Eesti mütoloogia/Inimesehaldijas
Inimesehaldijas.
Igal inimesel on oma haldijas. Veel 1875 kuulis Dr. Veske Viru rannas sarnase väite. Haldijas tuleb lapsele kohe pärast sündimist. Vanapagan teab haldija tulekut ja katsub last sellepärast oma lapse vastu ära vahetada, enne kui haldijas suudaks keelda. Et vanapagan last ei saaks enne haldija tulekut ära vahetada, tuleb last kolm päeva pärast sündimist alati valvata, ilma et öösel tuld kustutakse.
Mitmel pool arvatakse, et haldijas suguvõsas pärandusena edasi rändab. Sureb keegi, läheb surnud isiku haldijas suguvõsas sündiva lapse omaks. Enamasti saab vanaisa ehk selle isa pojapoja haldijaks. Sellepärast antakse väga sagedasti vanaisa nimi poja esimesele pojale, ka vanaema nimi tütre tütrele. Ingeris ja Soome Karjalas valitseb niisamasugune viis. Laplaste seas tuleb juhtumisi ette, et kellelegi uus nimi antakse haigeks jäämise puhul, arvates, et endine nimi eksikombel antud. Soomeski ei ole niisugune viis hoopis tundmata. 1803 teatakse, keegi talupoeg Erik põdenud Põhjamaal Tervolas pikemat aega, lasknud enese siis uuesti ristida, võtnud enesele Iisak nimeks ja saanud selle järele terveks (K. Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. 165).
Teele minnes rändab haldijas inimesega kaasas ja saadab teda igal pool. Mõne korra jõuab haldijas ju enne inimest koju ja kuulutab kudagi viisi kolistamisega ehk häälitsemisega inimese tagasitulekut. Juhtub inimesele teekäigul ehk kottu eemal viibides mingisugune õnnetus, tuleb haldijas seda tavalisesti omastele mingisuguste märkidega ilmutama.
Mõni inimesehaldijas on iseäranis elav, vägev ja tegev. Niipea kui inimene magama heidab, lahkub haldijas inimesest, kaugele rändama minnes. Enamasti võtab vaim niisugusel lahkumisel enesele kärbse, parmu, liblika ehk muu väikse tiivulise kuju. Sagedasti omandab haldijas inimesest eemal viibides suurema looma kuju. Isegi hundi ja karu kuju ei põlga haldijas. Nõidadest lahkub inimesehaldijas ikka, kui nõid soovib midagi vaimude riigist teada saada, aga nagu tähendud, ei pruugi see isik, kelle keha ta ajuti maha jätab, sugugi nõid olla.
Mõne korra rändab haldijas nähtaval viisil inimese kõrval, aga varjuna, mitte ainult päikese paistmise ajal, vaid ka pilvisel ilmal ja öösel. Niisugust varju näol ilmuvat haldijat kutsutakse varjumeheks. Varjumees on muidu täiesti inimese sarnane, kuid keha puudub tal. Ka ei räägi ta, kui temaga kõneldakse. Sunnib inimene teda enese juurest lahkuma, ei pane ta lahkumisekäsku tähele. Piitsaga võib teda ometi mõne korra minema kihutada. Missuguse otstarbega varjumehed endid näitavad, ei selgu saadud teadetest.
Inimesehaldijas kõneleb oma kaitsealusega tihti unes, talle mõnesuguseid juhatusi ja õpetusi andes. Rahaaugugi juhatab haldijas unes kätte. Tavaline inimene ei mõista alati haldija keerulisi õpetusi, neid enamasti tühisteks pidades ja sedaviisi mõnesugusest heast ilma jäädes. Unes ilmub mõne korra aga ka kellegi surnu haldijas. Unes antud haldija juhatusi hoolsalt tähele pannes ja neid täita püüdes saab inimene mõne korra suure õnne osaliseks.
Une üle valitseb unetaat, uneuku. Kalevipoeg nimetab unenägude sünnitajateks Murueide tütreid, kuid niisugusel väitel puudub alus. Kas inimesehaldijal unega muidu midagi tegemist või tuleb unetaati iseäralikuks unehaldijaks pidada, jääb kehvade ainete pärast hämaraks.
Igal inimesel arvati kas hea või halb õnn olevat.
Veel meie päivil räägitakse heast ja halvast õnnest; see kõneviis põhjeneb vana rahva usu peal. Enamasti jätavad vanemad hea õnne lastele päranduseks. Õnn tahab, et inimene tema peale loodaks. Töö ega hoolsus ei aita inimest ikka edasi, küll aga õnn. Mitmed elavad täiesti ühesugustes oludes; ühed loodavad õnne peale, nende käsi käib hästi, nad rikastuvad; teised loodavad töö ja usinuse peale; ei saa ometi haljale oksale. Õnne peale mittelootjatest ei hooli õnn ühtigi. Mõne korra võtab õnn enesele isiku kuju, kelle oma ta on, ja teeb tööd nagu inimene, kuna inimene ise ehk magab. Üks õnn aitab inimest ühesugustes töödes, teine teistsugustes. Mõnigi näeb, kudas naabrile ühes töös õnn alati lahkelt vastu tuleb; ta läheb sealt ka oma õnne otsima, aga asjata; ta õnn viibib kusagil mujal. Igatahes on inimesel raske ülesanne head õnne üles otsida; ei leia ta seda, peab ta halva õnnega leppima. Leiab inimene aga hea õnne üles, siis on ta päästetud; ta elu moondub kuldseks. Alles surmatunnil lahkub hea ehk halb õnn inimesest.
Õnnega peab inimene ettevaatlikult ümber käima. Pahandab keegi õnne, lahkub ta inimesest ega tule enamasti palvetegi peale enam tagasi, vaid saadab õnnetuse karistajaks pahanduse eest.
Vist usuti meil, nagu Soomes, kui ka meil kindlamad teated puuduvad, et õnn inimesega teel kaasas käib ja inimese eel juba koju tagasi tuleb ehk külasse läheb tulekut ilmutama (K. Krohn, Suomal. runojen usk., lk. 165).