Eesti muinasjutud (Kunder)/Nõia-järw
Nõia-järw.
1.
Liiwimaal, Holstre Lõhmussa metsas on weike järweke, wõi õigemine ütelda, järwe asemeke, sest nii kinnikaswanud ja sammaldanud on tema ääred. Ta nimi on Nõia-järw. See järw olla nii sügaw, et keegi tema põhja weel ei olla kätte saanud. Wiskab keegi kiwi tema wette, siis kuulda ta hulga aja pärast, kudas kiwi nagu wask-katalt wastu põhjas kukkuda. Ja siis liikuda järwe pind, nagu raputaks end keegi wiha pärast põhjas.
Ükskord läinud Laki küla mehed laupäewasel õhtul Nõia-järwe äärde, sidunud weikese pa’akese suure pika nööri otsa ning pannud kiwi sisse ja lasknud ta siis järwe. Kui juba mitu kümmend ja sada sülda nööri wees olnud, siis tundnud mehed, et nöör korraga nagu liikunud.
Nüüd tõmmanud mehed pajakese jälle ülesse poole, aga mis ime tükki näinud nad! Werine härja pea pajakese asemel nööri otsas!
Mehed kohkunud ära, wisanud härjapea jälle wette ning läinud kodu.
2.
3.
Nõia-järwe lähedal on Lina-järw. Nime on ta wist sest saanud, et temas iga aasta palju linu liutatakse.
Olnud ükskord hulk linaliutajaid Lina-järwe ääres; muist ajanud linu sisse, muist kiskunud wälja.
Korraga kuuldud metsas waljut karjatamist, ikka: „Aih, aih, aih!“
Mehed tulnud ülesse järwe kaldale ning kuulnud nüüd weel selgemine, kudas just Nõia-järwe poolt heal tulnud, ikka: „Aih! ja aih!“
„Lähäme Nõia-järwe ääre waatama!“ hüüdnud mitu meest. „Ei mina küll ei lähä! Ei mina ka, ei mina ka!“ wastanud mitmed mehed.
Läinud wiimaks ometi kolm südi meest waatama. Saanud ka ilusaste järwe lähedale ja näinud nüüd, kudas üks ihuhalasti naine järwe ääres olnud ja wett käega pildudes ja mängides ikka hüüdnud: „Aih! aih!“ Niipea kui ta aga mehi näinud, olnud ta sulpsti! järwes.