Eesti rahva ennemuistsed jutud/Võõrasema
VÕÕRASEMA
Ükskord oli noore-ealine leskmees teist korda kosja läinud, aga silmad koju unustanud; sellepärast tõi ta väga tigeda nooriku majasse. Kõige kibedamat koerapidu pidi esimese naise tütar maitsema, kes kahe aasta vanuses kui talleke emast järele oli jäänud. Aegamööda, kui võõrasema ise oli tütrekese ilmale toonud, läks võõraslapse lugu hoopis lakka. Siiski kannatas vaene emata loomake kõik kibedused ja raskused, ega kaevanud kellelegi oma viletsust.
Kaval ja tige võõrasema oskas rahva silma ees oma kurjust varjata ja tegi mõndagi tempu, nii et inimesed võisid uskuda, et tema võõrastütart enamgi hellitab ja kallimaks peab, kui oma lihast tütart. Läksid tütarlapsed pühapäeval kiriku ehk kuhugi mujale võõrasse paika, siis nähti ikka võõral tütrel ilusamad ehted ümber olevat kui omal lapsel.
Aga nende naabruses elas üks tark lapse-rõugutaja vanaeit, see vaatas lugu terasema silmaga, ja teadis, kuidas võõrastütre lugu kodus käis, kus teiste silmi vaatamas ja nägemas ei olnud. Tuli vanaeit vahetevahel neid vaatama, siis silitas ta salamahti, teiste nägemata, võõrastütre pead ja palgeid, üteldes:
„Kannata ja looda! Küll tuleb ükskord ka sulle parem aeg kätte.“
Ootajale läheb aeg igavaks, ja kui aasta aasta järgi mööda jõudis ja ometigi paremat põlve majasse ei toonud, hakkas vaenelaps mõtlema, et külaeideke temale üsna tühja oli luisanud.
Juba olid mõlemad tütred inimeseks kasvanud, seal tuli ühel hommikul kosilane nende talusse. Aga emale meelehaiguseks ei tahtnud mees mitte tema tütart, vaid võõraslast kosida.
Ema ütles:
„Lapsed on meil mõlemad veel väga noored, kelle kael tanu ei jõuaks kanda; mina ei raatsi neid nii vara mehele panna.“
Mees ei tahtnud niikaua oodata, mispärast viimaks kaup nõnda sobitati, et ta poole aasta pärast kosjaviinaga pidi tagasi tulema.
Ema mõtles salamahti oma südames:
„Küllap toimetan asjad nõnda korrale, et ta ometigi minu tütre naiseks võtab.“
Kui kosilane siis poole aasta pärast teist korda tagasi tuli, vahetas ema tütarlaste riided ümber ja pani nad mõlemad nõnda voki taha istuma, et tuppa astuja neid seljast, aga mitte silmist pidi nägema.
Viinad võeti vastu ja ema ütles lahke sõnaga:
„Noh, armas kosilane! kui vanasõna tõtt tunnistab, siis peab süda sind nägemata oma armsama juurde juhtima. Avalda mulle nüüd: kumb neist ketrajatest sinu oma on?“
Kosilane astus sedamaid võõrastütre voki taha ja ütles:
„Võõras küll koor pealt, aga tuum ketraja sees oma.“
Nõnda pidid nüüd kosjaviinad joodama. Ehk küll tuline viha ema südant kippus lõhkuma, näitas ta siiski kosilasele lahket nägu. Aga pärast kosilase minekut langes rahesadu seda raskemalt vaesele tütrele kaela, keda ta arvas peiule salamahti märku olevat andnud.
Pulmapäeva hommikul ehtis ema oma tütre uhkesti riidesse ja mässis silmad siidirätikute sisse, et vaevalt ninaots välja jäi. Seepärast ei võinud peig ega pulmalised tema pettust tähele panna. Oma tütre asemele oli ta ühe õlest tite teinud, sellele tütre riided selga pannud ja leeaugu kõrvale istuma seadnud, et pulmalised uskuda saaksid: oma laps keedab niikaua kodu pulmalistele rooga, kui poolõde kirikus mehele laulatatakse.
Võõrastütar vaene istus aga rehe all ühes kummuli pööratud vanas tündris, kuhu palju risu peale oli pandud, et hiir kogemata lõksust välja ei pääseks.
Saajad ei olnud õueväravast veel kaugele jõudnud, kui naabrieit tütarlapsele appi jõudis, teda tõrre alt vangist välja päästis ja tal käskis kiiresti saaja kannul joosta, et ta kirikus laulatusele jaole saaks.
Aga sõites laulsid peiu saanitallad kirikuteel ühtepuhku:
„Oma ohkab tõrre alla, |
Peigmees küsis:
„Miks saanitallad nii imelikult vinguvad?“
Ämmaeit kostis kavalasti:
„Saanitalda tantsib pulma, |
Tõrre alt pääsenud tütarlaps jooksis küll kiiresti saaja kannul kirikuteed, aga hobuse jalad olid temast palju virgemad, sellepärast ei võinud ta pulmalisi enam kätte saada. Kui ta kiriku jõudis, olid sõrmused juba vahetatud. Mis nüüd teha? Kõik lootus oli otsas. Nuttes läks petetud ja ärapõlatud pruut kirikust, istus tee äärde maha, kust saajad koju poole minnes mööda pidid sõitma. Kui saajalised mööda sõitsid, laulis tütarlaps:
„Seisa, seisa, saajakene, |
Peigmees küsis jälle, mis see laul pidi tähendama ja ämmaeit vastas:
„Üks lapuline laulab nalja!“
Aga asi ei olnud peigmehe silmas kogunisti naljakas; sellepärast laskis ta hobuse seisma jääda ja tahtis minna taga nõudma, mida see naljatemp tähendab. Isamees hakkas teda sõitlema, üteldes:
„Ära tee ennast rahvale naeruks! Kes kosja- ja saajateel koera haukumist läheb kuulama? Oma on sul saanis, nüüd sõida koju, enne kui vorstid ja koogid külmaks jahtuvad!“
Aga ärapõlatud piiga oli ühe pulmalise saani kannule karanud ja sõitis nüüd teistega seltsis koju poole. Saaja kinnipidamise paigas, seni kui peiupoisid kodunt õllekannusid tõid, põgenes tütarlaps saani kannult, istus kadakapõõsa alla ja laulis jälle oma lugu:
„Seisa, seisa, saajakene, |
Peigmehe süda paisus viha täis, ta tahtis asja ligemalt vaatama minna, et selget otsust saada. Aga ämm ja isamees sedamaid keelama:
„Ära kuula lapuliste naljalori, miska ennast rahvale naeruks teed!“
Ehk küll peigmees natuke kahtlema oli hakanud, siiski ei julenud ta vanemate inimeste keeldu tühjaks panna.
Pulmaperesse jõudes tõsteti noorik saanist ja viidi laua taha, aga rätikuid ei võetud tal peast, mispärast peigmees pettust ei võinud näha. Kui nad söömalauas istusid, laulis põlatud võõraslaps ukse tagant:
„Peiukesta petetie |
Ämmaeit kargas vihaga pulmalauast ja ütles:
„Sugege häbemata lapulised vemblaga lävelt ja ukse tagant!“
Aga võõrastütar põgenes lakka, kus ta seni tahtis oodata, kuni noorrahvas kambri magama viiakse. Peigmehele ei maitsenud enam söök ega jook, imelikud laulud, mis ta mitu korda oli kuulnud, tegid tal meele nukraks.
Et noorikul sugugi naisterahva kombel loodud rinda ei olnud, sellepärast oli ema temale takukoonlad särgi alla põue pistnud. Kui noorrahvas ja pulmalised olid magama läinud, laulis tuttav hääleke jälle akna tagant:
„Peiukene, poisikene! |
Peigmees seisis kahevahel, süda sees külmem kui küünlakuu, aga kui noorik oli magama uinunud, ruttas ta asja läbi katsuma, kas laul tõtt ehk valet tunnistanud. Ja vaata! takud olid tõesti noorikul rindade asemel põues. Nüüd märkas mehike avalikult pettust, aga siiski ei lausunud ta sellest kellelegi sõnakest, vaid pidas salamahti nõu, kuidas ta ülekohut võiks kätte tasuda.
Teisel päeval noorikuga koju sõites leidis ta jõel jää sees augu, pidas hobuse kinni, ja tegi, kui tahaks hobust joota. Sasis siis äkitselt nooriku peast karvupidi kinni, vedas ta augu servani ja tõukas, pea alla, jalad ülespoole, vette.
„Parem naiseta elada kui takukoonalt kaisutada,“ mõtles mees ja sõitis oma teed.
Õhtul koju jõudes leidis ta aga oma juba kambris ees, kelle rõugutaja-eit salamahti sinna oli toimetanud. Mees oli vahetamise kaubaga väga rahul, ega avaldanud kellelegi sellest loost, mis temale pulmas juhtunud. Ta elas rahus ja õnnelikult oma noorikuga.
Rohkem kui aasta pärast, kui noorikutanu kandjast juba naine oli saanud ja ta parajasti esimest lapsukest kiigutas, tahtis võõrasema teda vaatama minna. Noorikute vahetamisest ei teadnud ta midagi, vaid arvas sestsaadik mehe naiseks oma enese tütart. Et võõrastütar pärast pulmi enam kodus oma silma ei näidanud, leidis võõrasema õigel korral olevat.
„Tütarlaps pelgab veel pulma pilli, ja teab juba ette, kuidas koju tulles tuletungal tema selga tantsima tuleks!“ ütles võõrasema.
Kui ta väimehele minnes jõekaldale jõudis, kuhu ülemineval talvel mees laulatatud nooriku oli uputanud, leidis ta ühe ilusa jõenupu veepinnal õitsemas. Eit tahtis õilmekest veest tõmmata ja tütre lapsele mänguks viia. Kätt välja sirutades kuulis ta aga häälitsemist. Kas see tuulest ehk veest tõusnud, ei teadnud ta selgesti tunnistada, aga lauluhääl kostis:
„Ära nopi nupukesta, |
Kuulutus pani eide kohkuma; tal ei olnud paremat nõu kui tarka minna otsima, kelle vägi tütrekest lillekese-kammitsast võiks päästa.
Targa abiga moondati jõenupp jälle inimeseks, misläbi ema oma kadunud tütre kätte sai ja sellega seltsis koju tagasi läks. Seal hakkas ta salanõu pidama, kuidas kõige mõnusam oleks väimeest nuhelda, kes kalli lapse jõkke oli uputanud.
Kui pikk nõupidamine midagi paremat kasu ei saatnud, läks ta teist korda targalt abi paluma. Tark lubas tütre kassiks moondada ja väimehe talusse läkitada. Seal pidi kassike öösel salamahti poolõe lapse kõri ära kriimustama, nii et laps enam unest ei ärkaks.
Aga lapserõugutaja vanamoor, kes niisama kaval nõid oli, jooksis väimehe talusse ette, veel enne kui kass sinna jõudis, ja õpetas naisele:
„Kui võõras kass õhtul tuppa tuleb, siis anna temale piima lakkuda ja meelita silitades endale sülle. Kõrveta siis kassil tulise tuhaga küüned ja käpad ära ning viska ta üle ukse välja.“
Noorik täitis õhtul täielikult külaeide õpetust ja kuulis veel tükk aega hiljemgi kassi valusat vingumist õues.
Teisel päeval sai naabrirahvas kuulda, kuidas kassiks käinud tütarlaps äkitselt raskesti haigeks oli jäänud, et enam sängist ei pääsenud. Käed ja jalad olla tal nartsude sisse mässitud, aga mis vea pärast — seda ei kuulutatud kellelegi, sest ema ja tütar ei rääkinud oma viletsat juhtumist teistele.
Aga ema mõtles ööd ja päevad üksnes selle peale, kuidas ta väimehele ja võõrastütrele kurja võiks kätte tasuda. Ta ütles:
„Kui tark mind ennast elajaks moondab, siis läheb ehk asi paremini korda: ma maksan tütre põletatud käed ja jalad kasudega neile kätte.“
Tark moondaski teda koeraks, tappis salamahti väimehe koera, nülgis naha seljast ja tõmbas koeraks läinud eidele selga, nii et väimehe peres rahvas teda oma koeraks pidi tunnistama.
Aga lapserõugutaja vanaeit oli neist jälle rutulisem, jooksis väimehe talusse ja rääkis:
„Teie õuekoer kipub hulluks minema, ta jookseb ümber ja püüab inimesi ja elajaid hammustada. Püüdke ta sellepärast kinni, kui ta õhtul koju tuleb, pange köie otsa kütke, lööge hambad suust ja lõigake mõlemad kõrvad peast; siis ei ole temast kellelegi kahju karta.“
Mees täitis rõugutaja õpetuse, peksis koera hambad kiviga puruks, lõikas kõrvad ja kihutas ta siis õuest minema. Hiljem kuuldi koera valusat ulgumist õue peal.
Teisel hommikul leiti koeraks läinud ämmaeit raskesti haige sängis maas, suu paistetanud ja verine, kõrvad rätiku sisse mässitud. Ei olnud nüüd emal ega tütrel pikemalt himu kolmat korda minna õnne katsuma, ehk nad küll salamahti nõu pidasid, kuidas ükskord väimehele kõik võlad saaks kätte tasuda.
Hiljem tõotasid nad targale väga suurt palka ja maksid kolmanda osa käerahaks ette, kui tark nende abita tasumise töö korda toimetaks. Küll katsus tark nüüd mitut kavalust ja tempu, aga lapserõugutaja vanaeit tegi kõik tema tarkused tühjaks, nõnda et vanamees viimaks õnne tänas, kui tervete liikmetega oli pääsenud.
Laulatamata mehele saanud võõrastütar elas elu otsani oma mehega õnnelikult. Võõrasemast ja tema lihasest tütrest ei olnud aga pikemalt midagi enam kuulda.