Eesti mütoloogia/Kääbas ja Kalm
Kääbas ja Kalm.
Kääbas tähendab matusepaika, tähendab sedasama, mis kalm, kalme. Tallinnamaal ei tunta hulgas kihelkondades tegelikult kalmu sõna sugugi, vaid ainult kirjanduse kaudu.
Igal pool, kus rahvas kääpaid tunneb, sisaldavad need kääpad ikka vanu haudu. Kääpamäed esinevad niisugustena mägedena, kuhu muiste surnuid maetud, ja lihtkääpad tasasel maal niisama matusepaikadena. Isegi Kääpa jõge ei saa me matusepaigast lahutada. Vaevalt tohime oletada, et jõgi Kalevipoja surmast või mahalõigatud jalgadest enesele nime pärinud. Palju tõenäolisemaks tuleb väidet tunnistada, et seal Kääpa talu juures muistne matusepaik olemas.
Leidub veel teistsuguseid kääpaid, vaimusid. Kääbastest tulevad ööseti vaimud välja, keda ka kääbasteks nimetatakse. Niipalju kui ma aru saanud, ei ilmu need vaimud hulgakaupa, vaid tavaliselt üksikult ehk harukorral kahekesi. Enamasti esinevad vaimud kääpad valges riides, suuremalt jaolt naisterahva näol.
Vaimud-kääpad tulevad igal ajal öösiti haudadest välja; sagedamini nähakse neid laupäeva öösi, kõige sagedamini uue aasta öösi, s. o. öösi vasta uue aasta algust. Inimesega kokku puutudes katsub kääbas sagedasti kahju teha.
Kääbas sulab tihti kodukäijaga täiesti ühte. Vahe ometi kodukäija ja kääpa vahel see, et kodukäija oma endises elupaigas käib järelejääjaid tülitamas, kääbas aga elumajad puutumata jätab ja ainult matusepaiga ligikonnas liigub.
Nagu kodukäijad, kardavad kääpadki kangesti hunti. Hunt murrab niihästi ühe kui teise, kui aga ligi pääseb. Hunti appi kutsudes võib inimene ennast alati kääpast vabastada. Hundi appikutsumist kuuldes põgeneb kääbas kohe. Tondiga pole kääpal midagi tegemist, kui ka Wiedemann teda tondiks (Gespenst) nimetagu.
Kääpad on seega surnute hingedki, kes öösel haudadest välja tulevad. Mis nõu neil väljatulemisega, ei selgu alati teadetest. Võib olla, me ei võigi nende üleüldist ilmumist ühe otstarbe alla mahutada, vaid ilmumise määrab igakordne tarvidus ära.
Kuna matusepaikadesse kümnete ja sadade kaupa surnuid maetud, tavaliselt aga üks surnu vaim kääpast ilmub, võime otsustada, et seda ilmuvat vaimu tuleb kääpa haldijaks pidada. Kääpa haldijas lahkub öösi hauast ja vaatab maa pääl ringi.
Haldijast ei pruugi me imeks panna, kui ta oma riiki tahab kasvatada ja inimesi, kellega ta kokku puutub, oma seltsilisteks teha.
Kääbas tähendab seega tavalisesti vanaaegist matusepaika, harukorral üksikut hauda, peale selle aga veel kääpa haldijat, kes selles matusepaigas pesitab. Küll ei nimeta rahvaluule kääpast ilmunud vaimu haldijaks, kuid kõik tundemärgid tunnistavad, et seda tingimata tuleb haldijaks pidada.
Meie kääbas seisab tingimata lähedas suguluses Soome sõnaga „Kyöpeli“. Gananderi arvamise järele olid kyöpelid ka surnute vaimud; Castrén arvab, et kyöpeliteks ehk niisuguseid surnuid nimetati, kes eluajal palju paha teinud (Finnische Mythologie, l. 125). Viimast oletamist ei või küllalt põhjendada.
Kääpaga käsikäes käib kääpjalg, kööpjalg, kaapjalg. Esimesed nimed on vähe tuntud, viimne rohkem. Kääpjalg, kööpjalg näikse Rootsi Köbeliga lähedas suguluses seisvat. Sõna lõpu -bel on rahva etümoloogia jalaks moondanud. Kääpjalg, kööpjalg, kaapjalg avaldab, niipalju kui mina märganud, neidsamu omandusi, mis haldijas kääbas. Ta elukoht on surnuaed; sealt ilmub ta iseäranis aasta vahetusel ja näitab ennast inimestele. Mõne korra kohutab ta jalakäijaid, mõne korra jälle jookseb ta sõitjale järele. Enamasti käib ta püüd selle peale inimesele paha teha. Tihti õnnestab inimesel ometi ennast kiusaja käest päästa.
Tuttavam kui kääbas on kalm, mida tihti ka kalmeks ehk kalmetiks nimetatakse. Kogu Eestis tuntakse väga palju sellenimelisi vanaaegseid matusekohti; J. Jungi „Muinasaja teadus“ II, III mainib neid hulgakaupa. Kalme kõrval kannavad kohad vahel ka nime kalmukünkad, kalmumäed. Soomes esineb kalm = kalma ja kalmisto kujul, Ingeris vahel kalmuse kujul. Ingerist on nimi isegi Vene ajaraamatusse tunginud, kus kohta 1534 коломище nimetatakse. Samojeedi keeles vastab kolmu ehk halme sõna samale mõistele, kuid tähendab enam surnut ehk surnu hinge. Mordva keeles tähendab kalma ehk kalmo hauda. Seesama tähendus on kalmul mitmes Soome sugu keeles Lääne merest peale Vene Karjalani.
Kristlikka matusepaiku kalmudeks ei hüüta, küll aga paganaaegseid, peale selle vahel veel sõja- ja katkuaegseid kõrvalistes kohtades, eemal tavalistest ristiusu matusepaikadest. Ristiusu ajalgi armastasid eestlased kuni 18. aastasajani surnuid kalmudesse matta. Alles valjud trahvid jaksasid neid kalmudesse matmisest ära võõrutada.
Mihkli kihelkonnas oli 1694 veel 13 kalmu, kuhu surnuid püüti matta. Muudes kihelkondadeski teatavad 17. aastasajast kirikukatsumise protokollid kalmudesse matmisest.
Surnust ja surnute matmise kohast kalmus tekkis aegamööda isikustatud kalm, haudade ja surnute haldijas, just niisama kui Toonest ja Kääpast. Kalmu esinemisest haldija kujul teame koguni vähe. Wiedemann läheb tast vaikides mööda. Kalevala kõneleb Kalmast, et Kalmal tütar = Kalman impi olemas. See avaldab kurja iseloomu, sest madu saanud temalt mürgised igemed:
Ikemistä Kalman immen (Kalevala XXVI, 750).
Halva iseloomuga esineb Kalmu neiu ka Eestis. Setukeste lauludes (№ 5) külvab noormees kalmule kaeru, ühtlasi Kalmu neiut tõotades kosida. Noormees unustab ometi tõotuse ja kosib muu neiu. Nüüd tuleb Kalmu neiu kättemaksmine. Pulmasõidul jääb saan manalaste mail äkisti seisma. Kalmu neiu ehk toonelased peavad saani kinni ega päästa enam sammugi edasi. Peig peab lunastusehinda lubama. Kalmu neiu ei lepi vähemaga kui mõrsjaga. Niipea kui peig mõrsja lunastusehinnaks lubanud, pääseb saan edasi. Koju jõudes märkab peigmees: mõrsja surnud. Kalmu neiu ehk kalmulised ta hinge võtnud.
Peale selle mainivad Setu laulud ka Kalmu poissa. Kas Kalmu neiusid ja Kalmu poissa haldijateks arvata, ei selgu küllalt rahvalauludest. Kalmu poistest kõneldakse, et nad tüdrukutega isegi kõrtsis käinud tantsimas (J. Jung, Muinasaja teadus III, lk. 229).
Rahvajutud ei kõnele Kalmust ega Kalmu neiust midagi.
Kuna muistse aja rahvaluule järele surnud Manalas, Toonelas, Kääpas, Kalmus j. n. e. vagusat varjuelu elavad, saadab ristiusk nad enamasti kõiki põrgusse. Põrgu nime laenasid esivanemad leedulastelt, nimelt nende jumalalt Perkunoselt, kes venelaste Peruniga sugulane. Perkunosega lähedas ühenduses seisab Thori teine nimi Fjorgynn, mis omaltki poolt kõla poolest Eesti põrgu tekkimiseks võis põhjust anda. Perkunost austati hiites ja peeti müristamisejumalaks. Perkunose ees põles alaline tuli. See tuli, Perkunose tuli, andis seda enam põhjust põrgut tules põlevaks kohaks muuta. Ristiusu mungad ja papid lisasid sellele kohale veel koledusi juurde ja rahvaluule põrgu, kurati elupaik oligi valmis (Eesti Kultuura II, lk. 166—179).
Surnute taevasse pääsmisest ei tea rahvaluule midagi, ehk olgu siis ristiusu mõjul tekkinud ained.