Eesti rahva ennemuistsed jutud/Tark mees taskus
TARK MEES TASKUS
Ükskord oli üks noormees teed käies suure kivi äärde maha istunud lõunat võtma. Kui ta kõhu oli täitnud, sirutas ta väsinud liikmed murule pikali, pead kivi vastu toetades. Naljakad unenäod olid teda magades mängitanud, kus nagu üks madal pirisev hääleke ühtepuhku tema kõrva oli laulnud. Aga mis veel imelikum, ka pärast ärkamist ei lõppenud pirin otsa, vaid kostis edasi. Hääleke näis mehe arvates kivi seest ehk kivi alt tulevat. Mees pani kõrvalehe kuulates kivi külge ja kuulis nüüd selgesti, et pirin kivist tõusis. Terasemalt pirinat tähele pannes, hakkas mees aegamööda ka sõnu märkama:
„Õnnelaps! päästa mind igavast pikast vangipõlvest! Juba seitsesada aastat kannatan nõiaväel siin rasket piina, mis aga siiski mul elu ei lõpeta. Sina oled suure-ristipäeva hommikul päikese tõusul ilmale tulnud, ja sina üksi võid mind vangist päästa, kui sul selleks head tahtmist aitamiseks juhtuks olema.“
Noormees kostis kahtlikult:
„Kes teab, kas rammu tahtmisega ühte jookseb! Räägi mulle esiteks oma viletsust pikemalt ja õpeta siis, mis ma sinu päästmiseks pean ette võtma ja tegema?“
Varjul häälekene ütles:
„Lõika kolme mõisa piirilt üks sõrmepaksune ja vaksapikkune pihlakaoks, võta siis paar pihutäit nõiakollast ja kaetisrohtu, süüta neid pihlaka okstega üheskoos põlema, ja suitseta nendega kivi igalt poolt ning käi üheksa korda vastu päeva kivi ümber, nii et vähematki paigakest suitsetamata ei jää: küll siis pääsevad minu vangistuse väravad lahti, nii et ma jälle päikese paistele ja tuuleõhu kätte tagasi pääsen. Minu tänu sinu heategemise eest peab põhjatu olema, sa pead minu läbi suureks meheks tõusma.“
Mees seisis natuke aega mõttes ja ütles siis:
„Ligemist hädas aidata on iga inimese kohus. Ehk ma küll praegu ei või teada, kas sina hea või kuri vaim oled, tahan ma sind ometigi sinu hädakitsikusest päästa. Aga enne kui mina seda teen, pead sa mulle kindlasti tõotama, et sinu lahti päästmisest ühelegi inimesele kahju ei sünni.“
Kivi-vang tõotas vandega noormehe soovimise täita.
Nüüd läks mees metsa, et tarvilikke abipuid ja rohtusid suitsetamise tarvis otsida. Õnneks teadis ta koha, mis sealt liiga kaugel ei olnud ja kuhu kolme mõisa piirid kokku jooksid. Siiski viivitas teda tarvilikkude asjade otsimine teise päeva lõunani, nõnda et ta vast natuke aega enne õhtut kivi juurde tagasi jõudis.
Tükk aega pärast päeva veeremist hakkas ta kivi suitsetama ning käis õpetust mööda üheksa korda vastu päeva kivi ümber ja kandis hoolt, et pisematki osakest kivist suitsetamata ei jäänud. Kui ta parajasti üheksanda ringi oli lõpetanud, kärgatas äkiline pauk, nagu oleks maapind ühest ära põrunud, ning samal silmapilgul kerkis suur kivi ja tõusis kolme sülla kõrguseni. Üks väike mees kargas kui tuul kiviaugust välja ja pistis jooksu, nii et jalakannad välkusid. Aga ta ei olnud veel viit sammugi mulgu äärest eemale jõudnud, seal langes kivi oma vanasse pessa tagasi, päästjat ja päästetut tolmu ja prügiga kinni kattes.
Natuke aega hiljem tuli kivi alt päästetud vang päästja juurde tagasi, võttis tänades tema kaela ümbert kinni, ja kippus tema kätele ja jalgadele suud andma, mida noormees aga ei lasknud teha.
Hiljem istusid mõlemad kivi äärde murule maha, kus päästetud mehike nõnda oma elukäiku hakkas jutustama:
„Ma olin omal ajal väga kuulus tark, tegin rahvale palju head ja sain selle eest rohket maksu. Ma arstisin inimesi ja elajaid, kui neile midagi viga juhtus; nõndasamuti ajasin kurjade nõidade tööd nurja, mis nad rahvale kahjuks püüdsid teha. Sellepärast vihkasid ja kartsid nad mind kui tuld, sest et mina neist igapidi kangem olin. Nad pidasid isekeskis mitmel viisil nõu, kuidas nad mind võiksid lingutada. Aga minu tarkus ajas kõik nende ettevõtmised tühja, nii et mulle neist iial kahju ei tulnud.
Viimaks panid nad üheskoos hulga raha kokku, saatsid sellega ühe kavala saadiku põhjamaale ja lasid sealt ühe kange vanatarga endale abiks tulla. See kelm võttis mind enam küll kavaluse läbi kui väekaupa kinni, varastas salamahti minu abiriistad ja pani mind kivi alla vangi, kus ma niikaua piina pidin kannatama, kui õnne juhtumisel üks mees siia tuleb, kes suure-ristipäeva hommikul päikese tõusu ajal on sündinud. Seitsesada aastat olin ma asjata seda õnnelikku silmapilku oodanud; seal tulid sina eile, võtsid heldest südamest minu palveid kuulda, ja said mulle päästjaks. Tänu, lõpmata tänu sulle heategemise eest! Jah, niikaua kui minu elupäevad kestavad, tahan ma sind tänada. Ma tahan sind palgata teenida ja kõike oma väge ja tarkust sinu õnne jaoks tarvitada, kuni ma sind nii kõrgele olen tõstnud, kui surelikul inimesel iial võimalik on. Kui ma selle tõotuse olen täitnud, siis tahan ma sind endale appi kutsuda, et sinu abiga oma vaenlasele kurja võiksin tagasi maksta, kui kogemata juhtumine teda minu silma ette peaks tooma. Selle päevani tahan ma inimeste silmade eest varjul seista, et vaenlased minu päästmisest sõnumid ei saaks. Mul on nõiduseväel võimalik ennast igal kombel moondada, kuidas ma ise tahan. Nii võin ma enese kirbuks moondada ja sinu püksitaskus elada. Kus sul iial minu abi ja nõu tarvis läheb, seal astun ma püksitaskust ja kargan sulle kõrva taha nõu andma, mis sa pead ette võtma ja tegema. Minu peatoiduse pärast ei ole sul tarvis muretseda; olen seitsesada aastat kivi all eineta elanud, mis mul siis tuuleõhus ja päikese paistel viga peaks olema? Nüüd tahame magama heita, et homme hommikul seltsis minna õnne katsuma.“
Kui vaim ehk tark — või kes ta muu võis olla — nõnda jutu oli lõpetanud, võttis noormees natuke õhtust leiba ja heitis puhkama. Teisel hommikul unest ärgates seisis päike juba kõrgel taeva serval, aga eileõhtust kaaslast ei tulnud kuskilt nähtavale. Noormees ei teadnud une kammitsas, mis ta sellest loost pidi arvama: kas eilsed juhtumised olid temale tõesti sündinud, või oli see paljas öösine unenägu olnud?
Peale hommiku-suuruse võtmist tahtis ta parajasti teele hakata minema, kui kolm teekäijat sedasama teed tema poole tulid. Neil olid antvärgi sellide viisil tehtud riided ja nahkpaunad rihmadega seljas. Korraga tundis meie noormees kutistamist oma kõrva taga ja otsekui peenike sääse sirin tungis tema kuulmesse:
„Meelita teekäijad jalgu puhkama, ja kuula nende käest, kuhu nad tahavad minna.“
Nüüd tuli mehele vast meelde, mis kaupa väike mees eile temaga oli teinud, et ta püksikarmanis lubas elada ja talle nõuandjaks olla. Eilsed juhtumised tõusid sedaviisi arvatud unenäost tõe kirja.
Kirbukandja astus teretades paar sammu tulijatele vastu, palus lahke sõnaga neid kivi äärde maha istuda jalgu puhkama, ja kui ehk nende teekäik ühtepidi juhtub minema, siis nad neljakesi seltsis edasi võiksid minna. Teekäijad antvärgisellid jutustasid, mis suur õnnetus kuninga linnas mõne päeva eest olla juhtunud, et kuninga ainuke tütar suplemisel jõkke ära uppunud. Ja ehk küll vesi seal kohal kogunisti sügav ei olnud, siiski ei olevat rahval võimalik olnud surnukeha jõest üles leida, nõnda et kuningatütar kui vette ära sulanud olevat.
Kirbukandja tundis jälle tuttavat kutistamist, ja tema salajane nõumees sirises talle kõrva:
„Mine nendega ühes, sina võid seal õnne leida.“
Kirbukandja täitis nõumehe käsu ja seltsis teistega.
Kui nad juba tüki maad edasi olid läinud, vedas tee neid paksu männimetsa sisse, kus üks vana märsiräbal maantee kõrval kraavi ääres maas oli.
Kõrva-kutistaja ütles:
„Võta vana märsiräbal maast, see annab teile teel tulu!“
Ehk küll mees seda nõu ei tahtnud uskuda, siiski võttis ta lagunenud märsi maast, riputas paelapidi selga ja ütles naerdes:
„Inimene ei pea midagi ära põlgama, mis ta kogemata teelt leiab; kes teab, kus märsiräbal meile tulu toob?“
Kaaslased kostsid naerdes:
„Võta meie pärast kui tahad, ega tühja märsi kandmine sul õlgasid vaevama hakka.“
Ometigi pidid nad paar tundi hiljem märsi salaväge tundma saama, ja meest tänama, kes põlatud asja maast oli võtnud.
Äge lõunane päike pani meestel kehad aurama; nad istusid ühe laiade okstega puu alla puhkama ja tahtsid parajasti leivapalukest hakata võtma, mis igaühel moonakotis oli, kui kõrva-kutistaja oma peremehele ütles:
„Sunni märssi teile süüa andma!“
Mees mõtles: tahab tema mulle nalja teha, miks ma siis teistele nalja peaksin keelama? Ta võttis märsi kaelast, pani jalgade ette muru peale maha, koputas kepiga märsi peale ja hüüdis:
„Märsike, märsike! muretse meile süüa!“
Kas on imelikumat kuskil maailmas nähtud ehk kuuldud, mis nüüd sündis? Mehe naljatamine läks sedamaid tõeks. Märsi asemel seisis väike valge linaga kaetud söömalaud nende ees, roavaagnatega täidetud, ja neli lusikat roogade kõrval. Ja mis magusad maiused laua peal! Värske lihaga keedetud leem, sealiha, vorstid ja püülijahust koogid, keelekasteks aga pudel õlut, viina ja mõdu. Mehed hakkasid palumata sööma, kui oleksid nad pulmalauas, sest et nad elupõlvel paremaid roogasid ei olnud maitsenud.
Kui neil kõigil kõhud olid täidetud, nii et keegi enam sööki ega jooki ei himustanud, kadus laud niisama äkitselt nende silmade eest kui ta sinna oli tulnud, ega jäänud muud järele kui vana märsiräbal.
Esiteks olid mehed kolmekesi märsikandjat naernud, aga nüüd himustas igaüks kallist annet enesele selga võtta, nõnda et sellepärast neil tüli kippus tulema. Viimaks ütles märsi leidja:
„Mina võtsin räbala tee äärest üles, seepärast arvan ennast õigusega märsi peremeheks.“
Teised ei saanud tema ütlemist valeks ajada, vaid pidid märsi leidjale päranduseks jätma. Siiski ei raatsitud toiduandjat enam endist viisi kaela panna, vaid üks teekäijatest võttis nõela ja niidikera oma paunast ja õmbles ühest leivakotist märsile mantli, kuhu sisse toiduandja õrnalt mähiti, et temale tee peal kogemata viga ei sünniks.
Kui mehed paar tundi pärast lõunasööki olid puhanud, tõttasid nad jälle teele. Täis kõht ja lootusest kergitatud süda on teel kõige rõõmsamad saatjad; seda nähti ka meie teekäijatest, kes lauldes ja naljatades edasi läksid. Õhtul tehti põõsa varju murule ööase, kus märsike nõnda kui lõuna ajal, neile rohkesti toitu ja keelekastet andis.
Magama heites tegi meestele kõige suuremat muret, kuidas nad öösel märssi pidid hoidma, et varga näpud külge ei ulataks. Viimaks ühendati nõu, et kõik neli pead märsi peale kokku pannakse, nõnda et ühel jalad lõuna, teisel põhja, kolmandal hommiku ja neljandal õhtu poole jooksevad. Märsi leidja sidus veel pealegi ühe otsa oma vööst märsi ja teise otsa oma pahema käe külge, mis temale märsi liikumisest silmapilk tunnistust võis anda. Ehk küll nende leivaisa paremini ei võinud hoitud olla, siiski äratasid rahutud unenäod mehi mitu korda unest, kus igaühel esimene töö oli, kätt märsi külge pista, et teada saada, kas varandus veel vanas paigas seisab.
Hommikul üles tõustes valmistas märsike käsu peale neile sedamaid hommiku-suurust, enne kui nad teele läksid. Nõnda sündis hiljem iga päev õnnelik lugu, kuni nad nädala pärast kuninga linna jõudsid. Seal sosistas kõrva-kutistaja oma päästjale kõrva, et üks kuri näkk kadunud kuningatütre oma urkasse on viinud, ja lubas temale sinna teed juhatada, kus neitsike praegu varjul istub.
Aga esiteks käskis ta mehel kuninga ette astuda ja kuulutada, et tal kindel nõu on uppunud kuningatütart jõest püüdma minna. Peaks tööl kogemata õnnetus juhtuma, et ta enam eluga tagasi ei pääse, siis peab kuningas tõotama, pool palka tema vanematele koju läkitada ja teise poole linna vaestele jagada.
Ehk küll kuningal vähematki lootust ei olnud, nii pika aja eest uppunud tütre jälgedele saada, siiski võttis ta noormehe pakkumise lahkelt vastu ja tõotas palgaga nõnda teha, kuidas mees oli soovinud.
Kuningakojast ära minnes pirises kõrva-kutistaja:
„Püüa enesele täna õhtul kolm vähki, need võivad sulle teed juhatada.“
Mees täitis tema käsu.
Teisel päeval kogunes linnarahvast kui rahet kaldale kokku, kus mees jõkke pidi minema kadunud kuningatütart otsima. Ka kuningas ise tuli võõra mehe katsetööd vaatama ja laskis toaneitsid kutsuda kohta näitama, kuhu kuningatütar vee alla oli vajunud, sest et neitsid sel päeval kaldal istudes oma silmaga õnnetut lugu olid näinud. Iga mees võis silmapilk mõista, et näidatud paigas uppumine võimalik ei võinud olla; vesi ei olnud täit kolme jalgagi sügav, põhi kindel ja voolamine vaikne. Rohkem kui kolmsada sammu näidatud kohast allapoole minnes leiti üks sügav haud, aga kuidas kuningatütar nii kaugele võis saada? Loomulik lugu ei võinud siin asja sünnitaja mitte olla.
Nõumees pirises mehele kõrva:
„Lase salamahti üks vähk jõkke ja pane tähele, kuhu poole ta läheb.“
Mees täitis viibimata tema käsu, tegi nagu tahaks ta oma käega vee sügavust mõõta, ja lasi rahva nägemata ühe vähi vette. Vähk ujus sammu kakskümmend mööda jõge edasi, käänas siis äkitselt pahemat kätt ja kadus kalda alla. Teine ja kolmas vähk läksid sedasama teed.
Nüüd pirises nõuandja mehele korva:
„Tee on meile nüüd tuttav, sinna peamegi minema. Löö pahema jala kannaga kolm korda kalda peale, karga siis ülepea sisse, küll sealt siis teele saame.“
Mees tegi, kuidas temale oli õpetatud: põrutas kolm korda jalakannaga kallast ja kargas siis ülepea jõkke, et vesi vahus tema järel üles tõusis. Rahvas ootas vaikselt, mis edasi pidi sündima.
Kalda alt leidis mees urkasuu, kust inimese keha hõlpsalt sisse võis pugeda.
„Poe koopasse!“ hüüdis nõumees.
Kui mees natuke aega oli vaevaga edasi pugenud, läks pime tee korraga nii laiaks, et ta püsti võis käia. Nõumees sundis teda julgesti edasi minema.
Tüki aja pärast hakkas pisut valguse äima pimedale teele kumendama, kuni mees viimaks lausa valguse kätte jõudis. Seal seisis lai haljas muru tema silmade ees ja rohkesti poole versta kaugusel üks suur sinikivist ehitatud elumaja.
„Pane tähele!“ ütles nõumees, „mis ma sulle nüüd õpetan, ja täida kõik tükid täielikult, muidu ei või sa kuningatütart vangist mitte päästa. Seal sinises näkimajas elab kadumaläinud kuningatütar. Kaks karu seisavad ööd ja päevad väravavahiks, et ükski elav loom sisse ega välja ei või minna. Neid peame lepitama. Võta oma märsike, kui meie sinna saame, ja sunni teda, et ta enese mesipuuks moondab. See anna karudele ette ja poe nende selja tagant tuppa. Seal tahan sulle pikemalt õpetust anda.“
Väravasse jõudes kuulis mees karude mõmisemist, mis teda argseks tegi; aga kui ta koledaid loomi värava prao vahelt oli näinud, kukkus tal süda korraga püksi. Siiski võttis ta märsi seljast ja sundis teda mesipuuks muutuma. Silmapilk seisis suur mesipuu tema ees, nii raske, et mees teda tõsta ei jõudnud. Aga karud olid meehaisu ninasse saanud, lükkasid ise värava lahti ja tormasid mesipuu kallale, nii et neil aega ei olnud meest tähele panna. Mees tõttas nende selja tagant õue ja sealt otsekohe toa ukse poole, mis õnneks lukus ei olnud.
Nõumees ütles:
„Paremal pool kambril on kuldvõti ees, pööra sellega uks lukku ja pista võti enesele tasku, siis ei pääse vana näkk sealt välja. Pahemal pool kambris, kus hõbevõti ees, istub kuningatütar vangis, keda sa päästma pead.“
Kui mees kuldvõtmega ukse oli lukustanud, kuulis ta kambrist koledat mõuramist, nii et toa seinad vabisesid! Aga ta pistis võtme tasku ja ruttas hõbevõtmega ukse ette. Ukse lahti teinud, nägi ta kuningatütart kurtes sängi peal istuvat. Võõrast meest nähes ehmatas kuningatütar, aga kui mees oli ütelnud, et ta teda vangist päästma on tulnud, kargas neitsi rõõmsasti sängist põrandale.
Noormees ütles:
„Meie ei tohi siin pikemalt aega viita, vaid peame sedamaid teele minema, enne kui karud mesipuu jõuavad tühjendada.“
Siis võttis ta kuningatütre käest kinni ja talutas ta ukse ette. Karud olid mesipuu kallal tööl, ega pannud nende tulemist tähele. Kikivarvul tasaselt astudes pääsesid nad karude selja tagant õueväravast välja. Mees pani väravad väljastpoolt kinni, et karud välja ei pääseks ja tõttas siis minekule.
Nõumees pirises temale kõrva:
„Kutsu märsike tagasi!“
Mees hüüdis:
„Märsike, märsike! tule koju!“ Silmapilk rippus märss temal seljas.
Urgasteele jõudes ütles noormees kuningatütrele:
„Ärge peljake pimedust ega edaspidist teetakistust, me pääseme natukese aja pärast päevavalgele tagasi. Vette jõudes pigistage silmad kinni, kuni ma teid kaldale kannan!“
Edasi minnes leidis ta urka palju laiema, kui sisse minnes, nõnda et nad mõlemad lahkelt läbi pääsesid. Jões võttis ta mõlema käega kuningatütre ümbert kinni ja kandis teda kuivale kaldale.
Suurem osa vaatajaid olid juba koju läinud, sest et neil enam otsija mehe tagasitulemise lootust ei olnud. Kuningas ja tema ligemad mehed istusid veel alles jõekaldal ja rääkisid õnnetust juhtumisest, kui korraga kaks pead veepinnal nähtavaks tõusid.
Kes jõuaks kuninga ja rahva rõõmu üles rääkida, kui surnukeha asemel neitsi elusalt ja tervelt kaldale jõudis. Kuningas langes kord tütre, kord jälle päästja mehe kaela, ja valas rõõmupisaraid.
Aga kui rõõmusõnum tuule kiirul linna oli jõudnud, tulid inimesed tuhandete kaupa imet vaatama. Kuninga käsu peale pidi tema tütre päästja kuninglikus kojas aset võtma, kus temale kuninglikku palka maksti: kolmevõrra rohkem kui esiteks oli lubatud.
Õhtul, kui noormees uhkesse voodisse tahtis magama heita, pirises kõrva-kutistaja:
„Sina ei tohi kauemaks siia jääda kui paariks päevaks, siis peame jälle teele minema, sest sa oled nüüd ühekorraga rikkaks meheks saanud. Ma usun, et kuningas sind aegamööda väimeheks võiks võtta, mida aga mina heaks kiita ei tohi. Sa oled alles liiga noor. Lähme parem veel maailma hulkuma, kuni sa vanemaks ja targemaks saad.“
Ehk see nõu küll mehele meele järele ei olnud, siiski tuli tal õnneks meelde, et see kõik temale siiasaadik tulu oli toonud, mis pisike tark taskus õpetanud. Sellepärast tahtis ta ka nüüd nõumehe soovimist täita.
Kuningas ja kuningatütar palusid küll päästjat, neile kauemaks võõrsile jääda, aga noormees ei tohtinud nende palveid täita, sest et kõrva-kutistaja temale teist nõu oli andnud. Kui rikkal mehel ei olnud temal nüüd enam tarvis jalgsi käia, vaid ta võis, kui tahtis, uhkes tõllas sõita. Et tal aga kiiret ei olnud ja märsike iga päev tarvilikku toitu andis, rändas ta enamasti jalgsi, vanal harjunud viisil.
Ühel päeval puhkas ta parajasti jalgu, kui teda jälle kõrva tagant kutistati ja hääleke pirises:
„Sind aetakse taga ja sinu käest tahetakse märsike vägisi ära riisuda. Sinu endised kaaslased on linnas teistele imelikust peatoitjast rääkinud, mida igamees nüüd enesele omanduseks soovib. Otsi üks tugev tammepuust nui, nii pikk, et parajalt kotti mahub, õõnesta üks ots ja vala sulatina sinna sisse. Siis saad enesele tugeva abimehe, kes sind vaenlaste vastu kaitseb.“
Mees täitis selsamal päeval nõuandja soovimist, valmistas enesele tugeva nuia ja pistis märssi.
Teise päeva keskhommiku ajal, kui mees parajasti paksust metsast läbi läks, kargasid kümme meest puude varjust välja ja tahtsid teda riisuda.
Kõrva-kutistaja pirises temale kõrva:
„Hüüa nui märsist välja!“
Mees tegi nõnda, ja vaata imet, mis nüüd sündis! Nui läks korraga elusaks, kargas märsist ja hakkas vaenlasi virutama, kuni nad natukese aja pärast kõik veriste selgadega põgenesid.
Ühel kenal suveõhtul jõudis meie teekäija suurde külasse, kus noorel rahval parajasti lustipidu vainul käimas oli. Seal liikusid mõned noorikud; tütarlapsed istusid lauldes külakiigel, kuna teised pilli kihutusel siledal murul jalgu tantsul painutasid. Äkitselt tundis vaataja kutistamist oma kõrva taga ja hääleke pirises:
„Õnnetunnil oleme täna siia juhtunud, sest et minu vaenlane peol on. Kui ettepeetud nõu mul korda läheb ja sina küllalt osavalt asja oskad talitada, siis meie saame ta täna kätte ja ma võin talle teenitud palga kasudega ära tasuda. Vaata teraselt tütarlaste hulgas, sealt leiad sa ühe, kellel helmete asemel ilus kirju sõrmejämedune pael kaela ümber on seotud. Selle tütarlapse pead sa enesega tantsule meelitama, kõige kiiremal keeritusel tema kirjust kaelapaelast tugevasti kinni sasima ja paela äkitselt katki rebima. Tema visam kui kassi hing ei saa sellest viga.“
Mees astus sedamaid tantsijate tütarlaste seltsi, kus tal kulus tükk aega otsides, enne kui ta paelakandja teiste hulgast üles leidis. See oli üks pikk, käharate juustega tütarlaps, kellele poisid palju puhkamise aega ei raatsinud anda. Niipea kui taskutarga peremees oli silmapilgu leidnud, kus tütarlaps ühe mehe käest lahti oli pääsenud, palus ta piigat enesega tantsima. Kõige kiiremal tantsul võttis ta parema käega kirjust kaelanöörist kinni ja kiskus selle katki, nii et tükid laiali kargasid. Üks kole mõuramine — ja tütarlaps oli kadunud.
Rahvas ehmatas koledast kisast ja nägi ühe halli kitsehabemega mehe kiiresti paksu metsa poole jooksvat, aga üks teine, temast natuke pikem mees kihutas jooksja kannul, nii et sellel vististi pääsemist loota ei võinud olla. Kaugus ja õhtu pimedus varjasid jooksjate pikemat nägemist, mispärast natukese aja pärast nooremad inimesed lustipidu edasi venitasid, nagu ei oleks midagi vahepeal neile juhtunud.
Meie tuttav vaatas tükk aega noorerahva lusti ja hakkas siis edasi minnes kohta otsima, kus ta rahulikku ööaset võiks leida. Mitte kuigi kaugel külast kuulis ta kedagi kiire sammuga enese taga käimas. Üle õla tagasi vaadates nägi ta ühe tundmata võõra mehe enese kannul.
„Oota, vennike!“ hüüdis võõras mees. „Ma tulen sulle seltsiks kaasa. Kas sa mind enam ei tunne? Lühike aeg on mind tugevaks meheks kasvatanud ja sinu silmale võõraks teinud, siiski olen ma veel sinu võlgnik selle eest, et mind seitsmesaja-aastasest vangipõlvest päästsid ja täna minu kurjema vaenlase minu voli alla andsid, nii et mul enam tarvis ei ole salamahti sinu püksikarmanis elada.“
Selle peale kõneles ta oma päästjale pikemalt, kuidas ta vaenlase metsas kammitsasse pannud, nii et ta tema käest enam ei või pääseda, sest et katkikistud nõidusepaelaga, mis elus madu olnud, kõik vaenlase imevägi korraga otsa oli lõppenud. Nüüd lubas ta vaenlast veel mõne päeva nuiadega lasta parkida, kuni koha üles tunnistab, kuhu ta seitsmesaja aasta eest kolm kuningatütart ja otsatu varanduse peitu on pannud.
„Kuni meie nad üles leiame ja sul võimalik juhtub olema neitsikesi nõiduseunest üles äratada, siis saad sa väga rikkaks ja õnnelikuks meheks.“
Sedaviisi pikka juttu lõpetades võtsid nad üheskoos märsist leiba ja heitsid siis puhkama.
Teisel hommikul läksid nad metsa vangistatud nõida vaatama. Seal seisis vaene mehike, käed ja jalad tugeva köiega kokku seotud ja tugev puunott põlvede alt läbi aetud, nii et ta nagu siil küürus istus ja ennast liigutada ei võinud.
Tark hüüdis käskides:
„Nui märsist välja!“
Seal kargas nui seotud mehe selga ja hakkas teda kolkima, nagu oleks kõik luud tahtnud pudruks tampida. Nõid hakkas armu paluma ja lubas loo üles tunnistada. Kui temalt kuningatütreid ja varandust taga nõuti, ütles ta nende asukoha pika ajaga unustanud olevat. Siis käsutati nui teist korda tööle! Et nüüd nõiataadil enam pääsemise lootust ei olnud, siis tunnistas ta viimaks koha, kus kuningatütred ja varandus pidid olema.
Tark ütles:
„Seni kui meie nad oleme üles leidnud, pead sa mulle vangiks jääma. Aga siia paika ei tohi sind jätta, kus kogemata mõni inimene sind võiks leida ja armu pärast su kütked valla päästa.“
Nõnda rääkides tõstis ta mehikese kui takukoonla endale selga ja kandis teda ühe sügava kuristiku suhu, kust ta mehikese alla viskas, nii et kondid raksatasid.
„Oota seal,“ naeris tark, „meie tagasitulekut!“
Oma kaaslasele seletas tark, et nad koha kauguse pärast muidu sinna ei jõua kui nõiduseväe abil, ja et märsike neile sõiduriistaks peab saama. Tema käsu peale moondas märs ennast väikeseks künaks, kus kahel mehel parajalt sees ruumi oli, et nad istuda ehk pikali heites magada võisid. Künal oli mõlemal pool kaks süllapikkust tiiba. Kui mehed sisse olid istunud, tõusis küna nendega madalate pilvede kõrguseni ja hakkas lõuna poole lendama. Toitu ja keelekastet andis neile lendav küna iga päev targa käsu peale niisama hästi kui endine märsike, nii et neil millestki puudu ei tulnud; niisama vähe oli väsimust nende lendaval laevakesel, mis ööd ja päevad viivitamata edasi tõttas.
Tuulesõudjad olid räägitud viisil juba rohkem kui nädala lõuna poole lennanud, kui tark künale käsu andis, ennast maha lasta.
See sündis ühes laias palavas liivakõrbes, kus muud ei olnud kui mõned ahervarte kivihunnikud. Tark moondas nüüd küna jälle märsiks, andis selle oma kaaslasele selga ja ütles:
„Sul on veel paaripäevane teekäik ees, kuhu mina ei tohi sind saatma tulla.“
Siis ajas ta ühe müüri alt liiva kõrvale, kust natukese aja pärast luuk nähtavale tõusis. Luugi üles tõstnud, tuli üks trepp nähtavale. Nüüd püüdis tark suure porikärbse kinni ja pistis selle väikese karbikese sisse, mille mees oma põue pidi pistma.
Tark õpetas teda nõnda:
„Kui sinu käest küsitakse, kes on see ehk see kuningatütar, siis lase porikärbes karbikesest lahti ja pane tähele, kelle peale ta lendab. Kärbsest tähendatud neitsikest võid sa tõesti selleks tunnistada, kelle järele sinu käest oli küsitud.“
Selle peale läks mees teele, saagu sellest õnne või õnnetust tulema.
Ta oli enese arvates tubli söömavahe pimedat treppi mööda alla läinud, seal tundis ta jalgadel väsimust ja kõhus tühjuse näpistamist. Trepiastmele maha istudes karastas ta söögi ja joogiga oma keha väsimust, puhkas paar tundi ja läks jälle edasi. Natukese aja pärast ulatas valguse äima temale silma ja poole tunni pärast leidis ta enese ühes võõras paigas, kust uhke kuninglik koda nähtavale tuli. Mees sammus sinnapoole.
Toa ukse ees astus üks väike halli pea ja habemega vanataat talle vastu ja ütles:
„Tule, vennike, õnne katsuma! Kui sa mulle tõesti võid ütelda, missugune kuninga noorem tütar on, siis võta tal käest kinni, ja magajad ärkavad sedamaid üles. Aga kui sa eksid, siis langed ka ise sügava une sisse.“
Mees võttis tuppa astudes karbikese põuest ja läks vanataadi kannul, kuni nad kolmandasse kambri jõudsid. Seal magasid ilusa siidivoodi peal kolm väga kaunist neitsit, pealt nähes nõnda ühesugused, et mitte pisemgi märk ei tunnistanud, kes neist noorem ehk vanem võis olla.
Kui mees tükk aega oli magajaid kahtlikult vaadanud ja enda peast mingit paremat nõu ei leidnud, päästis ta porikärbse karbikesest lahti. Kärbes lendas paar korda toas ringi ja laskis enese siis keskmise neitsi peale maha. Mees astus ligemale, võttis neitsi käest kinni ja ütles:
„See on noorem õde.“
Samal silmapilgul ärkasid kuningatütred unest, tõusid sängist, ja noorem õde langes päästja kaela, üteldes:
„Tere tulemast armas peiukene! kes sa meid pikast nõiduse unest oled äratanud. Aga nüüd peame kodu poole tõttama.“
Minnes ei leidnud mees enam endist treppi. Kui nad natuke aega pimedas urkas käsikaudu teed olid otsinud, jõudsid nad kena päikesevalge kätte. Endise liivakõrbe asemel seisid ilusad, rohu ja lilledega kaetud luhad, ja vanade müüride asemel seisis uhke kuninglik koda suure linnaga.
Tark astus neile teel vastu, võttis päästja käest kinni, talutas teda teiste seltsist natuke maad eemale, kus põõsaste varjul väike selge veega tiik seisis.
„Siruta silmad veepinnale!“ käskis tark.
Kui päästja tema käsu oli täitnud, kartis ta oma silmade pettust. Silmnägu oli tal küll endine, aga uhked kuninglikud riided, siidist, sametist ja kullast olid üsna võõrad.
„Kes neid minu selga on sünnitanud?“ küsis noormees.
Tark kostis:
„See oli märsikese viimane töö sinule. Edaspidi ei ole sulle enam tema ega minu abi pikemalt tarvis, sest et sa mõne päeva pärast kuningale väimeheks ja hiljem ise kuningaks tõused, kui vana rauk oma väsinud silmad kinni on pannud. Sellega loodan ma sulle oma võla tasunud olevat.“
„Rohkem kui tuhat korda!“ hüüdis mees rõõmuga.
Mõne päeva pärast peeti kuninga väimehe pulmad, ja kui aasta hiljem vana kuningas mulda oli läinud, tõusis väimees kuningaks.