Eesti muinasjutud (Kunder)/Kass ja hiir
Kass ja hiir.
Kass ja hiir saiwad suureks sõbraks. Pidasiwad nõuu: „Kogume omale talweks tagawara!“
Kass, kui nõuukam ja jõuukam mees, muretses astja ja hiir hakkas hoolega raswa sisse koguma.
Juba oli nõuu täis. Aga koer oli haisu ninasse saanud ja hakkas raswa nõuu järele nuusutama ja otsima.
Hiir ütles kassile: „Ei sõber, see ei lähä korda, et meie raswa nõuu kodus peame. Wiime ta ära kindla koha peale!“
„Seda ma ka arwan“, wastas kass; „koeral on juba hais ninas.“
Wiisiwad nüüd raswa nõuu kirikusse, altari alla keldrisse.
Ühel pühapäewal ütles kass: „Wind kutsuti waderiks, pian täna kirikusse minema!“
„Mine siis peale!“ wastas hiir. „Waata ka järele, kas raswa nõuu alles on!“
Kui kass kodu tuli, küsis hiir: „Mis lapsele nimeks anti?“
„Natukenahas!“ wastas kass.
„Imelik nimi, seda ma enne ei ole kuulnudgi weel“, piiksus hiir.
Teisel pühapäewal ütles kass jälle: „Mind kutsuti waderiks, pian jälle minema.“
„Mine peale!“ wastas hiir.
Kass tuli tagasi, hiir küsis: „Mis nimi lapsele pandi?“
„Poolära!“ wastas kass.
Kolmandal pühal läks kass jälle waderiks ja lapsele pandud nimi „Wähäweel“. Neljandamal pühal pandud lapsele nimi „Põhipaljas.“
„Aha, sõber, nüüd ma tean, mis need nimed tähendawad!“ ütles hiir. „Wõtsid esite natukese, siis poole ära, kunni wähä weel järele jäi ja põhi paljaks sai. Raswa nõuukese oled tühjaks teinud, wana sõber! Wana libekeel, wana waras!“
„Kudas sa rumal loom tohid mind teutada!“ karjus kass; rabas hiire kinni ja murdis ära.
Ei otsi hiir enam millalgi kassi sõprust.