Eesti rahva ennemuistsed jutud/Küti kadunud õnn
KÜTI KADUNUD ÕNN
Ükskord elanud üks niisama osav kui õnnelik kütt, kes, kui ta metsa läinud, olgu suvel ehk talvel, iial ilma rohke saagita tagasi ei tulnud. Mis temale parajal kaugusel silma ette juhtunud, kas lind ehk neljajalgne elajas, oli nii hästi kui tema kotis, sest et tema laeng iial tuulde ei läinud, vaid otsekohe looma külge, keda ta tappa tahtis.
Korraga, ei tea kes temale seda kurja tempu oli teinud, kadunud kütil endine õnn; linnud ja neljajalgsed põgenenud kaugelt tema eest, ja kui ta kogemata mõnele ligi saanud, nii et püssilaeng elajasse oleks võinud puutuda, läinud laeng ometi igakord tuulde. Küll märganud kütt sedamaid, et tema püssiga enam õiget lugu ei ole, ning ta uhtnud ja ohatanud püssi igal viisil, matnud ta kolmeks päevaks ukse läve alla, kust naisterahvas üle käinud, aga ükski abitükk ei tahtnud aidata.
Nõnda oli ta juba rohkem kui nädalapäevad risti ja põigiti mööda metsi hulkunud, igapäev mõned paugud tuulde põrutanud, aga ometigi ei saba ega sarve, ei sulge ega karva kotti saanud. Nukral meelel läinud ta ühel õhtul metsast tulles kõrtsi, tahtnud muretuju jahutuseks paar suutäit viina võtta, aga ka viinal ei olnud maitset. Seal toppinud ta tubakat piipu, pannud piibule tuld peale ja istunud kõrtsi laua taha oma nosu suitsetama.
Silmi kogemata üles tõstes näinud ta võõra mehe nurga pool laua otsas istumas, kellel piipu suus ega õlletoopi laua peal ees ei olnud, vaid mees tõmmanud kriiditükiga kriipsukesi lauale, lugenud neid vahetevahel, kustutanud siis ära ja teinud uued kriipsud asemele, nagu oleks tal kes teab kui suured asjad kokku arvata.
Kui sedaviisi tükk õhtut oli läinud, lasknud kütt enesele toobi õlut anda, miska vahel kuivanud suud kastnud, aga mitte sõnagi rääkinud, vaid mõtetega aega viitnud, nõnda kui teine mees oma kriipsude arvamisega. Kõrtsmik astunud kaubakambrist ja küsinud:
„Külamehed, kui teil enam tahtmist ei ole midagi minu käest võtta või ööseks siia jääda, siis tehke minekut! Ma tahan kõrtsi uksed kinni panna ja magama heita.“
Kütt kostnud:
„Anna, vennike, veel aega piipu toppida ja tuld peale panna, siis lähen ma koju.“
Kui kütt selle talituse oli toimetanud, võttis ta oma püssi nurgast, jättis head õhtut ja läks toast välja. Sõna lausumata astus võõras mees tema kannul. Nagu kütt ukse ees kuuvalgel tähele pani, oli ta rohkesti peaosa temast pikem ja lonkas natuke üht jalga.
Natuke maad edasi minnes nägi kütt, et külamees temaga sedasama teed läks, jäi seisatama ja küsis:
„Kas läheme ehk ühte teed?“
Võõras mees kostis:
„Võib olla! Minu tee läheb igale poole, kus jälgi ees leian, olgu pahemat ehk paremat kätt.“
Kütt ütles:
„Minu tee läheb otsekohe koju.“
Võõras mees kostis naeratades:
„Ükspuha! Siis tulen sind tüki teed saatma, sest et minul kodu ikka seal on, kuhu ma parajasti juhtun.“
Edasi minnes küsis kütt, mis kriipsusid tema kaaslane kogu õhtul laua peale oli tõmmanud, ja miks ta neid kokku lugenud. Võõras mees kostis lühidalt:
„Tänase päeva talitusi, misjuures aga ühe leidsin puudu olevat. Sellepärast pean ruttama, enne kui kesköö kätte jõuab, et veel üht kala püüda.“
„Siis olete vististi kalamees?“ küsis kütt.
Võõras kostis:
„Sedamööda, kuidas lugu juhtub, olen ma kalamees, linnupüüdja, ehk muud, mis minust tahetakse. Seadust mööda pean ma alati teiste inimeste teenistuses oma kingi kulutama. Aga ütle mulle, külamees, mikspärast sina nii nukral meelel oled, et sul kõrtsis viin ega õlu ei tahtnud maitseda?“
Kütt rääkis temale oma õnnetust, kuidas tema püss vist ära tehtud olevat, et linnud ja elajad teda enam ligi ei taha lasta, ja kui kogemata mõni loom laskmise kaugusele tuleb, siis läheb laeng igakord tuulde.
Võõras mees ütles, kui ta küti õnnetust oli kuulnud:
„Sinu püssi rikkuja on üks kaval mees, kelle vastu sinu ohutamised midagi ei aita. Siin ei ole paremat nõu, kui vana peremehe käest abi minna otsima, kes siin üksi aidata võib.“
Kütt küsis:
„Kes see vana peremees on ja kus ta elab? Ma ei ole temast tänini midagi kuulnud.“
Võõras mees kostis:
„Kes tema on ja kus ta elab? Seda ei või ma sulle tõesti ütelda, siiski tahan ma sulle teed juhatada, kus sa temaga võid kokku saada ja oma häda temale kaevata. Vaata, ülehomme on neljapäeva õhtu ja kuu parajasti täis. Mine natuke aega enne keskööd ristteele, vilista kolm korda, ja oota, kuni ta tuleb; püss võta kaasa. Nõnda kuidas tuleriist sul praegu on, ei või ta ühtegi looma tappa, kas või pistaksid sa püssi otsa loomale külge. Ma tahan naljapärast viis sammu sinust eemal seista, pane püssi tugev, kuuliga laeng ja sihi minu peale, kas pähe, südame kohta, kõhtu ehk kuhu sa ise tahad, viga ei saa sina mulle mitte teha.“
„Aga kui ma sulle siiski viga teen?“ küsis kütt.
„Noh, siis on see minu süü,“ ütles võõras mees, „mispärast sinul mingit vastust anda ei tule. Tee kuulile oma märk külge, et sa selle hiljem ära tunned.“
Kütt laadis oma püssi, võttis ühe hundikuuli, tegi hammastega märgi peale, ja laadis siis rasvalapiga tugevasti rohule tropi ette. Kütt mõtles iseeneses: teist inimest naljapärast surma saata oleks küll patt, aga ma tahan temale ühe mälestuse anda, et tal pikemalt lusti ei oleks niisugust nalja jälle katsuda. Ma läkitan temale kuuli pahema reie sisse, sest et pahem jalg tal muidugi juba lonkab.
Nõnda mõteldes sihtis ta võõra mehe reie peale vaksa võrra põlvekedrast kõrgemale, et kuul luu kõrvalt pehmest lihast läbi pidi minema.
Võõras mees seisis viis sammu temast eemal liikumata. Püss paukus prantsatades lahti, mees aga astus naerdes temale vastu ja ütles:
„Säh, võta oma kuul!“ ja andis kuuli kütile tagasi.
Kütt tundis sedamaid enese märgitud kuuli ja nägi, et mehel ega tema riietel midagi viga ei olnud.
„Võtku see ja teine minu püssi ja sind!“ hüüdis kütt vihaga. „Teie olete kas mõlemad nõiduseväel ära tehtud, või istub vanapoiss teie sees!“
Võõras mees kostis naerdes:
„Ma ütlesin sulle juba ette, et sinu püss, nagu ta praegu on, ühelegi loomale viga ei või teha. Sinu püssile on targemat arsti tarvis, kui et sinu ohutamised teda jõuaksid parandada. Mine, kuidas ma sulle õpetasin, ülehomme õhtul vanalt peremehelt abi otsima!“
Pikemalt juttu vestes olid nad külatänava ligidale tulnud ja lahkusid seal teineteisest head aega jätmata, kuna kütt mööda tänavat külasse läks ja võõras mees külast mööda sammus. Lahkudes kuulis kütt, kuidas võõras mees iseenesega rääkides ütles:
„Minu tänane päevatöö on nüüd täis.“
Teisel päeval, neljapäeva õhtul, läks kütt juhatust mööda ristteele kadunud õnne otsima. Ehk tal küll süda sees natuke külm oli, vilistas ta kolm korda ja jäi ootama, mis pikemalt peab sündima. Põhjapoolt kuulis ta kohinat, nagu oleks rahepilv tõusmas. Siis paistis välgutuluke temale kolm korda silma ja selle peale seisis üks väike punase habemega vanamees tema ees. Kuidas ta sinna oli saanud, kas tuulest maha paisatud ehk maapinnast üles tõusnud, seda ei võinud kütt ütelda, sest et ta vanamehe tulekut ei olnud näinud.
Vanamees küsis:
„Mis sa minust tahad, et mind siia vilistasid?“
Kütt jutustas temale oma loo otsast otsani, kuidas temal püss nõiduseväel olevat ära tehtud, nii et ta sellega enam elajate ja lindude ligi ei saa, ja kui kogemata neist mõni laskmise kaugusele juhtubki tulema, siis läheb laeng igakord tuulde.
Vanamees ütles:
„Kui ma sulle kadunud õnne pean tagasi tooma, siis peame meie esiteks selle peale kaupa sobitama, kui kaua ma sind pean teenima?“
Kütt kostis:
„Niikaua kui ma elan.“
„Hea küll,“ ütles vanamees, „õnne tahan ma sulle tuua, aga vaata ette, et suur õnn sind ülemeelseks ei tee!“
Siis pistis ta oma käe kaelkotti ja tõi sealt peotäie kaseurbi välja, andis need kütile ja ütles:
„Õmble kodus üks väike kotike ja pista need urvad sinna sisse! Lähed sa metsa lindu ehk neljajalgseid elajaid küttima, pane urvakotike oma tasku ehk põue; siis lased sa iga kord elajaid ja lindusid nii palju, kui sa himustad, ega pea mets neist iial kahanema. Selle osa, mis sa täna oled tapnud, leiad sa homme jälle eest. Aga hoia ennast selle eest, et sa kõige suuremat lindu ehk elajat, kes kui ninamees igakord teiste ees on, oma püssiga ei tapa, muidu kaotaksid sa õnne ja üheskoos ka oma elu. Nüüd anna mulle kauba kinnituseks veel kolm piiska oma verest!“
Kütt kohkus seda kuuldes ja seisis kahevahel, mis ta pidi tegema.
Vanamees, kes ehk tema mõtteid mõistis, ütles:
„Tee, mis sa tahad, ega siin mingit vägivaldset asja ei ole, meie teeme sõbra-kaupa. Tahad sa nõnda kui viimasel ajal igakord saagita metsast koju tulla, siis jäta veri andmata. Aga on sul tahtmist metsasaagi läbi rikkaks meheks saada, siis pead sa mulle kauba kinnituseks küsitud veretilgad andma.“
Kütt võttis oma pastlanõela kübara äärest, torkas sellega pahema käe nimeta sõrme, litsus kolm piiska verd, mis vanamees ühe kasetohu külge kastis ja siis tohu oma tasku pistis. Selle peale puhus ta kolm korda küti püssi sisse ja ütles rõõmsa näoga:
„Nüüd on asjatalitus meil korras, sinu püss on nõiduseväest päästetud ja tapab iga looma, mis sulle metsas ette juhtub tulema. Peale kauba kingin ma sulle ühe püssikuuli, millega sa oma püssi nõidujale võid teenitud palga kätte tasuda. Lase see kuul tuulde ja nimeta lastes keha kohta, kuhu ta peab minema, siis läheb kuul sinna, olgu sihimärk kasvõi mitukümmend penikoormat sinust kaugel.“
Kütt võttis tänades kuuli, tahtis lahkudes vanamehele head aega ütelda, aga vanamees pani oma käe tema suu peale ja käskis vait olla. Silmapilk oli ta küti silma eest niisama imelikult kadunud, nagu ta enne sinna oli tulnudki.
Kütt käänas sammud koju poole ja tahtis teisel päeval metsa minna oma õnne katsuma, kas vanamehe lubadused tõeks ehk valeks pidid minema.
„Läheb lubadus tõeks,“ mõtles kütt, „siis olen õnnekaubaga kokku juhtunud; ometi on kahju, et ma vanamehele kolm verepiiska pandiks andsin. Küllap leiame aegamööda nõu, kuidas kaupa teisiti teha, et ennast kavalusega tema kütkest päästa.“
Koju tulles viskas ta ennast riietega sängi, tahtis paar tundi puhata, et hommikul vara metsa katsuma minna, kas püssi arstimine oli loodetud abi toonud. Rahulist magamist ei tulnud aga temale kõigel ööl; niipea kui laug silma kippus katma, äratasid teda igakord linnuparved ja elajatekarjad, mis kohinal temast mööda kihutasid.
Koidikul kargas ta asemelt, laadis püssi, pistis õnneurvad püksitasku, pani jahipauna kaela ja tahtis ilma hommikusuuruseta kodunt välja minna; vast ukse peal tuli temale meelde enne minekut mõni suutäis linnupetet võtta.
Metsa jõudes tuli temale parv tetri vastu, ninamees isasest metsisest suurem. Kütt temasse ei puutunud, vaid sihtis keset parve. Püss paukus ja kuus tetre langes korraga tema ette maha.
„Aitüma, vana peremees!“ hüüdis kütt. „Ma näen, et sa sõna oled pidanud ja lubadust täitnud.“
Seal tuli tal kuul meelde, mis püssi rikkuja karistamiseks peale kauba oli antud. Ta mõtles:
„Ma tahan ülekohtusele teenitud palka maksta ja hoolt kanda, et temal edaspidi minu püssi narrimine enam nii kerge ei pea olema.“
Ta laadis püssi, pani kuuli peale ning laskis laengu tuulde, üteldes:
„Tungi nõia mõlemast põlveluust läbi!“
Et tal täna pikemat himu ei olnud lindusid lasta, võttis ta oma kuus tetre maast ja hakkas koju poole minema. Lagedale tulles tõusis parv põldpüüsid tema nina eest üles, jälle üks suurem teistest. Kütt mõtles:
„Kahju, et püssi moonata jätsin, muidu oleksin võinud siin teist korda õnne katsuda.“
Linnud nagu oleksid tema mõtteid mõistnud, laskudes paarisaja sammu kaugusel maha. Kütt laadis püssi ja sammus nendele järele. Linnud tõusid teist korda üles. Kütt laskis suure ninamehe eemale lennata ja sihtis siis linnuparve keskele; tosin püüsid langes maha!
„Tohoo!“ hüüdis kütt, „kui lugu pikemalt nõnda edasi läheb, siis ei tohi ma muidu enam metsa minna, vaid pean hobuse vankriga kaasa võtma, miska linnukoorma võin koju viia.“
Ja lugu läks tõesti nii õnnelikult edasi; kütt saatis igal nädalal terve koorma lindusid linna turule. Ometigi ei nähtud sellepärast neid metsades kuskil kahanevat, vaid küti arvates kasvas lindusid ja elajaid seda rohkem peale, mida enam ta neid eest ära oli hävitanud.
Hõlpus amet, kus linnulaskmine kui mänguasi näis olevat, tegi aga küti hooletuks. Hooletusega koos tõusis viinahimu, nõnda, et ta nüüd enamasti ikka kõrtsides vedeles ja sagedasti sealt kirjude silmadega õhtul koju läks. Joobnud peaga oli ta paar korda oma kaubast vana peremehega teistele kiidelnud, misläbi jutt laiali pääses ja rahvas rääkima hakkas, et kütt oma hinge vanapoisile olla müünud.
Ühel selgel kuuvalgel ööl tuli kütt jälle kõrtsist, laengus püss õlal, kui üks salk rebaseid lagedal tema ette juhtus. Nende ninamees, tükk maad teistest ees joostes, oli nii ilus, et sooja peaga kütil aega ei olnud kauba tingimusi meelde tuletada, mis temale keelanud olid kõige suuremat elajat maha lasta. Ta tõstis kiiresti püssi palge, sihtis ja andis suurele rebasele matsu pihta. Samal silmapilgul langes — mitte küll lastud rebane, aga tema asemel kütt ise surnult maha.
Teisel hommikul leiti tema surnukeha vähem kui verst maad külast eemal välja pealt, kus püssikuul tema südamest läbi oli läinud. Püssist võis selgesti näha, et ta ennast ise meelega ei olnud tapnud, sest et püss paar sammu temast eemal leiti ja püssi ots temast ära käänatud oli.
Külamehed viisid ta koju ja hakkasid kirstu tegema. Sealjuures tuli sagedasti nende silmade ette üks suur must kass, keda ükski enne ei olnud näinud. Kui kirst valmis sai ja surnukeha taheti sisse hakata panema, tõusis meestel uus ehmatus. Lina surnu pealt ära võttes ei leitud seal enam surnut, vaid üks õlekubu oli tema asemele laudsile pandud. Surnuga ühes oli ka suur must kass ära kadunud, kes keegi muu ei võinud olla kui vanapoiss ise.
Hiljem tõusnud kuuldavaks, et ühel ligidal asuval sortsil, kes kaua aega sängis oli põdenud, mõlemad jalad põlvest kangeks olid jäänud, nõnda et mees muidu ei võinud käia kui kahe karguga. Selle mehe jalad oli vist metsas tuulde lastud küti nuhtlusekuul selle eest alt võtnud, et sorts tema püssi oli ära teinud.