Eesti muinasjutud (Kunder)/Wigur rehepapp
Wigur rehepapp.
Ega ennemuiste rehepapil aega ’polnud uue aasta õhtulgi rehest kodu minna.
Istub ühel niisugusel kallil õhtul rehepapp jälle ahju ees ning mõtleb sinna ja tänna. Mõtleb wiimaks: „Hakkan õige õnne walama! Mis ma muidu siin konutan!“
Noh, üteldud ja tehtud. Rehepapp otsib tina tükikesed kokku, — panni peale ja ahju.
Wanapagan ka seal ning pärib järele: „Kuule, rehepapp, mis sa seal teed?“
„Mis ma siis teen?“ wastas rehepapp, „natuke silma rohtu tarwis.“
„Sull ju ise head ja terwed silmad, mis sa rohuga teed?“ küsis Wanapagan.
Rehepapp wastu: „Noh, wõi mina siis niisugust rohtu teen, mis haigetele antakse. Teen ikka seda rohtu, mis terwed silmad weel nii terawaks teeb, et nad mitme saja wersta peale sääske ära seletawad.“
„Kas sa mulle ka seda rohtu ei wõiks anda? Mull alati tarwis kaugele waadata,“ palus Wanapagan.
„Miks ei!“ wastas "rehepapp, „Mõõda aga kaabu täis kulda mulle kätte ning ma walan sulle kohe wärsket rohtu silma.“
„Küll ikka!“
Wanapagan pani jooksu ning oli kulla kaabuga parajaste tagasi, kui tina sulama hakkas.
Andis hinna rehepappi kätte ja küsis siis: „Ütle mulle ka, mis su nimi on! Ehk tahab mõni minu sugulastest ka seda haruldast rohtu, siis tean, kuhu juhatada.“
„Minu nimi on Ise!“ kostis silma tohter.
„Wõi Ise! Seda nime ma ei ole enne kuulnudgi.“
„Ega seda nime ka palju leida ’polegi!“ ütles rehepapp. „Heida aga seie tuulutuse pingi peale selili maha! Ma siun sind pingi külge kinni, et kallist rohtu mõni tilk ettewaatamata keha liigutamise juures mitte maha ei tibaneks.“
„Olgu peale!“ wastas wana Tühi, ning rehepapp tiris ta köiega nii moodi pingi külge kinni, et ta end liigutadagi ei saanud. Wõttis siis tina panni, kus arwata korteri wäärt sulatust sees oli ning ütles: „Pia nüüd hing kinni ja aja silm heasti lahti!“
Wanapagan pidas ka hinge kinni ning ajas silma nii pärani, et ta härja silmast mitte wähem ei olnud.
Rehepapp walas terwe panni täie tina Wanale silma.
Oh sina heldekene, kudas wana Tühi nüüd ühes pingiga ülesse kargas! Prantsti! wastu ust. Ukse tulbad ühes wälja! Wanapagan jooksma ning kurja healega karjuma: „Appi, appi!“
Jooksis ka Wanapagana sellisi ja sugulasi kokku kui murdu.
„Kes tegi? Kes tegi?“ küsisiwad abilised.
„Ise tegi! Ise tegi!“ möirgas Wanapagan wastu.
Teised aga naerma ja hirwitama: „Noh, kui sa ise tegid, mis sa siis karjud?“
Rehepapp oli elu aeg rikas mees. Wanapagan ei himustanud tema käest miski maksu eest enam silma rohtu; ei julgenud ka ilmaski enam teda waatama, weel wähem tülitama tulla.