Eesti mütoloogia/Taudid
Taudid.
Surmaga käsikäes sammuvad taudid. Ei saanud surnud neile kuuluvat ohvrit ja austust, võisid nad taudina järelejääjaid vaevata. Aga taudi, tõbe saata võisid nad muugi põhjuse pärast, nagu surnule ta eluajal tehtud ülekohtu ehk pahanduse kättemaksmise himu pärast. Manalas omandasid surnud rohkem võimust kui neil eluajal olnud ja seda võimust tarvitasid nad vihameeste ja süüdlaste karistamiseks. Pea lähevad nad ise, pea saadavad nad teisi surnuid maapealsetele karistajaks. Mõni surnu ei ilmunud karistama, vaid Manalas igavust tundes otsis ta taudina tagaigatsetud isiku üles, jäi kauemaks ajaks ta juurde ehk kutsus ta täiesti enese juurde Manalasse.
Igas taudis peitub taudi haldijas, kes ennast mitmet moodi ilmutab. Kõige ägedamalt astub tegevusesse katk. Enamasti näitab ta ennast inimese näol, võib aga ka igaks asjaks moonduda. Inimesega kokku puutudes toob katk alati surma.
Inimesena esinedes käib katk kas jala ehk sõidab koguni vankris. Vankrit nimetatakse väikeseks, vahel kolmerattaliseks. Tihti tuletab katku vanker automobiili meelde; veereb ilma sõiduloomata ja lükkamiseta edasi. Aga ratsasõitugi ei põlga katk. Mõne korra tükib ta teekäija taskusse ja laseb ennast edasi viia.
Katk avaldab vahel õelamat, vahel heldemat iseloomu. Rahva teate järele murdnud katk mõne korra kõik inimesed majades maha. Ainult keegi üksik, metsa ehk rabasse põgenenud isik jäänud elusse. Ajalugu kõneleb muidugi teisiti.
Katku kõrval teavad rahvajutud veel teisest taudi haldijast, hallist, palju kõnelda. Hallid tulevad tavalisesti Lapimaalt, kuid see Lapimaa tähendab umbes sedasama, mis Manala. Nagu jää ja pakane Lapimaal surnut esitab, nii katsub rahvasuugi Lapimaad tõbede ja surma kodumaaks kujutada. Lapimaale jätavad hallid kehad puude najale maha, nende vaimud aga tulevad meie maale inimesi piinama. Hallide kottu Lapimaalt toodud asjad külvavad eneste ümber surma ja hukatust: rohi närtsib, puud kuivavad, inimese ehk looma jõud nõrkeb.
Hallid ilmuvad väga mitmel näol; neil on nägemine ja kuulmine, aga tundmine puudub. Inimestena esinedes on nad meeste- ja naisterahvad. Sagedamini ometi näitavad nad endid hobuse, koera, kassi, linnu ehk muu looma näol, moondavad endid niisama tihti ka prügiks, põrmuks. Ülepea leiame vanade eestlaste taudide tekkimise seletuses batsilluse, bakteeride teooria alguse; ju esivanemad märkasid taudide pääsmist inimese kehasse mingisuguse põrmu näol, aga said ka batsilluse edasiandmisest külgepuutumise teel aru, nagu teated katkust seda tunnistavad. Halli batsillus püüab puru, pihu kujul ennast sööki, jooki kukutada ja söögiga, joogiga inimese kehasse tungida, kus ta siis oma väge hakkab avaldama, külmana tõbena inimest vaevama. Ainult esimesel korral püüab ta ennast varjata. Uuesti tagasi tulles moondab ta oma kuju.
Mõne korra tuleb mitu halli korraga majasse. Need kõnelevad isekeskis. Tuntakse neid ära, algavad neil pahad päevad; neid pannakse kas ahju ehk põiega leili rippuma. Tihti põgenevad põdejad halli eest kuhugi varjule. — Enamasti leiab hall põgeneja üles. Tulisesse ahju ei julge ta ometi põdejale järele minna, ka mitte palavasse sauna.
Hallipõdeja põgenes mõne korra vee äärde puu otsa. Inimese varju vees nähes arvas hall, et inimene enese uputanud, ja jättis otsimise järele. Sai aga hall enese eest põgeneja kätte, vaevas ta seda veel kangemini kui enne.
Ubadest saadi tihti halli vastu abi. Ju vanasti tarvitati ube matusesöögiks. Sai surnu oma armsaid ube, arvati teda võivat põdeja rahule jätta.
Palju teab rahvas lendajastki kõnelda. See on surnu poolt — tihti öeldakse ainult nõia poolt — saadetud nool inimesele kahju tegema. Vist usuti varemal ajal, et taudi haldijas enesele noole kuju võttis ja siis äkisti, ilma et inimene ise oleks märganud, teda tabas.
Jooksvatõbe, jooksjat arvati niisama kudagi viisi väljast inimesesse pääsvat. Jooksjagi vaim ei sallinud palavust; ta lahkus palavuse puhul, tuli aga pärast kohe tagasi, kui palavus kadus. Teised surnute vaimud kippusid sööjatena inimestesse.
Hulga haigusi uskus rahvas ometi nõidadelt tulnud olevat. Vist peeti alguses surnud nõidu taudide saatjateks, pärastpoole aga ka elusaid.