Neli neljapäeva enne Jaani korjavad nad piima ja paluvad siis:

Puhas, püha Jaanikene,
Hoia minu karja tõbrast
Kodu tulles, karja minnes!
Õpeta sa puhma taga
Karja haljast heina sööma,
Hoia metsas kahju eest,
Metsas kurja elaja eest!
Puhas, püha Jaanikene,
Luba lehmile piima!

Hoolas peremees ei mõtlegi jaaniöösel magamaminemise peale, palju enam käib ta terve öö otsa ümber talu piiride ja vaatab, et keegi võõras ta maa peale ei tule kahju tegema. Pärnumaal sõidavad mõned koguni ratsahobuse seljas öö otsa ümber talu piiride. Peale selle pistetakse puuoksad viljapõldude ümber püsti. Need oksad peavad kurja põllust eemale hoidma, sest kuhu oksad püsti pandud, seal ei mõju kuri silm ega kurja vägi enam nõnda hõlpsasti vilja. Vanemal ajal olla mõnes kohas koguni tulelõkked vilja ümber üles tehtud. Nõndakaugele kui suits ulatanud, olnud vili ikalduse eest hoitud. Peale selle kaotada suits umbrohu viljast ära.

Mõni mees käib oma viljale veel külamehe õnne nõudmas; sestap siis valvamine. Nupumees läheb jaaniööl külamehe viljapõllule ja katsub kõrtele sõlmi sisse vedada. Väänab nii palju kõrsi kokku kui peosse iganes mahub. Niisugune kõrte kokkusõlmimine kaotab külamehe viljaõnne, suurendab aga sõlmija oma viljaõnne.

Jaanitulele peab igaüks oma ohvri kaasa viima. Kes läheb, õlekubu seljas, kes heina-sületäis kukil, kes kadakakimp kaenlas. Jaanitulelt eemale jääja on oma vilja ikalduse sepp, nagu jaanitulelgi lauldakse:

Kes ei tule tulele,
Selle odrad ohakased,
Kaerad kasteheinased!

Linaõnne püütakse jaanitulel pakkude tuldeviskamisega kätte saada. Kelle linad hästi peavad kasvama, heidab kolm pakku tulesse ja ütleb iga pakku visates:

Tudrad tulesse,
Kasteheinad kaugele,
Linad meie põllu peale!

Kanepite kiu saamiseks heidetakse sagedasti kadakaid tulde; teisal jälle peab kadakasuits üleüldse viljaõnne andma; jälle teisal viib peremees rukkipäid koju ja pistab neid räästasse, niisama nagu nooremad muidu õnnelille räästasse panevad. Jaanitulel sojutakse peale selle selga, et selg lõikuse ajal haigeks ei läheks.

Virulased käivad sedasama viisi heinaõnne külameeste heinamaal niitmas, kui mujal peremehed viljaõnne naabri põllult toomas. Peremees, kes head heinasaaki igatseb, läheb külamehe heinamaale jaaniööl ja niidab seal oma vikatiga kolm korda külamehe heina.

Jaanipäeva ilma pannakse hoolega tähele. Kui jaanihommikul päike selgesti tõuseb, tuleb hea heina-aeg. Jaanipäevane sadu moondab ennast heinaaja kohta aga nagu seitsme venna päeva aegseks sajuks, kuna muidu jaanikuune niiskus põllumehe salve üteldakse täitvat. Udu arvatakse ubadele tihti kahju tegevat. Et ube kahju eest hoida, visatakse jaaniööl terariistu ubadesse. Siis ei hakka udu ubade peale. Olgu veel tähendatud, et käo kukkumist jaanipäeval õnneliku aasta märgiks põllumehele peetakse.

Jaaniööl võib igaüks ise targaks saada ja tulevikku näha.

Tuleviku teadasaaja peab jaaniööl sõnajala juurde minema ja seal enesele risti vanapagana pärast ümber tegema, et kuri vaenlane teda segama ei tuleks. Sõnajalgade seas seistes näeb kõik ära, mis tulevikus sünnib.

Jaaniööl minnakse heinamaale ja korjatakse üheksat seltsi lillesid; need punutakse ristteel pärjaks. Pärg pannakse jaaniööks pea alla. Hommikul võetakse pärg pea alt ära, visatakse puu otsa. Jääb pärg puu otsa, saab viskaja neiu mehele, langeb pärg maha, läheb neiu lootus nurja.

Vähe viletsamale järjele jõuavad Viru neiud tuleviku teadasaamisega. Virulased õpetavad niisama palju seltsi lillede korjamist ja pärjaks punumise järele nende pea alla panemist, aga lisavad juurde: kes unes pärja pähe paneb, see on peigmees.

Aga mitte ainult pea alla ei pandud 9 ehk, nagu mõnes kohas üteldakse, 12 sugu lillesid. Koguni katuse sisse ehk seina praogi vahele pisteti neid kellegi õnne peale. Kui tütarlapse õnne peale sinna pandud lilled kasvama hakkasid, õigem ära ei närtsinud, siis tulid neiule pea kosjad. Närtsisid vana inimese nime peale pandud lilled pea ära, siis tähendas see vana inimese surma. Jaanirohi, salakoi-rohi, poirohi, ravanduserohi ja kaetisrohi pidid alati nende 9 lilleliigi seas seisma. Teisi rohtusid võis tahtmise järele vahetada, neid aga mitte, ehk muidu ei võidud neid enam õnnerohtudeks arvata, mis tulevikku ette kuulutasid. Pärnumaal ustakse veel, et kui sõnajalg jaaniööl kell 12 juurtega üles kistakse, juurte peal peigmehe ehk pruudi nimi seista.

Viljandi pool köidetakse tuleviku teadasaamine vähe raskemate tingimiste külge. Kes tulevast pruuti ehk peigmeest tahab näha, ei tohi pärast päeva loojaminekut enam naerda ega rääkida. Kell 12 peab metsa minema õisi korjama, korjatud õitega aga ristteele sammuma. On mitu korjajat, siis panevad nad seljad vastastikku ja punuvad, ilma et ometigi sõnagi tohiksid rääkida. Kui kõik need tingimised täidetud, siis alles ilmub pruut ehk peig magamise ajal lihtsalt igaühele, kes 9 seltsi lilledest pärga peas kannud, ehk 3 korda õhtul ümber toa jooksnud, ehk 3-kopikalise raha teiste nägemata pea alla pannud.

Koguni lihtsaks teevad järvlased peigmehe nähasaamise oma neidudele. Nad ei nõua muud kui et tütarlaps peab salaja teiste seast ära minema ilusale heinamaale ja sinna puhkama heitma, ja kohe näeb ta peigmeest.

Vähe vanapagana väljakutsumist tuletab saarlaste pruudi ehk peiu vaatamine meelde. Saarlased käsivad nimelt jaaniõhtul kolme risttee peale minna ja seal 9 korda üle vasaku õla vilistada, siis võidavat näha tulevast pruuti ehk peigu.

Uuema aja abinõusid pruudi ehk peiu teadasaamiseks tarvitavad mõne korra Emajõe äärsed. Nad kirjutavad hulga nimesid paberilehekeste peale ja panevad need lehed voodisse. Kelle nimi magajale voodis põue juhtub, see on selle pruut ehk peig.

Jaanipäevaste peiu vaatamise viiside kõrval pruugivad neiud aga tihti ka nääriõhtust vaatamiseviisi: neiu läheb üksi kambrisse, astub peegli ette ja vaatab seni peeglisse, kuni peigmees ilmub. Mõnegi vaese neiu käsi on aga niisugusel korral halvasti käinud. Keegi kelm sai neiu nõust aru, moondas enese hästi hirmsaks ja astus siis salamahti tuppa. Peeglisse ilmus varsti kole kuju ja hirmutas vaataja neiu kus seda ja teist. Räägitakse, et enam kui üks tütarlaps peigmeest peeglist otsides koleda kuju pärast enda surnuks ehmatanud. Ka läbi 9 võtmeaugu vaadates ilmub tulevane.

Jaanipäevane ilmgi kuulutab omalt jaolt tulevikku ette. Kui jaanipäeval päike selgesti tõuseb, tuleb hea heina-aeg. Sajab aga terve jaanipäeva otsa, läheb heina-aeg väga viletsaks. Soe jaanipäev kuulutab sooja lõikuse-aega, vilu jaanipäev vilusid öid. Muidu öeldakse veel: jaanikuu niiskus täidab põllumehe salve.

Jaaniööl põlevad raha-augu tuled. Rahahaldijas toob maapõue peidetud varandusi välja ja kuivatab neid iseäralikus puhastusetules; mõnele möödaminejale annab ta varandusest süte kujul osa. Jaaniööl õitseb ühe minuti sõnajala õis, mille omandamine omanikule kõiki soovisid täites õnne ja rikkust majasse toob, kuid vanapagan püüab alati takistada, et nägija õit kätte ei saaks, ei jõua aga ometi nupumehele võitmata takistusi teele saata. Lühedalt: Jaaniöö avab vanarahva arvamise järele õnneriigi, kuhu aga ometi ainult osav nupumees sisse pääseb ja saadud varandusi tõesti küünib kasutama.

Kui ka pealiskaudse otsustamise järele Jaan = Johannes nagu vägeva jumalana esineb, kellel võimus imeasju korda saata, ei jäta sügavamale asjaoludesse tungimine Jaanile niisugust aupaistust järele. Kõik jaanipäeval ettevõetavad ohverdamised ei kuulunud alguses sugugi Jaanile, niisama vähe kui neid üleüldiselt Jaani omadeks nimetatud, ehk neid küll Jaani nimepäeval annetati. Jaanipäev langeb suvise pööripäevaga peaaegu täiesti ühte. Vanad põhjamaa rahvad pühitsesid selle pööripäeva ajal iseäralikku valguse ja rõõmu pidu, mille kommetest endid paljud meie ajani alal hoidnud. Kui hiljemini paganusepidu pidamine ristiusu ajal ära keelati, aga ristiusu jaanipäev just paganuse pööripäeva-pidu aja peale langes, muutus ainult nimi, kuna vanad kombed jäid edasi kestma. Ka vanad germaanlased ja slaavlased pühitsesid muiste selsamal ajal pidu, germaanlased päikesejumala Balduri auks, kellele nad mitmesuguseid ohvrid ohverdasid. Kelle auks ennemuistsed eestlased suvist pööripäeva-pidu pühitsesid, võimata meie ajal enam ära määrata. Katoliku kirik katsus apostlit Jaani = Johannest pidu peremeheks teha, kuid vähese tagajärjega; pidu peremees vajus nagu näiteseinte taha, kuna pidu ise näitelavale etteotsa veeres. Juba Grimm tõendas omal ajal, et jaanitulesid vähem rõõmutuledeks kui ohvrituledeks tuleb arvata, ja selle Grimmi väitega ühinesid hilisemad uurijad. Jaanituld peeti alguses pühaks tuleks ja katsuti iseäralikul viisil saavutada. Hõõruti kaht puutükki nii kaua teineteise vasta, kuni nad põlema süttisid. Ehk keerutati puuratast puutelje ümber nii kaua, kuni ratas ehk telg põlema süttis. Seda tule tekkimist rattarummust tuletab mõnes kohas veel rattarummust tehtud jaanituli meelde.

Vanasti pandi iseenesest põlema süttinud rattarumm jaanituleks põlema. Seda tuld peeti pühaks, viidi koju kaasa ja hoiti järgmise aastani alal, lootuses, et see häda ja kahju eest varjab ja majast kõik kurjuse kaotab. Sellepärast aeti karjagi niisuguse tule juurde ja usuti nõidade põgenemist tule juurest. Isegi läbi tule hüpati juba vanasti, et pahet küljest kaotada. Seda kommet on mitmes kohas uuema ajani alal hoitud. Lühedalt: jaanituli esines ühelt poolt ohvrina, teiselt poolt puhastusetulena kõige halbtuse, haiguste, hädade hävitamiseks (Jaaniraamat, l. 64—78).