Eesti rahva ennemuistsed jutud/Tänulik kuningapoeg
TÄNULIK KUNINGAPOEG
Ükskord oli üks Kunglamaa kuningas metsalaanes ära eksinud ega leidnud kõige otsimisega enam teed, ehk ta küll risti ja põigiti käis. Seal astus üks võõras mees tema juurde ja küsis:
„Mis sa otsid, vennike, siin pimedas laanes, kus muud ei ela kui koledad metsalised?“
Kuningas kostis:
„Ma olen ära eksinud ja otsin nüüd teed, kust koju võiksin saada.“
„Tõotage mulle omanduseks, mis teil kodu õue peal kõige esiteks vastu tuleb, siis tahan teile teed juhatada,“ ütles võõras mees.
Kuningas seisis hea tüki aega sügavas mõttes ja kostis siis:
„Mispärast peaksin ma oma hea jahikoera kaotama? Aegamööda võin ma ka ise koju saada.“
Seal läks võõras oma teed, aga kuningas hulkus eksiteel veel kolm päeva mööda laant ümber, seni kui kodunt kaasa võetud toidu-vara lõppes. Ta ei võinud aga siiski endist teerada kätte leida, mis teda koju oleks viinud.
Nüüd tuli võõras mees teist korda tema juurde ja ütles:
„Tõotage mulle omanduseks, mis teil kodu kõige esiteks õue peal vastu tuleb.“
Aga kuningal oli väga kange pea, sellepärast ei lubanud tema ka sel korral veel midagi. Nukral ja vihasel tujul eksis ta jälle metsas ühest paigast teise, kuni ta viimaks väsimuses ühe puu alla maha langes ja surmatundi juba tulemas uskus.
Seal tuli võõras mees kolmat korda — kes muu ei olnud, kui vanapoiss ise — kuninga ette ja ütles:
„Ärge olge ometi alp! Mis võib teil ühe koera küljes nii kallis olla, et seda oma elu päästmiseks ei raatsi ära anda? Tõotage mulle, mis tee juhatamise palgaks küsisin, ja teie peate eluga sellest hädast pääsema.“
„Minu elu maksab rohkem kui tuhat koera!“ vastas kuningas. „Seal küljes seisab terve kuningriik rahvaga. Olgu siis, ma tahan sinu soovimist täita, vii mind koju!“
Need tõotuse sõnad olid vaevalt üle tema keele käinud, kui ta enese metsa ääres lagedal leidis, kust kuninglik koda tema silma ulatas. Ta sammus ligemale ja esimene, mis temale õueväravas vastu tuli, oli amm kuningliku rinnalapsega, kes isa vastu oma käed laiali sirutas. Kuningas ehmatas, sõitles amme ja käskis lapse ruttu ära viia. Tema truu koer tuli natuke hiljem, saba liputades ja joostes sinna, aga truuduse palgaks tõukas kuningas teda vihas jalaga eest ära.
Nõnda peavad süüta alamad sagedasti vastama ja valu kannatama, kui ülemad suisa peaga kõverust on teinud.
Kui kuningas viha natuke oli jahutanud, laskis ta oma lapse, ilusa poisikese, ühe kehva talupoja tütre vastu ümber vahetada. Kuningapoeg kasvas kehvade inimeste leeaugu ees, kuna aga talupoja tütar kuninglikus kätkis siidiriiete peal magas. Aasta pärast tuli vanapoiss oma võla tasumist kätte nõudma ja võttis väikese tütarlapse enesega kaasa, keda ta tõesti kuninga lapseks arvas, sest et lastevahetamise pettus temale teadmata oli jäänud.
Kuningas aga rõõmustas väga, et tema kavalus nii hästi korda oli läinud, laskis suure rõõmupeo valmistada ja kinkis vahetatud lapse vanematele rohkeid andeid, et tema pojal hurtsikus mingit puudust ei võinud tulla. Siiski ei usaldanud ta poega veel enese juurde tagasi võtta, kartes, et pettus seeläbi avalikuks võiks tõusta.
Talu pererahvas oli hiljem tagasi vahetamise kaubaga väga rahul; neil oli lauas üks sööja vähem ning leiba ja raha üleliia.
Vahepeal oli kuningapoeg nooreks meheks kasvanud. Ta elas nüüd vanemate kojas rõõmu ja ilu-au sees, aga ei võinud ometi selle üle ise rõõmsaks saada. Sest kui ta oma päästmise lugu oli kuulnud, läks tema meel väga nukraks, et üks vaene süüta tütarlaps tema asemel pidi vastama, mis tema isa kergel meelel oli eksinud. Seal võttis ta kindla nõu ette, kui see iial võimalik, vaest tüdrukut päästa või temaga üheskoos otsa saada. Neitsi kulul kuningas olla, — see rõhus temal südant.
Ühel päeval pani ta enesele salamahti talupoja riided selga, võttis poolevakase hernekoti õlale ja läks sinna metsalaande, kus isa kaheksateistkümne aasta eest oli teel eksinud.
Laanes hakkas ta suure häälega kaebama:
„Oh, mina vaene, kuis olen ma ära eksinud! Kes võiks mulle siit metsast teed juhatada? Inimese hingekest ei ole kuskil lähemalt leida!“
Lühikese aja pärast tuli üks võõras mees, pika halli habemega ja nahkpungaga vöö küljes, otsekui tartlane, teretas lahkesti ja ütles:
„Mul on ümberkaudne koht siin tuttav ja võin teid, kui te mulle rohket palka lubate, sinna viia, kuhu süda teil himustab.“
„Mis mina vaene mehike teile võin lubada,“ kostis kaval kuningapoeg. „Olen kehv inimene, mul ei ole suuremat midagi kui soe hing sees, sest kuub minu seljas on leivavanema päralt, keda ma peatoidu ja riiete eest pean teenima.“
Võõras mees märkas hernekotti tema seljas ja ütles:
„Veidi varandust näib teil siiski olevat, teie kannate üht kotti seljas, mis näib raske olevat?“
„Kotis on herned,“ anti vastuseks. „Minu vana tädi on mineval ööl hinge heitnud ega ole nii palju järele jätnud, et surnu valvajatele maa pruugi järele kupatatud herneid une hurjutuseks võiks ette anda. Palusin neid oma peremehelt edaspidise tasumise peale ning tahtsin praegu sinna minna. Võtsin tee lühenduseks käigu otse läbi metsa, kust üks jalgteerada jooksis. See on mind nüüd, kuidas ise näete, eksile viinud.“
„Siis oled sa vaenelaps, nagu sinu jutust märkan,“ ütles võõras mees hambaid irvitades. „Kas sa ei tahaks mulle teenima tulla, ma otsin praegu üht virka sulast oma pisikesele elamisele, ja sa oled mulle meelepärast.“
„Miks ei, kui meie kaupa saame,“ vastas kuningapoeg. Sulaseks olen ma sündinud, ja et võõra leib on igalpool kibe, siis on mulle enamasti ükskõik, missuguse peremehe sundimist pean täitma. Mida siis mulle aastapalgaks tõotate?“
„Noh,“ ütles võõras mees, „iga päev priskesti süüa, kaks korda nädalas liha ja kui kodunt kuhugi kaugemale tööle lähed, siis võid ehk silku leivakõrvaseks, täielikud suvi- ja talveriided ja pealegi veel kahe külimitu osa kasumaad.“
„Ma olen sellega rahul!“ ütles kaval kuningapoeg. „Tädi võivad mul ka teised mulda viia, ma tahan teiega minna.“
Vanapoiss näis tehtud kasuliku kaubaga väga rahul olevat. Ta keeritas ennast ühe kanna peal kui keder ümber ja lõikas lustitralli, et mets aga laksus. Natukese aja pärast läks ta uue sulasega koju poole minema, püüdis magusa jutuga teed lühendada, ega pannud tähele, kuidas tema sulane iga kümne või viieteistkümne sammu järele ühe hernetera kotist maha pillutas.
Öösel magasid meie teekäijad metsas ühe laiaoksalise kuuse all, kust nad teisel päeval jälle edasi rändasid, kuni nad — kui päike juba metsa ladvul seisis — ühe suure kivi juurde jõudsid. Sinna jäi vanamees seisma, vaatas terase silmaga igale poole ümber, vilistas korra metsa ja lõi siis pahema jala kannaga kolm korda vastu maad. Äkitselt läks kivi alt üks salavärav lahti, kus koopasuu sarnane sissekäik paistis. Nüüd võttis vanapoiss kuningapoja käevarrest kinni ja käskis valju häälega:
„Käi minu järel!“
Sedamaid oli umbpimedus nende ümber ja kuningapoja meelest näis, kui läheks nende tee ühtepuhku sügavamale maa põhja. Hea tüki aja pärast hakkas valgus jälle kumendama, aga see valgus ei olnud päikesepaiste ega kuukuma sarnane. Kuningapoeg tõstis arglikult silmad üles, aga ei näinud taevast ega päikest; üks hiilgav udupilv kõikus nende üle ja näis uut ilma katvat, kus kõik nähtav üsna võõrast värki oli. Maapind ja vesi, puud ja rohutaimed, elajad ja linnud, kõik näis teistviisi, kui see, mis ta enne oli näinud. Aga mis temale kõige võõram paistis, oli imelik vaikus ümberringi, kus häält ega kobinat kusagil kuulda ei olnud. Kõik oli kahinata kui surnuhauas; tema enese jala astuminegi ei teinud kahinat. Siin ja seal nähti lindu oksa peal istuvat, kael pikale aetud ja kõrisõlm paisul, aga silmanähtav häälitsemine ei tunginud siiski kõrva. Koerad ajasid suud ammuli, otsekui haukumiseks, härjad tõstsid tuttaval kombel pead üles, kui oleksid nad ammunud, aga ei haukumist ega ammumist tulnud kõrva. Vesi voolas kohisemata üle kivide madala põhja peal, tuul paenutas puulatvasid metsas, aga kahinat ei olnud kuulda, kärbes ja sitikas lendasid sirinata.
Vanapoiss ei lausunud sõnagi, ja kui tema kaaslane mõne korra rääkida katsus, märkas ta sedamaid, et hääl silmapilk suhu vaikus, kui oleks see surnud.
Sedaviisi olid nad, kes teab kui kaua, kolekentsakas vaikses maailmas edasi läinud, kus kartus kuningapoja südame pakitsema pani, tema juuksed harjaste kombel püsti ajas ja hirmukülm tema liikmeid lõdistas. Siis viimaks, oh õnnelikku rõõmu! kui esimene kolistuse märk tema kõrvakuulmesse puutus, ja seda varjuelu tõsiselt elustavat näis. Tema meelest näitas lugu, nagu oleks suur hobusekari rabasoost läbi tunginud. Siin tegi vanapoiss oma suu lahti ja ütles keelt nälbates:
„Pudrukatel keeb, meid oodatakse koju!“
Jälle olid nad tüki aega edasi läinud, kui kuningapoeg saeveski müdinat arvas kuulvat, kus ehk paar tosinat saagisid võisid tööl olla.
Peremees aga ütles:
„Vanaema magab juba norisedes.“
Kui nad seejärele ühe mäe harjale jõudsid, nägi kuningapoeg tüki maad eemal oma peremehe talu; hooneid oli nii palju, et neid ennemini külaks ehk väikeseks linnaaleviks võis arvata, kui ühe pere elukohaks.
Viimaks jõudsid nad sinna, ja leidsid õueväravas ühe tühja koeraosmiku.
„Poe sisse! kärgatas peremees, „ja seisa seal rahul, kuni ma vanaemaga sinu pärast kõnelen. Tema on, nagu enamasti kõik vanad inimesed, väga enda tahtmist täis ja ei salli võõrast inimest majas.“
Kuningapoeg puges värisedes koera osmikusse ja hakkas juba oma üleliigset julgust kahetsema, mis teda näpistisse oli viinud.
Tüki aja pärast tuli peremees tagasi, hüüdis teda varjuurkast välja ja ütles vihase, turssus näoga:
„Pane nüüd teraselt tähele meie pereseadust, ja hoia ennast, et sa selle vastu ei eksi, muidu võiks sul käsi siin väga halvasti käia:
„Silmad, kõrvad sidemeta, |
Üle läve tuppa astudes silmas kuningapoeg ühe noore väga ilusa piiga, sõstrakarva silmadega ja käharate juustega. Ta mõtles enda meeles:
„Kui taadil niisuguseid tütreid palju peaks olema, tahaksin ma temale küll koduväiks tulla! Tütarlaps on mulle väga suud mööda.“
Kena tütarlaps toimetas söömalaua korrale, ei rääkinud musta ega valget, pani õhturoad lauale, ja läks siis viisakal kombel leepajale istepaika võtma, otsekui ei oleks ta võõrast meest koguni tähele pannud. Ta võttis lõngakera ja vardad näpule ja hakkas siis sukka kuduma.
Peremees istus üksi söömalauda, ei kutsunud sulast ega tüdrukut endale seltsiks, ja vanaema ei olnud kuskil nähtaval. Vanapoisi söögiisu oli määratu suur; lühikese ajaga pani ta kõik puhtalt nahka, mis laualt leidis, ja millest kõige vähemalt tosin inimest oma kõhtu oleks võinud täita. Kui ta viimaks lõugadele natuke puhkamise aega oli annud, ütles ta plikale:
„Korista nüüd katelde ja padade põhjad puhtaks, ja täitke nende riismetega enda kõhtu; aga kondid jätke koerale närida.“
Kuningapoeg tõmbas küll suu natuke viltu kuulutatud katlapõhja pühkmete roa üle, mida ta kauni piiga ja koeraga seltsis pidi sööma. Natukese aja pärast läksid aga mehel silmad jälle lahkeks, kui ta nägi, et riismetest magus roog lauale toodi. Söömalaual vahtis ta ühtepuhku salaja luurides tütarlapse peale, ja oleks kes teab kui palju selle eest andnud, kui temal luba oleks olnud piigaga mõned sõnad rääkida. Aga kui ta suud sõnale püüdis paenutada, vaatas tütarlapse kartlik silm paludes temale vastu, nagu tahaks ta ütelda:
„Pea suu kinni!“
Sellepärast laskis noormees oma silmadel rääkida, ja tegi lausumata sõnad söögiisuga tõeks, sest eks tütarlaps olnud road keetnud, ja eks pidanud see temale meeleheaks olema, kui võõras oma kõhtu täitis ja sööki ei põlanud. Vanataat lamas ahjupingil pikali maas ja tegi täidetud kõhule tuuleõhku, nii et toaseinad paukudes vastu kostsid.
Pärast õhtusööma ütles vanataat kuningapojale:
„Kaks päeva võid sa pikka teekäiku puhata ja majas ümber silmitseda. Ülehomme õhtul pead sa minu juurde tulema, et sulle tööd teiseks päevaks kätte juhatada. Pere peab mul ikka varem tööl olema, kui ma ise hommikul üles tõusen. Küll tütarlaps näitab sulle magamise aseme.“
Kuningapoeg võttis joont, nagu oleks ta tahtnud rääkida, aga oh häda! vanapoiss langes kui äikese pilv tema kuklasse ja hüüdis:
„Sina koer, sulane! Eksid sa majaseaduse vastu, siis võid sa kohe pea osa lühemaks tehtud saada. Sule lõuad kinni! Ja nüüd kasi puhkama!“
Tütarlaps kutsus teda sõrme tähendusel toast, päästis ühe ukse lukust lahti, ja andis märku, et noormees üle läve kambri astuks. Kuningapoeg arvas silmapisara tütarlapse laugelt leidvat ja oleks kõigest südamest kauemini lävele seisma jäänud, aga ta kartis vanataati ja ei tohtinud pikemalt aega viita.
„Ei see kaunis piiga või iial tema tütar olla,“ mõtles kuningapoeg, „sest sel lapsel on lahke inimese süda. Ehk on tema seesama vaene tütarlaps, keda minu asemel siia saadeti ja kelle pärast mina hullu kombel julguse ette võtsin siia tulla.“
Juba oli hea tükk ööd läinud, enne kui ta asemel magama uinus.
Kuid kartlikud unenäod ei annud temale rahu. Ta nägi unes mitmesugust hädaohtu, mis teda püüdis võrgutada, ja igas kohas oli kauni piiga kuju, mis temale hädas appi tõttas.
Teisel hommikul unest ärgates oli temal esimene mõte, kõik teha ja toimetada, mis ta iial sõnatu tütarlapse silmist oskab tähele panna. Ta leidis virga piiga juba tööl, aitas kaevust vett vinnata ja kanda, puid lõhkuda, tuld padade all kohendada, ja igal muul tööl piigat aidata.
Pärast lõunat läks ta õue peale oma uut kodupaika laiemalt vaatama, ja pani väga imeks, et vanaema temale kuskil silma ei puutunud. Tallis leidis ta ühe valge hobuse, laudas aga musta lehma ja valge peaga vasika, teistes lautades, mis luku taga seisid, arvas ta häälitsemist mööda hanesid, partisid, kanu ja teisi lindusid olevat.
Keskhommikune söök ja lõunaroog olid niisama maitsvad olnud, kui esimesel õhtul, ja ta oleks oma seisusega väga rahul võinud olla, kui kuri keelekütkendus piiga seltsis temal mitte väga raske ei oleks kanda olnud. Teise päeva õhtul läks ta peremehe käest tuleva päeva tööd kuulama.
Vanamees ütles:
„Homseks tahan sulle kerge töö anda. Võta vikat kätte, niida nii palju heinu kui valgele hobusele päeva osaks tarvis läheb ja kasi tall sõnnikust puhtaks! Peaksin ma kogemata sinna tulles sõime tühja ehk põranda kasimata leidma, siis võiks sulle kibe lugu kätte tulla. Hoia ennast selle eest!“
Kuningapoeg rõõmustas ja mõtles oma meeles:
„Küllap selle pisikese tööga korda saan; ehk ma küll veel iial tänini adra kurge ega vikatit kätte ei ole võtnud, siiski nägin ma sagedasti, mis hõlpsal kombel põllumehed neid riistapuid käes liigutasid, ja rammu poolest ei ole mul mitte puudust.“
Kui ta parajasti asemele pikali tahtis heita, tuli tütarlaps salamahti kassi sammul tema juurde ja küsis madala häälega:
„Mis tööd sulle anti?“
„Homme,“ kostis kuningapoeg, „on mul hõlpus töö; ma pean valgele hobusele söögiks rohtu niitma ja talli puhtaks kasima, see on kõik.“
„Oh sa õnnetu loom!“ ohkas tütarlaps. „Kuidas võiksid sa selle tööga toime tulla? See valge hobune, peremehe vanaema, on üks täitmatu ablas loom, kellele kakskümmend niitjat vaevalt päeva osa toitu jõuaksid valmistada. Ja teisel kümnel oleks hommikust õhtuni tööd, et sõnnikut tallist välja ajada. Kuis tahaksid sina üksi mõlemad tööd korda toimetada? Pane minu nõu teraselt tähele ja tee kõik seda mööda. Kui sa hobusele paar sületäit rohtu sõime oled puistanud, siis punu pajupuu raagudest üks kindel võru, ja tahu tugevast puust üks kiil, nõnda et hobune sinu tööd võib näha. Ta hakkab sinult sedamaid küsima, mis tarbeks sa neid asju oled valmistanud, ja siis pead sina temale nõnda ütlema: „Selle võruga köidan sinu suu kinni, kui sa rohkem peaksid sööma, kui ma sulle ette annan, ja selle vaiaga tahan sul augu tagant kinni kiiluda, kui sa rohkem peaksid maha pillutama, kui mul lusti on tallist välja pühkida.““
Pärast seda, kui ta selle jutu oli rääkinud, läks tütarlaps niisama salaja kikivarvul uksest välja, kuidas ta oli tulnud, ega andnud noormehele niipalju mahti, et see aega oleks saanud tänada. Ta tuletas piiga sõnu meelde, rääkis teist korda enesele kõrva, et midagi ei unustaks, ja heitis siis asemele puhkama.
Teise päeva varahommikul läks ta tööle. Ta laskis vikatil kiiresti rohu sees karata ja nägi rõõmuga üürikese aja pärast niipalju heina kaares maas, et mõne sületäie rehaga võis kokku riisuda. Kui ta esimese sületäie hobusele sõime ette oli puistanud ja sedamaid teise sületäiega talli astus, leidis ta ehmatades sõime juba tühja, ning rohkesti poole koorma osa sõnnikut talli põrandal. Nüüd hakkas ta märkama, kuidas ta ilma tütarlapse targa nõuta otsa oleks võinud leida, ning tahtis tema käest kuuldud õpetust silmapilk teoks teha.
Kui ta parajasti võru punus, pööras hobune pea tema poole ja küsis imestelles:
„Pojuke! mis sa selle võruga tahad teha?“
„Ei midagi,“ kostis kuningapoeg, „ma punun võru ainult valmis, et kui sul mõte peaks olema rohkem süüa kui mul lusti on sulle rohtu ette panna, siis võiksin selle võruga sinu lõualuud kinni näpistada.“
Valge hobune ohkas korra sügavasti ja jättis närimise silmapilk katki. Noormees kasis talli põranda puhtaks ja hakkas siis kiilu vestma.
„Mis sa selle kiiluga tahad teha?“ küsis hobune jälle.
„Ei midagi,“ anti vastuseks. „Ma teen selle ainult prundiks valmis, kui ehk tarvis tuleb väljaandmise väravat kinnitada, et sul söök väga kiiresti läbi luude ei läheks.“
Hobune vaatas jälle ohates tema peale ja mõistis jutu vist ära, sest lõuna oli juba ammugi mööda, aga valgel hobusel oli ikka veel toiduvara sõimes ja talli põrand seisis puhas.
Seal tuli peremees vaatama, ja kui ta tallis kõik asjad seaduse korral leidis olevat, küsis ta natuke imeks pannes:
„Oled sa ise nii tark, või on sul targad nõuandjad?“
Kaval kuningapoeg kostis kiiresti:
„Mul ei ole kedagi muud kui minu nõder pea.“
Vanataat tõmbas mokad vihavolti ja läks pomisedes tallist välja; aga kuningapoeg rõõmustas väga, et asi temal nii hästi oli korda läinud.
Õhtul ütles temale peremees:
„Homseks päevaks ei ole mul sulle täielikku tööd anda, aga et tüdrukul on majas palju muid talitamisi, siis pead sina meie musta lehma lüpsma. Hoia ennast selle eest, et piim udarasse ei jääks. Leiaksin ma seda, siis võiks see sinu elule otsa teha.“
Kuningapoeg mõtles toast minnes:
„Kui seal mõnda kavaluse tempu ei ole, siis ei või töö mulle raskeks minna. Mul on, olgu tänatud, tugevad sõrmed, nendega tahan nisad välja pigistada, et piima piiskagi sisse ei jää.“
Kui ta parajasti puhkama tahtis minna, tuli tütarlaps tema juurde ja küsis:
„Mis tööd on sul homme toimetada?“
„Homme on mul sellipäev,“ kostis kuningapoeg. „Olen homme päev otsa prii, ega ole midagi muud tööd kui must lehm lüpsta, nii et piima piisakestki udarasse ei jääks.“
„Oh sa õnnetu loom! kuidas võiksid sa seda toimetada,“ ütles tütarlaps ohates. „Sa pead teadma, armas tundmatu noormees, et kui sa ka hommikust õhtuni alati lüpsaksid, siiski ei jõuaks sa musta lehma udaraid iial tühjendada; piima immitseb kui allika veesoonest ühtepuhku uuesti peale. Nüüd märkan ma selgesti, et vanataat sulle tahab hukatust saata. Aga sellepärast ole mureta, niikaua kui mina elan, ei pea sinu küljes mitte juuksekarvagi rikutama. Pane minu nõu teraselt tähele ja täida kindlasti mu õpetust, siis pääsed sa kimbatusest. Võta, kui lüpsma lähed, potitäis tuliseid süsi ja sepapihid kaasa. Kui lauta astud, siis pane pihid süte peale potti ja puhu söed lõkkele. Kui must lehm sinu käest küsib, mispärast sa seda teed, siis vasta temale, mis ma sulle salamahti kõrva kuulmesse ütlen.“
Tütarlaps sosistas mõne sõna temale kõrva ja läks siis kikivarvul toast välja, nagu ta oli tulnud. Kuningapoeg heitis aga asemele puhkama.
Hommikune koidutera ajas taevast punetama, kui ta juba asemelt tõusis, lüpsiku ühte ja söepoti pihtidega teise kätte võttis ja sedamaid lauta läks. Ta täitis kõik, mida tütarlaps eile õhtul temale oli juhatanud. Must lehm vaatas natuke aega võõriti tema toimetusi ja küsis siis:
„Mis sa seal teed, pojuke?“
„Ei midagi,“ kostis ta vastu. „Tahan pihid aga tulipunaseks kuumendada, sest et mõnel lehmal raibe viis on, pärast lüpsmist piima udaras veel tagasi hoida. Seal ei ole mõnusamat nõu kui pärast lüpsmise lõpetamist nisa otsad tuliste pihtidega kokku vajutada, et piim asjata nisasse ei valguks.“
Must lehm ohkas südamest ja vahtis kartlikul silmil lüpsja peale. Kuningapoeg võttis lüpsiku, lüpsis udara kuivaks, ja kui ta tükk aega hiljem jälle katsuma läks, ei leidnud ta piima piisakestki udaras ega nisades.
Peremees tuli hiljem lauta, tõmbas paar korda pigistades lehma nisasid, ja kui ta sealt piima ei leidnud, küsis ta kurja näoga:
„Oled sa ise nii tark, või on sul targad nõuandjad?“
Kuningapoeg kostis:
„Mul ei ole muud kedagi kui minu nõder pea.“
Vanamees läks pahal tujul oma teed.
Kui kuningapoeg õhtul peremehelt tööd küsima läks, ütles peremees:
„Mul on veel kuhjake heinu luhal, mis ma kuival ajal varju alla tahaksin lasta viia. Vea heinad homme koju, aga pane teraselt tähele, et riismeid maha ei jää, muidu võiksid sa elu kaotada.“
Kuningapoeg läks rõõmsal meelel toast välja ja mõtles:
„Heina vedamine ei ole suur töö, mul ep ole suuremat vaeva kui koormasse panna, küll hobune veab. Peremehe vanaemale ei taha ma armu näidata.“
Õhtul tuli tütarlaps jälle salamahti tema juurde ja küsis hommikust tööd.
Kuningapoeg ütles naerdes:
„Siin õpin ma kätte kõiksugused talurahva tööd. Homme pean kuhjakese heinu koju vedama ja selle järele valvama, et riismeid maha ei jää. See on kõik mu päevatöö.“
„Oh sa õnnetu loom!“ ohkas tütarlaps. „Kuidas jõuad sa seda toimetada? Tahaksid sa suurema vallaga terve nädala-päevad heinu vedada, siiski ei jõuaks sa seda kuhjakest ära tuua. Mis ülevalt harjapoolt võetakse, kasvab alt põhjapoolt jälle lisaks peale. Pane tähele, mis ma sulle ütlen: Sa pead homme enne koitu üles tõusma, võtad valge hobuse tallist ja mõned tugevad köied ühes, lähed siis heinakuhja juurde, köidad kuhja köitega ümbert kinni ja rakendad hobuse köie otsa. Kui sellega oled valmis saanud, siis roni ise kuhja otsa ja hakka seal lugema: üks, kaks, kolm, neli, viis ja nõnda ikka edasi. Hobune küsib sinu käest kohe, mis sa seal loed. Siis vasta, mis ma sulle salamahti kõrva kuulmesse ütlen.“
Pärast salaasja kuulutamist oli tütarlaps lipsti toast läinud; sellepärast ei osanud kuningapoeg midagi paremat tööd ette võtta, kui puhkama minna.
Teisel hommikul unest ärgates tuli temale kohe meelde, mis tütarlaps õhtul nõuks oli kiitnud. Ta võttis tugevad köied, ruttas talli, talutas valge hobuse välja, hüppas ise selga ja sõitis heinakuhja juurde, mis kõige vähemalt arvates, viiekümne saadune võis olla, aga mitte kuhjakene.
Kuningapoeg täitis igapidi tütarlapse õpetuse, ja kui ta viimaks üleval kuhja otsas istudes ühest kuni kahekümneni oli lugenud, küsis valge hobune imestelles:
„Mis sa seal loed, pojukene?“
„Ei midagi,“ kostis ta vastuseks. „Ma hakkasin naljapärast metsa ääres hundikarja lugema, aga neid on palju rohkem kui mina lugeda jõuaksin.“
Vaevalt oli see sõna tema suust välja tulnud, mis hundikarja nimetas, kui valge hobune kui tuul punuma pistis ja mõne silmapilgu pärast heinakuhjaga kodus oli.
Peremehe imestamine ei olnud mitte pisikene, kui ta peale keskhommikut õue minnes sulase päevatööga juba valmis leidis olevat.
„Oled sa ise nii tark, või on sul targad nõuandjad?“ küsis vanamees.
Kuningapoeg vastas:
„Mul ei ole muud kedagi kui mu nõder pea.“
Vanamees läks pead vangutades ja vandudes oma teed.
Videviku ajal läks kuningapoeg jälle tööd küsima. Peremees ütles:
„Homme pead sa mul valge peaga vasikaga karja minema ja selle eest hoolt kandma, et vasikas sinu käest metsa ei pääseks, muidu võiksid sa hõlpsasti elu kaotada.“
Kuningapoeg mõtles enda meeles:
„Mõni kümneaastane poisike peab tervet karja hoidma, ega siis üheainukese vasika hoidmine mulle raskeks või minna.“
Kui ta parajasti magama tahtis heita, tuli tütarlaps salamahti tema kambri, ja küsis, mis temale homseks tööks oli antud.
„Homme on mul laisa töö,“ ütles kuningapoeg, „ma pean valge peaga vasikaga karja minema.“
„Oh sina õnnetu loom!“ ohkas tütarlaps, „sellega ei või sa iial korda saada. Sa pead teadma, et sel vasikal nii pöörane jooksuhimu on, et ta ühe päevaga kolm korda ümber maailma võiks joosta. Pane teraselt tähele, mis ma sulle nüüd õpetan. Võta see siidlõng, seo üks ots vasika pahema jala, teine ots jälle enese pahema jala väikese varba külge, siis ei pääse vasikas mitte sammu sinu kõrvalt minema, kas sa istud ehk magad.“
Tütarlaps läks sellepeale jälle oma teed ja kuningapoeg heitis magama. Aga meel oli noormehel selle üle väga kurvaks läinud, et temal jälle unustusse oli jäänud, tütarlast mõnusa nõu eest tänada.
Ta täitis teisel hommikul kõik korra pärast, mis hea tütarlaps temale oli õpetanud, viis vasika siidlõnga kütkes karjamaale, kes kui truu koerakutsikas mitte sammugi temast kaugemale ei läinud. Õhtul päikese veeremise ajal viis ta vasika lauta tagasi, kus peremees parajasti temale vastu tuli ja vihas põrnitseva silmaga küsis:
„Oled sa ise nii tark, ehk on sul targad nõuandjad?“
Kuningapoeg kostis:
„Mul ei ole muud kedagi kui mu nõder pea.“
Jälle läks vanamees kurja pomisemisega sealt ära.
Õhtu hilja läks ta jälle peremehe juurde, et teise päeva tööd kuulda saada. Peremees andis temale kotikese täie odrateri ja ütles:
„Homme saab sul pidupäev olema, kus hommikust õhtuni võid magada, aga selle eest pead sina täna öösel ennast mehe kombel liigutama. Külva sedamaid odrad maha, need peavad ruttu kasvama ja küpseks minema; siis lõika nad põllult, pahma ja tuula ära, nii et võid linnasteks teha ja jahvatada. Saadud linnaste jahudest pead sa õlut pruulima, ja homme vara, kui ma unest ärkan, mulle kannutäie värsket õlut maitseda tooma. Valva selle järele, et minu käsk täidetud oleks, muidu võiksid hõlpsasti oma elu kaotada.“
Süda raske murega täidetud, läks kuningapoeg nukral näol toast, jäi läve ette seisma ja hakkas kibedasti nutma. Iseenesega rääkides ütles ta:
„Täna tuleb minu elule viimne öö kätte; säherdust tööd ei või ükski surelik toimetada; niisama vähe võib siin targa tütarlapse nõu mind aidata. Oh ma vilets loom! miks olen kergel meelel kuningliku lossi maha jätnud ja ennast hädaohu kütkesse sidunud! Mul ei ole kogunisti võimalik seda kibedat häda taevatähtedele kaevata, sest et siin taevast ega tähti ei nähta.“
Kui tema nüüd, odrakotikene käevarrel, läve ees seisis, vaata! seal läks toa uks valla ja armas tütarlaps astus tema juurde. Piiga küsis, mis vea pärast ta nii kurb on.
Ja noormees vastas silmapisaratega:
„Oh, minu viimane tund on kätte jõudnud ja meie peame üksteisest igavesti lahkuma. Kuule siis veel minu tunnistust, enne kui ma suren: mina olen ühe vägeva kuninga poeg, kellele isa lai kuningriik ükskord osaks pidi saama; aga nüüd on kõik korraga otsas, õnn ja lootus.“
Pärast seda rääkis ta, mis tööd peremees temale täna ööseks peale oli pannud ja nuttis sagedasti jutu vahele. Aga ta süda hakkas vihas paisuma, märgates, et tütarlaps tema kurvastusest palju lugu ei pidanud. Kui ta viimaks oma pika jutu oli lõpetanud, ütles piiga naerdes:
„Täna öösel võid sa siis, mu armas kuningapoeg, rahulikult magada, ja homme päev otsa pidu pidada. Pane teraselt minu nõu tähele ja ära põlga seda sellepärast, et nõu ühe alamat sugu piiga suust tuleb! Võta see pisike võti, mis kolmanda linnulauda ukse lukud lahti päästab, kus taga vanamehe teenijad vaimud elavad. Viska odrad kotiga üle läve lauta ja kinnita sõna sõnalt kõik, mis peremees sulle tööks oli peale pannud. Lõpetuseks pead veel lisama: „Kui teie juuksekarva võrra minu käsu vastu eksite, siis peate kõik üheskoos otsa leidma. Aga peaks teil abi puuduma, siis seisab täna öösel seitsmenda aida uks lahti, kus peremehe vägevamad vaimud elavad.““
Kuningapoeg talitas kõik kuuldud õpetust mööda ja heitis siis ise magama. Kui ta teisel hommikul unest ärkas ja pruulikööki vaatama läks, leidis ta õlletõrred parajasti käärimas, nii et vaht serva üle maha kerkis. Ta maitses värsket õlut, täitis siis ühe suure kannu vahutseva õllega ja viis peremehele katseks, kes praegu pea asemelt üles tõstis. Aga oodatud tänu asemel ütles peremees pahal tujul:
„See ei ole mitte sinu peast tulnud! Ma märkan, sa oled häid sõpru ja nõuandjaid leidnud. Hea küll, täna õhtul vestame pikemalt juttu.“
Õhtul ütles vanamees:
„Homme ei ole mul sulle tööd anda, siiski pead sina, niipea kui ma unest ärkan, minu sängi ette astuma ja teretades mulle kätt lööma.“
Kuningapoeg naeris salamahti vanamehe naljaka tuju üle ja rääkis naerdes ka tüdrukule oma lugu.
Aga tütarlapsel läks nägu seda kuuldes väga tõsiseks, ja ta ütles:
„Hoia oma nahka! vanamees tahab sind homme hommikul ära süüa. Üks ainuke asi võib sind surmast päästa. Sa pead raudlabida ahjus tulipunaseks tegema ja temale käe asemel kuuma labida hommikul teretuseks pakkuma.“ Seda üteldes tõttas ta minema ja kuningapoeg läks magama.
Hommikul oli ta labida juba ammugi tulipunaseks teinud, enne kui vanapoiss unest ärkas. Viimaks kuulis ta hüüdmist:
„Laisk sulane, kus sa viibid, tule teretama!“
Kui aga kuningapoeg selle peale tulise labidaga tuppa astus, hüüdis vanamees kaebliku häälega temale vastu:
„Olen täna rängasti haige, ma ei suuda sinul käest kinni võtta. Aga tule õhtul tagasi, et ma sulle töösundi võiksin teatada!“
Kuningapoeg vedeles luusides kõige päeva, kuni ta õhtul peremehe juurde läks, et tema käest teise päeva töösundi kuulda saada. Aga peremees oli väga lahke ja ütles naeratades:
„Ma olen sinuga väga rahul! Tule hommiku vara tütarlapsega minu juurde; ma tean, et teie üksteist ammugi armastate, sellepärast tahan teid kui meest ja naist kokku panna!“
Kuningapoeg oleks rõõmu pärast hõisates mõlemal jalal püsti karanud, aga õnne kombel tuli tal veel õigel ajal vanamehe vali majaseadus meelde, sellepärast vaigistas ta suud ja keelas jalgu.
Aga kui ta enne magama heitmist oma õnne armsale neiule kuulutas ja tema poolt samasugust rõõmu ootas, pidi ta imestades tähele panema, et tütarlaps ehmatuse pärast valgeks kahvatas kui lubjatud sein. Hiljem, kui ehmatuse paelast köidetud keel jälle painduma hakkas, ütles piiga:
„Vanapoiss on märku saanud, et mina sulle nõuandjaks olen olnud, ja tahab sellepärast meid mõlemaid ära hukata. Meie peame veel täna öösel kiiresti pakku põgenema ja endid püüdma päästa, muidu tehakse meile ots. Võta kirves kätte, mine lauta ja löö valge vasika pea ühe võimsa lopsuga otsast maha, teise löögiga lõhesta pääluu pooleks. Vasika ajust leiad sa ühe hiilgava punase kerakese, see too minu kätte; muu tahan ma ise kõik korrale toimetada!“
Kuningapoeg mõtles:
„Parem tapan ühe ilmasüüta vasika, kui et ma iseennast ja armsat tütarlast tappa laseksin. Läheb põgenemine meil õnnelikult korda, siis pääsen ma koju tagasi. Minu mahapuistatud herned võivad nüüd kasvamas olla, seetõttu ei saa meie teelt ära eksida.“
Siis läks ta lauta. Lehm lamas vasika kõrval maas ja mõlemad magasid nii raskesti, et nad mehe tulemist ei kuulnud. Aga kui ta vasika pea oli otsast maha löönud, oigas lehm magamisel koledasti, otsekui oleks ta mõnda rasket und näinud. Noormees andis ruttu teise lopsu, mis pealuu lõhestas. Vaata! laut läks nüüd korraga valgeks kui südapäeval. Punane kerake veeres pea-ajust välja ja paistis pisikese päikese heledusel. Kuningapoeg mässis kerakese hellasti rätikusse ja pistis siis põue. Oli õnn, et lehm unest ei ärganud, muidu oleks ta ammuma hakanud, misläbi ehk peremees oleks võinud ärksaks saada.
Väravas leidis kuningapoeg tütarlapse juba minekule valmistatud, väike riidekimbuke käes.
„Kus sinu kerakene on?“ küsis piiga.
„Siin! kostis noormees, ja andis nõiakerakese tütarlapse kätte.
„Me peame kiiresti põgenema!“ ütles tütarlaps, ja päästis ühe pisikese osa kerakesest rätiku mähkmest valla, nõnda et hiilgav valgus otsekui laterna küünal nende pimedat ööteed valgustas. Herned olid, kuidas kuningapoeg ette arvanud, kõik kasvama läinud, sellepärast olid nad teelt eksimise pärast mureta.
Teel rääkis piiga noormehele ühte salalugu, mis ta ükskord kogemata oli kuulnud, kui vanamees vanaeidega salajutul oli olnud. Piiga pidi ühe kuninga tütar olema, keda vanapoiss kavaluse läbi oli vanemate käest ära petnud.
Kuningapoeg teadis asja paremini, aga tema ei teinud sellest pikemat juttu, vaid oli oma südames selle üle rõõmus, et tema ettevõte vaese tütarlapse päästmiseks õnnelikult korda oli läinud. Nõnda võisid teekäijad juba hea tüki maad ära käinud olla, kui natuke valget hakkas tõusma.
Vanapoiss ärkas hommikul hilja magamast, hõõrus tükk aega silmi, enne kui nad lahti pääsid ja uni metsa läks; siis rõõmustas ta oma südant mõttega, kuidas noored inimesed mõlemad täna hommikul tema nahka pidid minema. Pärast seda kui ta juba puhu aega oli oodanud, rääkis ta suud mööda:
„Vist ei ole nad oma pulmaehetega valmis jõudnud!“
Aga kui ootamine väga pikale viibis, hakkas ta hüüdma:
„Sulane ja tüdruk, ae! kuhu teie jääte?“ Vandudes kisendas ta veel mõne korra neidsamu sõnu, aga tema kutsumise peale ei tulnud sulast ega tüdrukut nähtavale.
Viimaks ronis ta vihaga sängist ja läks laisku viiblasi otsima. Aga seal leidis ta maja inimestest tühja, pealegi pani ta veel tähele, et mineval ööl kedagi aseme peal ei olnud maganud. Nüüd ruttas ta sedamaid lauta. Kui ta siin vasika tapetud ja nõiakerakese ära varastatud leidis, märkas ta sündinud asjade käiku. Ta vandus, nii et kõik mustaks läks, päästis kiiresti kolmanda vaimudetalli uksed lahti ja saatis oma abilised tööle, pakku põgenenud inimesi taga otsima.
„Tooge nad mulle, kuidas neid leiate, ma pean nad kätte saama!“ hüüdis vanapoiss, ja tema vaimud pühkisid kui tuul minema.
Põgenejad olid parajasti laiale lagedale jõudnud, kui tütarlaps sammu seisatades ütles:
„Kõik ei ole mitte nõnda, kuidas õiguse kombel peaks olema. Kerakene minu käes hakkab liikuma, vististi kihutatakse meid taga!“
Tagasi vaadates nägid nad musta pilve, mis kiiresti ligemale jõudis. Tütarlaps keeritas kerakest kolm korda pihus ja ütles:
„Kuule, kuule kerakene! |
Silmapilk olid mõlemad moondatud. Tütarlaps sai jõeks lagedale ja kuningapoeg ujus kui kalakene vee lainetes. Vaimud läksid vihisedes neist mööda, pöörasid hiljem teel ümber ja lendasid puhu aja pärast koju tagasi; aga jõekese ja kalakese jätsid nad puutumata. Niipea kui tagakiusajad olid ära läinud, moondas jõekene enese jälle endiseks tüdrukuks ja tegi kalakese noormeheks. Sedaviisi läksid nad inimese kombel oma teed edasi.
Kui väsinud vaimud tühjade kätega olid tagasi tulnud, küsis vanapoiss, kas nad otsides siis midagi iseäralikku asja silma ei olnud saanud?
„Ei midagi!“ anti vastuseks, „ainult üks jõekene voolas seal lagedal ja üks ainus kalakene ujus jões.“
Vanamees mõuras tulise vihaga:
„Oinapead! Needap nad olid, needap nad olid!“
Kiiresti kiskus ta viienda talli uksed lahti, laskis vaimud välja ja andis neile käsu, jõekese vesi ära juua ja kalakene kuival kinni püüda. Vaimud kasisid kui tuul minema.
Meie teekäijad jõudsid praegu metsa serva ligi, seal jäi tütarlaps seisma ja ütles:
„Kõik ei ole mitte nõnda, kuidas õiguse kombel peaks olema. Kerakene minu pihus hakkab jälle liikuma.“
Ümber vaadates nägid nad teist korda pilve taeva all, esimesest tumedam ja servad punasemad.
„Need on meie tagakiusajad!“ hüüdis piiga ja keerutas kerakest pihus kolm korda, üteldes:
„Kuule, kuule kerakene! |
Silmapilk olid nad ümber muudetud. Tütarlapsest kasvas kibuvitsa põõsake ja noormees rippus kui õilmepuhmuke põõsa küljes. Kohisedes läksid vaimud nendest üle ja tulid vast tüki aja pärast koju poole minnes tagasi. Et nad jõekest ega kalakest polnud leidnud, ei pidanud nad ka kibuvitsa põõsast lugu. Niipea kui kiusajad olid ära läinud, moondasid kibuvitsa põõsas ja õilmepuhm ennast jälle tüdrukuks ja poisiks, kes lühikese puhkamise järele kiiresti edasi tõttasid.
„Kas te ei ole neid leidnud?“ küsis vanamees, kui tema sellid lõõtsudes tagasi tulid.
„Ei! kostis vaimude pealik. „Meie ei leidnud lagedalt ei jõekest ega kalakest.“
„Kas teie siis midagi muud iseäralist asja teel ei näinud?“ kärgatas vanamees.
Pealik kostis:
„Metsa serva ligidal kasvas üks kibuvitsa põõsas tee ääres ja üks õilmepuhm rippus põõsa küljes.“
„Oinapead!“ kisendas vanamees, „needap nad olid, needap nad olid!“
Vanapoiss tegi nüüd seitsmenda talli ukse lahti ja läkitas oma kõige vägevamad vaimud otsima. „Tooge nad mulle, kuidas neid leiate, kas surnult ehk elavalt! ma pean nad kätte saama. Kiskuge kibuvitsa põõsas juurtega maast, ja tooge kõik kaasa, mis teile iial kui võõralik silma peaks ulatama!“
Tuulemaru kiirusel pistsid vaimud minema.
Põgenejad puhkasid parajasti metsas puude varjul ja toetasid väsinud liikmeid toidu ja keelekastega. Äkitselt hüüdis tütarlaps:
„Kõik ei ole mitte nõnda, kuidas õiguse kombel peaks olema; kerakene tahab mul vägisi põuest välja karata. Vististi kiusatakse meid jälle taga ja hädaoht on väga ligidal, aga mets varjab vaenlasi meie silma eest.“
Siis võttis ta kerakese põuest, keerutas kolm korda oma pihus ümber ja ütles:
„Kuule, kuule kerakene! |
Silmapilk olid nad mõlemad ümber muudetud. Tütarlaps sulas tuuleõhuks, aga kuningapoeg kõikus kui sääsekene õhu sees. Vägev vaimude kari kihutas marutuule kohinaga nendest üle ja tuli tüki aja pärast koju poole minnes jälle tagasi, sest et nad ei kibuvitsa põõsast ega midagi muud võõralikku asja ei olnud leidnud. Aga vaimud ei olnud neist veel kuigi kaugele jõudnud, seal moondas tuuleõhk ennast jälle tütarlapseks ja tegi sääsest endise noormehe.
„Nüüd peame ruttama,“ hüüdis hellakene, „enne kui vanamees ise otsima tuleb, kes meid igas moondamises ära tunneb.“
Nad läksid hea tüki teed joostes edasi, kuni sinna pimedasse tänavasse jõudsid, kus nad kõrgemale astudes helendava kerakese valgusel teerada leidsid. Väsinud ja lõõtsutades jõudsid nad viimaks suure kivi juurde. Siin keerutati jälle kerakest kolm korda pihus ja tark piiga ütles:
„Kuule, kuule kerakene! |
Silmapilk kerkis kivi eest ära ja nad olid õnnelikult jälle maa peale saanud.
„Nüüd oleme pääsenud!“ hüüdis tütarlaps. „Siin ei ole vanapoisil meie üle enam voli, ja tema kavaluse eest tahame endid hoida. Aga nüüd, sõber, peame üksteisest lahkuma! Sina lähed oma vanemate juurde ja mina lähen oma vanemaid otsima.
„Ei mitte!“ kostis kuningapoeg. „Ma ei raatsi sinust enam lahkuda, sa pead minuga kaasa tulema ja mulle naiseks saama! Sa oled minuga hädapäevi kannatanud, sellepärast on õigus, et sa nüüd ka rõõmupäevi minuga ühes elad.“
Ehk küll tütarlapsel veel mitugi vaidlemist selle tahtmise vastu oli, siiski läks ta viimaks noormehega kaasa. Edasi minnes leidsid nad metsas ühe mehe puid raiumas ja kuulsid tema suust, et kuningakojas ja kogu maal olevat suur leinamine kuningapoja mõistmata kadumise pärast, kes mõne aasta eest otsekui maa alla oli vajunud, nii et temast midagi märki järele ei jäänud.
Nõiakerakese abiga toimetas tütarlaps kojuminevale pojale jälle tema endised riided selga, miska ta isa silma ette võis astuda. Aga tüdruk ise jäi esiotsa ühe talumehe hurtsikusse, kuni kuningapoeg oma isaga asjad saaks läbi rääkida.
Aga vana kuningas oli enne siit ilmast ära läinud, kui poeg koju jõudis. Ainukese poja vilets kadumine oli tema elupäevad rutem õhtule viinud. Veel surmavoodil oli ta oma kergemeelset lubamist ja pettust kahetsenud, et ta ühe vaese ilmasüüta tütarlapse vanapoisile oli andnud.
Kuningapoeg nuttis hea lapse viisil oma isa surma ja laskis teda suure auga maha matta. Siis leinas ta kolm päeva, kus kuiva ega märga tema suhu ei läinud. Aga neljandal hommikul näitas ta ennast rahvale kui uus valitseja, kogus nõumehed oma ümber kokku ja kuulutas neile, mis imelikku lugu ta vanapoisi talus oli näinud ja kannatanud. Siis rääkis ta pikemalt ka seda, kuidas tark neitsi tema elu oli päästnud.
Seal hüüdsid nõumehed kui ühest suust:
„Tema peab teile abikaasaks ja meile valitseja kaasaks saama.“
Kui noor kuningas pärast seda oma pruuti läks koju tooma, pani ta väga imeks, kui piiga temale kuninglikus uhkuses teel vastu tuli. Nõiakerakese abiga oli ta endale kõik valmistanud, mis iial tarvis läks; sellepärast uskus kõik maa, et piiga ühe määratu rikka kuninga tütar võis olla, kes kaugelt maalt siia oli tulnud.
Selle peale valmistati pulmapidu, mis neli nädalat vältas.