Eesti mütoloogia/Nurmeisa
Nurmeisa.
Vilja kasvatajaks ja sigitajaks peetakse Kraasnamaal nurmeisa, kes karjaisaga peaaegu ühesuguseks olevuseks kokku sulab. Nurmeisa kõrval nimetakse ka nurmeema. Ühes palveriismekeses öeldakse:
Madala maajumala, |
Ohvrid viiakse nurmeisa jaoks nurmele ehk metsa sarapuu-põõsa alla kolm korda aastas. Sõnnikutalguse päeva hommikul tapetakse ja keedetakse kanapoeg ja peremees viib ta nurmele. Peale selle paneb peremees esimese sõnnikukoormaga välja minnes põllu kolgale muna.
Kevadel, kui kari esimest korda koju tuleb, viib peremees nurmeisale juustu ja võid.
Lehma poegimise järele lüpstakse udarast natuke piima anumasse, lisatakse soola juurde, keedetakse ja viiakse põõsa alla nurmeisale.
Rukki külvamise järele ohverdab peremees nurmeisale rukkikahja, et vili hästi kasvaks. Kahja keedab peremees kodu valmis, viib põllule ja valab siis nurmeisale põllu peale maha, ühtlasi sel puhul põllujumalat paludes.
Pärast kahja põllule valamist läheb peremees koju, kus veel iseäralik komme täidetakse. Põllule viimata jäänud kahja valatakse puukaussi, noormees heidab põlvili, haarab kausist hammastega kinni, tõuseb püsti, keerab korra ümber, joob kausi tühjaks. (O. Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 88.)