Eesti mütoloogia/Viljaneitsid
Viljaneitsid.
Nagu puudel, on viljalgi oma haldijad. Neid ei hüüta tavalisesti ometi haldijateks, vaid viljaneitsiteks, vilja kaitsjateks. Rahva arvamised nende kohta erinevad märksalt. Vanemad allikad nimetavad neid ainult kahjutegevateks olevusteks. Need viljaneitsid ilmuvad lõikuse ajal vilja ja rikuvad vilja. Nende viibimisest viljas märgates hüütakse neile kolm korda: „Kulla neitsid, ärge tehke paha!“ (Osiliana I, l. 19.)
Rahvaluule korjandused näitavad ometi, et viljaneitsite tegevust rohkesti tuleb laiendada. Ju kevadel, orase tärkamisega ilmuvad viljaneitsid vilja. Seemendamise eel palub põllumees neilt ette viljale sigidust, neile omal ajal ohvrit tõotades. Ohver peab viljaneitsite meele lahkeks muutma ja neid keelma kurja tegemast. Ühe teate järele ohverdakse viljaneitsitele järgmist viisi: võetakse pang vett, pannakse iga tõugu viljateri sisse, minnakse nurmele, riputakse vihaga vett igale poole põllule. Uuemal ajal öeldakse vett põllule vihaga riputades kolm korda: Isa pojuke!
Enam ohverdakse enne ja pärast lõikust. Peremees lõikab haljaid kõrsi, kastab mõdusse, viib ohvrikivile. See ohver meelitab viljaneitsid lõikust õnnelikult kätte andma. Lõikuse lõpul ohverdab peremees esimese haki, esimese rehepeksmise järele teri, esimese jahvatamise järele pihuga jahu.
Senikui oras alles väike, ei näita ennast viljaneitsid. Alles vilja loomise järele ilmutavad nad mõnekorra endid. Nagu nende nimi ju ütleb, nähakse neid neitsi kujul, enamasti ööseti ehk hommikuti. Nad lehvivad vilja sees ehk seisavad paja juures vilja keskel, pajale tuld alla tehes. Pajast tõuseb aur üles, õõtsub udupilvena viljapõllu kohal ja langeb siis udupilvena maha viljale kasvu ja kosu andma.
Kus viljaneitsitele ei ohverdata, seal nad muidugi kosutavat uduvihma viljale ei lase sadada, vaid hoiavad endid vilja kohta passiivselt, ja selle tagajärjel ikaldab vili. Et viljaneitsid iseenesest pahadeks ei või arvata, tunnistab ju nende teine nimi „viljakaitsjad“. Kurjadele haldijatele ju „viljakaitsjate“ nime ei oleks antud.
Viljaneitsite kõrval tuntakse veel viljahunti ehk vilja tõu järele, kus see hunt asub, rukki-, herne-, oa-hunti. Niisugust viljahunti peetakse kardetavaks loomaks. Vähemalt hirmutakse lapsi viljahundiga, kui lapsed tükivad vilja jooksma. Niisugusel puhul hoiatakse lapsi: „Ära mine rukkisse, rukkihunt tuleb, murrab!“ Viljahunt esineb siin viljaneitsi teisel kujul, õigem ütelda, viljahaldijas võtab enesele neitsi kuju kõrval kahju teha püüdes hundi kuju. Kahju tegemine sünnib vähem neitsi loomule, küll aga hundi loomule.