Eesti muinasjutud (Kunder)/Mõlemad wennad
Mõlemad wennad.
Nõuukal peremehel oliwad kaks poega.
Wana mehel oli juba üks jalg hauas, teine weel äärel. Kutsus sellepärast pojad ja ütles: „Armsad lapsed, minu elu aeg ei wälta enam kaua. Näete isegi, jalg hauas, teine äärel. Teie olete mulle ühe armsad mõlemad, wõtke ka iga üks ühe wõrra wara minu pärandusest. Talu tehke pooleks ja elage siis kui head wennad üksteisega rahus. Ärge olge kadedad ega kurjad üksteise peale! Kui te’ minu wiimse õpetuse järele elate, küll te’ siis näete: mõlemad saate nõukateks meesteks.“
Warsi peale seda suri wana isa ära.
Pojad täitsiwad tema wiimse õpetuse ilusaste ära: jautasiwad kõik waranduse pooleks ja elasiwad siis hulga aega ka nagu wennad kunagi.
Aga warandusel on mõni kord mõne südame kohta niisugune jõud ja wägi, mis wenna wennast lahutab. Nii moodi oli ka lugu siin.
Wanem wend sai noorema peale kadedaks ja ütles sagedaste iseendamise: „Mikspärast temal niisama palju warandust on, nagu mullgi! Mina olen wanem ja mull peaks enam olema. Wanemal wennal ikka enam õigust.“
Lähäwad kord mõlemad wennad ära kaugele laande puid raiuma.
Igal mehel leib ja serwe karp kottis.
„Oot, oot, wennike,“ mõtles wanem wend kurja, „küll saan täna terwe waranduse peremeheks! Tapan tühja risu metsa ära.“
Saiwad metsa.
Wanem wend mõtles: „Mis ma sest saan, et ma ta ära tapan! torgin tal silmad peast wälja ja saadan ta siis laande, ega ta sealt ometi üksi enam inimeste sekka tulla ei jaksa. Küll hundid ja karud oma kohuse tema kallal seal ära täidawad.“
Raiuwad nüüd puid ja istuwad pärast maha sööma.
Seal kargas wanem wend korraga noorema wenna kallale, torkis ta silmad peast wälja; sõi karbi weel tühjaks ning saatis siis pimeda mehe ühes tühja karbiga metsa.
Ise aga tuli kuri wend kodu ning wõttis kõik waranduse oma kätte. Ütles teistele: „Wend kadus ära!“
Pime wend ei teadnud midagi, kuhu minna. Läks käsikaudu edasi, aga ikka sügawamasse ja sügawamasse metsa.
Istus wiimaks põõsasse maha ja hakkas nutma.
Kui ta nüüd niimoodi üksinda kaua aega oli ahastanud, kuuleb ta korraga kõne healt.
Mehel kõrwad kikkis ja kuuleb selgesti, kudas keegi ütleb: „Küll on ka need inimesed rumalad! Neil on palju pimedaid santisi; käiwad nendega kõik tohtrid läbi, aga ei tea sedasamagi, et kui nad täna öösist kastet wõtaksiwad ja sellega oma silmi peseksiwad, siis oleks nägemine kohe käes.“
Nii pea, kui pime wend seda kuulis, kääpas ta maast kohe kastet ja hakkas oma silmi pesema. Ja kas sa targemat tohtrit weel kuulnud wõi näinud — silmad terwed!
Waatas mees nüüd ümber ja nägi põõsa taga kaks weikest mehikest üksteisega rääkima.
Esimene rääkis jälle edasi: „Kui wasklinna rahwas seda teaksiwad, siis oleks nende silmad otsekohe terwed.“
„Wõi need wasklinna rahwas üksi nii rumalad on!“ ütles teine mehike. „Hõbelinn on juba mitu aastat wee janus, aga keegi ei tea, kus wiga on. Kui nad suure laia kiwi linna wärawa alt mõistaksiwad ülesse kaaluda, siis oleks linnal wett jälle küllalt olema.“
„Nii on ka jälle need kuldlinna rahwas ühes oma kuningaga!“ ütles esimene mehike. „Kuninga tütar käis laua kirikus, laskis õnnistatut leiwa kogemata suust maha kukkuda. Kärnkonn tuli altari alt, sõi leiwa ära ja puges tagasi. Sest saadik on kuninga tütar haige ning keegi arst ei jõuua teda terweks tohterdada. Wõtaksiwad nad aga kärnkonna altari alt wälja, küpsetaksiwad ta ära ja annaksiwad kuninga tütrele sisse, küll siis pikaldane haigus piigast otsekohe lahkuks.“
Kui nad nüüd need saladused üksteisele oliwad ära ütelnud, kinnitasiwad nad weel korra, et kumbki neist ei tohtinud seda inimestele rääkida. Kelle poolt see saladus ilmuda, see saada sellsamal kohal ära küpsetatud, kus nad praegu seisawad.
Rääkisiwad ja läksiwad ära laande.
Kui nüüd mehikesed silmist kadunud oliwad, tuli õnnelik wend põõsast ning korjas karbi kastet täis.
„Nüüd lähän jalamaid wasklinna.“
Wasklinna jõuudes läks ta kuninga juurde ja ütles: „Mina olen kuulnud, et wasklinna rahwas pimedad olla. Olen tark silma tohter ning paluks kuninga käest luba, waeseid pimedaid tohterdada.“
Kuningas wastas: „Ei, wennike! Siin on juba palju tohtreid käinud, aga kellegil ei ole seda tarkust olnud, õnnetumaid aidata. Kust sinaski selle osawuse oled wõtnud! Lase olla peale, ära õnnetumaid ilma aegu kurwasta.“
Tohter ei jätnud aga järele; käis kuningale seni peale, kunni see wiimaks ka luba andis.
Nüüd kutsus wennast tohter linna pimedad kokku ning pesi kaste weega nende silmi.
Silmad terwed!
Kuninga ja linna rahwa meel üli wäga hea. Andsiwad osawale tohtrile hulga raha ja warandust ning kinkisiwad weel hobuse ja wask wankri pealegi.
„Mis mull nüüd wiga reisida!“ mõtles tarkmees ja läks hõbelinna.
Kui ta sinna oli jõudnud, läks ta kohe kuninga juure ja palus jutule saada.
Lasti ka mees kuninga jutule.
„Ma olen kuulnud, et hõbelinna kaewu sooned juba ammugi kinni olla ning linna rahwas kannatada alalist wee puudust. Mina tulen wõõralt maalt ning olen osaw soone-wõtja. Kui kuningas mulle luba annab, linna läbi waadata, siis saan ma kohe näitama, kus need wee sooned wangis on.“
Kuningas ei uskunud aga soone-wõtjat, waid ütles: „Siin on juba palju tarku kaewumeistreid käinud, aga keegi ei ole aru leidnud; kust sinaski selle iseäralise tarkuse oled wälja wõtnud. Lase olla peale!“
Mees ei jätnud aga enne järele, kunni kuningas wiimaks luba andis, katset teha.
Nüüd läks soone-wõtja targu ühest linna wärawast teisi. Jäi wiimaks suure wärawa juure seisma ja ütles: „Wõtke see suur lai kiwi siit ülesse! Selle all peawad weesooned wangis olema.“
Kui mehed kiwi ülesse tõstsiwad, hakkasiwad kohe weesooned kõigilt poolt wulisetes päewa walgelle jooksma ning linnal oli enam wett, kui tarwis.
Nüüd oli kuninga ja linna rahwa meel üli hea. Kinkisiwad osawalle soone-wõtjale hulga warandust ja raha. Andsiwad ka weel kaks hõbewankert ja hobused osawalle mehele teele kaasa.“
„Mis mull nüüd wiga olla ja elada!““ hõiskas poiss. „Lähän ka kuldlinna waatama. Ega mu tark teadus sealgi nurja ei lähä.“
Läks ka kuldlinna.
Kui ta linna wärawast sisse sõitis, paniwad inimesed tema wara ühe mehe kohta juba natuke paljuks. Tarkmees aga palus ende otsekohe kuninga juure juhatada.
Sai ka kuninga jutule.
„Ma olen kuulnud,“ ütles ta, „et kuldlinna kuninga tütar raskeste haige olla. Mina tulen kaugelt maalt ja olen tark tohter. Kui kuningas mulle luba annaks, oma kunsti katsuda, siis näeks ta, et tütar otse kohe terweks saab.“
„Ei, wennike! Siin on juba mitu tarka tohtrit käinud, aga neitsi tõbe ei ole keegi ära tõrjuda jõudnud. Kust sinaski selle osawuse wõtad! Tühi kõik! Mine aga peale jälle tagasi.“
Küll katsus mehike kuningast lubamisele awatelleda, aga see ei maksnud midagi, sest kuningas jäi oma arwamise juure.
Kui wärawa wahid kuningalle wiimaks ütlesiwad: „Ega see liht mees ei wõi olla. Tuli kalliste wankrite ja hobustega linna. Laske aga õnne katsuda!“
Kuningas laskis ennast ka wahtidest pöörda ning andis tohtrile luba, õnne katsuda.
Tohter ka kohe tööle.
Ööse pimedas toodi kärnkonn kirikust altari alt ja küpsetati ära. Tambiti siis peeneks ja pandi pudeli wee sekka.
Teisel hommikul läks tohter rohuga kuninga tütre juure ning tegi targu juttu: „Ega see haigus elu peale ei käi. Kui kuninglik neitsi sellest rohust kolm korda joob, siis peab ta otse terweks saama.“
Neitsit wõttis rohu ja jõi esimese korra, siis teise ja kolmandama korra.
Kutsuti kuningas waatama.
Tütar terwe kui terwe.
Kes jõuudis nüüd kuninga ja kuldlinna rahwa head meelt ülesse rääkida!
Kuningas andis osawale tohtrile palju kuld warandust ja raha ning teele weel kolm kuldwankrit ja ilust hobust pealegi.
Mis nüüd mehel wiga olla ja elada!
Mõtles: „Lähän nüüd kodu waatama, mis wend teeb!“
Hakkas ka oma kuue wankriga ja suure warandusega kodu poole reisima.
Kui wend kodus seda wara ja rikkust nägi, ei olnud tema imestamisel enam aru ega otsa peal.
„Kust sa selle rikkuse ometi said? Ütle ometi mulle ka! Wõta selle eest wõi terwe talu ühes kõige warandusega palgaks!“
Noorem wend seletas ka ära, kudas ta laanes suures põõsas istunud ning kaht weikest meest rääkima kuulnud.
Wanemal wennal ei olnud aegagi, kõik otsani ära kuulata — muud kui jooksis laane poole ja otsis põesa wälja ning puges sisse.
Õhtu jõuudis ja öö kippus kätte.
Seal kuuleb wend kaks meest üksteisega kurjaste taplema. Waatab — weikesed mehikesed põõsa taga. Kuulab — mehikesed käratsewad: „Sina oled seda sala nõuu inimestele teada annud, muidu ei oleks keegi wasklinna rahwast nägema teha, hõbelinnale wett anda, ega kuldlinna kuninga tütart terweks tohterdada wõinud!“
„Sina oled ise selle sala tarkuse wälja lobisenud!“ wastas teine.
Nii moodi käratsesiwad mehikesed hulk aega.
Ütlesiwad wiimaks: „Heidame liisku!“
Heitsiwad ka liisku.
Liisk langes teine kord teise peale.
„Ei siin ’pole õiget asja!“ ütlesiwad mehikesed ning hakkasiwad ümber waatama.
Leidsiwad wanema wenna põõsast.
Weikesed mehikesed paniwad kui pillid karjuma: „Wõi sina kelm tuled meid teist korda kuulatama! Küll meie su kaela luu murrame!“
Asusiwad wanema wenna kallale ning seda waest meest ei saadud pärast enam näha.
Jah! Miks sa ei kuulnud isa wiimast õpetust!