Eesti uuem mütoloogia/Maret
MARET.
Margareta nime on eestlased Maretaks, Maretiks lühendanud. Katoliiklased õpetasid neid püha Margaretat austama. Püha Margareta oli pagana preestri tütar Antiookiast; imetaja pööris ta ristiusku. Ristiusu pärast sundis isa ta kottu põgenema. Võõrsil hakkas ta lambaid hoidma. Hiljemini jõudis ta usu pärast vangi, kus lohemaoks moondunud saadan vanajutu järele tuli teda kiusama, aga ristimärgiga võitis ta kurja vaenlase. Aastal 290 sai ta märtrisurma. Katoliiklased kujutavad teda karjakaitsejana, kepp käes, lohemadu jalgade all. Katoliiklaste karjakaitsejana arvati teda loomi haiguse puhul terveks tegevat, seks anti Margaretale ohver: mindi idas oleva akna äärde tagaspidi ja visati rahatükk aknast välja. Karja eest hoolt kandes lubab Margareta — teisendi järele Jumal — maretapäevani rohtu niita; siis lööb rohule raudnaela sisse, et täiskasvanud rohtu enam loomadele ei niidetaks. Enne maretapäeva ütlevad peremehed heinamaal tihti töölistele: „Olge kärmed, pea lööb Maret heinale raudnaela sisse; kes heinast siis enam jagu saab!“
Vanad eestlased pidasid Rõugutajat, Rõõgutajat nurganaiste kaitsevaimuks. Seda hüüti tihti appi: „Rõugutaja, tule appi!“ Kreutzwald laseb Kalevipojas Lindat sünnitamisevaevas mõnda korda Ukut ja Rõugutajat appi hüüda. — Pärast sünnitamist tõstis ämmamoor lapse lauale, üteldes: „Tule, Rõugutaja, tõsta lasta!“ Mungad ja preestrid ei sallinud niisuguse paganusest pärit oleva olevuse appihüüdmist; nad käskisid neitsit Maarjat ja Margaretat appi hüüda. Neid mõlemaid austati Saksamaal lastesünnitajate kaitsepühalistena. Eesti rahvalauludes on Maarja appihüüdmine hästi alal hoidunud. Vähem teame Margareta, Mareta appihüüdmisest. Igatahes õpetasid mungad ja preestrid eestlasi Margaretatki lapse sünnitamise ajal appi hüüdma. Karjalas peetakse Margaretat „targaks“, „teadjaks“
Maretale pühendati meie kodumaal Karuse kirik, mis vist juba enne 1271 ehitatud.
Ühes Eesti rahvalaulus läheb Maret metsa, satub seal saksa poja Andresega kokku. Mõne aja pärast sünnib Maretale poeg. See rahvalaul on Eestist kuni Jäämereni tuttav. Kuna Maret Eestis veel tavaline tütarlaps on, moondab ta kaugemal kuju ja vähe nimegi. Karjalas esineb ta Marketana ja Marjattana. Kalevalas võiab Virokannas selle Marjatta poja „Karjalan kuningahaksi, Kaiken vallan vartijaksi“ Kalevalas astub neitsi Maarja Mareta asemele ja ta pojana esineb maailma Lunastaja. Eesti rahvalaul ei tee kristlikkude ainetega midagi tegemist, vaid kirjeldab ainult igapäevase elu Mareta juhtumisi.
Maretapäeva hüütakse ka karusepäevaks. — Rahva arvamise järele võib maretapäeval juba uut leiba saada: „Maretapäeval saab hädaleiba, olevipäeval laia leiba!“ Maretipäeval äestatakse kesapõldusid rukkikülvi alla; niisugune äestamine ei lase rukki-ussi põllu sisse tulla. Muidu öeldakse veel maretapäeva kohta: maretapäevast läheb metsa põõsas pimedaks.
Mitmel pool kästakse maretapäeva pühitseda, vähemalt mitte tööd teha, ehk muidu tulla karu kahju tegema. Pilistvere kirikukutsumise-protokoll 1683. a. kaebab, kogudus pühitseda maretapäeva, kartes, et karu muidu nende karja murrab. Nagu näha, on meil karu lohemao asemele astunud. Saaremaal viidi Mustjalas vanemal ajal maretapäeval kabeliaiale ohvrid; iseäranis pidi viina sel puhul voolama. Vastasel korral kardeti kalasaak kaduvat. Ei selgu enam, kellele see ohver oli määratud, kas Marettale või kellelegi muule olevusele. Kardeti, et mitteohverdamise puhul veevalitseja enesele vägisi kas inimese ehk looma ohvriks nõuab. Inimene uppus niisugusel puhul merde, loom aga kukkus Panga otsast alla merde.
Maretapäev on meil endise karusepäeva asemele astunud. Karusepäev aga oli karu austamisele pühendatud. Muistsed eestlased arvasid karu niisama tarvilikuks austada kui haldijate hulka, kes ilma austamata ja ohvrit saamata neile kergesti oleksid võinud kahju teha. Karusid asus muiste palju meie maal; need ähvardasid esivanema karja. Hädaohtude eemalehoidmiseks määrati karu austamiseks iseäralik püha.