Eesti mütoloogia/Majahaldijad
Majahaldijad.
Igal majal on oma haldijas, keda majahaldijaks, koduhaldijaks, taluhaldijaks, hoonehaldijaks, majavarjajaks, majavaimuks, isegi majaperemeheks hüütakse. Uut maja ehitades tuli maahaldijalt nõu küsida, kas ta ehitamiseks luba annab. Arpumisel püüti maahaldija mõtteid selles suhtes teada saada. Ei lubanud maahaldijas ehitada, tuli uus ehitusekoht otsida. Hämarad näpunäited tähistavad sinnapoole, et majahaldijas esimesest maja omaniku hingest tekkinud; Soomes esineb niisugune arvamine üleüldiselt. Seal teatakse, majahaldija tekkida kas esimesest maja peremehe ehk perenaise hingest ehk esimesest majasse tule ülestegijast. Eestist olen jälgi leidnud selle kohta, et mõnes majas meeste- ja naistesugu haldijaid korraga asub. Naistesugu haldijas kannab korra nime Täämas.
Surnud peremehe hing valitses ja elas majas haldijana edasi. Uus talu asunik pidi maahaldijalt asumiseks luba paluma. Prantsatas midagi majas, oli see märgiks, et haldijas asumiseluba mööndas. Ei kuuldud mingisugust häält, ei tohitud majasse asuda. Majahaldijad asuvad kõigis eluruumides, aga ka veskites, rehtedes ja isegi kirikutes. Rahva arvamistest ei selgu küllalt, kudas nende ehituste haldijad tekkinud, kuhu keegi veel pole surnud, nagu rehtedes, kirikutes j.n.e.
Majahaldijas on maja kaitsevaim. Pahule inimestele ta ei ilmu, häile teeb ta aga head ja kannab nende eest hoolt. Maja endisena elanikuna tunneb ta kõiki maja tarvitusi, annab häda-ajal head nõu ja abi. Harva näitab ta ennast; kui näitab, siis kas vanamehe ehk naise näol. Maja elaniku surma puhul näitab ta ennast tavalisesti. Majahaldijat nähes tõuseb majarahva südames tihti kartus, et ta ilmumine surma ehk õnnetust ette kuulutab, kuid tavalisesti ilmub ta ometi majarahva tähelepanemist mingi asja peale juhtima. Tihti nähakse teda ainult magades. Pahandakse kudagi viisi majahaldijat, siis lahkub ta majast, sest pahandust ta ei salli. Kas ta mõne aja pärast majasse tagasi tuleb, ei selgu rahvateadetest. Tülitsemine, riidlemine, sõimamine, ülepea halb elu on haldijale nagu katkuks, mille eest ta põgeneb. Pahandakse haldijas ära, tuleb majale õnnetust karta, sest haldijas maksab pahanduse kätte, olgu siis, et teda kudagi viisi lepitatakse. Lepitamine sünnib enamasti ohvritega. Ohverdakse mõnesuguseid toiduaineid laudile ehk toa peale, aga ka jooki valatakse majahaldijale nurka maha. Ohvritega tuletati majahaldijaid muulgi ajal meelde, lootes, et nad siis seda enam majarahvale head teevad. Kreutzwald ütleb: Pidu ajal pidi majavarjajatele ikka sööki ja jooki ohverdatama, et hoonehoidjad heal tujul oleksid. Juues valati neile kannudest natuke nestet maha (Der Esten abergläubische Gebräuche, l. 39). Aga õlle ehk taari tegemise järelegi ei unustud majahaldijaid ära, vaid valati neile ikka mõni tilk nurka, senikui märjukest majas leidus.
Mõni haldijas ei lepi selle söögiga ja joogiga, mis talle harukorral ehk pidude ajal antakse, vaid tuleb pererahva söömise ajal ahju takka pisikeste puulusikatega välja ja sööb ilma nende nägemata üheskoos kausist leent. Uus maja elanik peab majasse asudes haldijale tingimata jooki ehk sööki andma.
Majahaldijas on nagu maja hing, kes majale alles tõsise elu annab. Huvitav selles suhtes tsheremisside arvamist majahaldija kohta tähele panna. Maja hing, majahaldijas armastab inimeste ligiläheduses viibida. Puuduvad majas asunikud, kolib majahaldijas sealt ära. Maja hing on tsheremisside arvamise järele sama kui toa rõõm, hea käekäik ja kordaminek (Hästesko, Län sisuomalainen runous, l. 189). Eestis ei selgu, kas majahaldijas inimeste lahkumisega majast ka ära lahkub. Tont igatahes armastab just asumata hooneid: seal tal oma tuba, luba, seal ta täielik peremees.
Majahaldijad tuletavad elavalt vanade roomlaste laarisid ja penaatisid meelde, kes maja valvavad ja kaitsevad.
Õuehaldijatest ei tea me muud, kui et nad õuet varjasid ja kaitsesid. Nende väljanägemise ja tegude kohta puuduvad lähemad teated, niisama ka nende asupaiga kohta õues.
Palju lugusid majahaldijatest langeb tondi lugudega ühte. Rahvas ei oska tavalisesti nende vahel mingit vahet teha, moondab palju enam liig sagedasti kõik majavarjajad tigedateks tontideks.
Mõnes kohas tuntakse veel onga nimelist majahaldijat. Ongad kolistavad ja müristavad laudidel ja toa peal, langevad aga, nagu näha, enam heade koduhaldijate kilda. Nende tegevusest teatakse vähe.
Rohkem tuntakse Võru pool ja Setumaal viruskundrat. Viruskundra astub seal Viru- ja Harjumaa kodu- ehk majahaldija ja muude Eesti majavaimude asemele. Viruskundra asub harvemini ahju peal ja parsil, sagedamini ahju all. Harukorral tuleb ta oma peidupaigast nähtavale, tihti kuulukse aga ta häält. Ta nimega hirmutakse lapsi, tõepoolest peetakse teda ometi hea südamega vaimuks, kellele ahju nurka, vahel isegi koldesse väike ohver viiakse leemevahu ehk muu anni näol. Jõulus pannakse talle ahju peale enamasti ikka pisut mingisugust toitu. Laste suust välja langenud hambad visatakse viruskundra omaks ahju peale, üteldes: „Viruskundra, säh sulle luuhammas, anna mulle raudhammas!“ Suuremas osas Eestis astub viruskundra asemele viimsel juhtumisel kilk; hammas lubatakse kilgile ja palutakse kilgilt raudhammas vastu.
Viruskundra teeb mõnegi korra head pererahvale, kelle majas ta asub, toob neile varemalt majasse ahju alla ehk põranda alla maetud varandusedki välja.
Harjumaal asub ahju all ehk ahju taga leemees. See leemees nõuab pererahvalt täielikku puhtust lees, lee ees, ja ülepea toas. Kasimata olek lee ümber ja toas vihastab varsti leemeest ja leemees hakkab pererahvale kahju tegema.
Lähedas suguluses majahaldijatega seisavad laevahaldijad. Haldijas tuleb laeva ja selle põhjapuu panemisel. Igal laeval on oma haldijas, juhtumise kombel mõnel koguni kaks. Teine tuleb peelepuu püstipanemisel, peab aga hiljemini esimese eest lahkuma. Mõne korra näitab laevahaldijas ennast inimese näol ühele ehk teisele laevamehele. Ta ilmumisest kuulutavad laevamehed head ja halba ilma ette. Paneb kapten laevahaldija ilmumise märka tähele, võib ta ennast ja laeva kõige õnnetuse ja äparduse eest hoida.
Saarlased on võõraste meremeeste eeskujul oma laevahaldija kotermanniks või potermanniks ristinud. Nad arvavad oma laeva kotermanni laastudest sündivat. Laeva peelepuud tahudes lööb laevaehitaja kolm esimest laastu ära ja pistab need tasku. Neist tekib kotermann; kudas, jääb seletamata. Muidu sulab kotermanni tegevus ja olek laevahaldija tegevusega täiesti ühte.