Eesti mütoloogia/Koerakoonlased
Koerakoonlased.
Vaimude ja tavaliste inimeste vahel esinevad müütilised koerakoonlasedd, keda mõnes kohas ka koerakoonudeks, koerakonudeks, isegi koeranukkideks hüütakse. Lõuna-Eestis, kus peni koera asemele astub, kannavad koerakoonlased peninukkide nime ehk peninuki-rahva nime. Mõnes kohas tarvitakse nende nimetuseks koguni mäetaguste ja ristimata türklaste sõna, just kui oleksid muud türklased ristitud. Koerakoonlased ei suuda haldijate, vaimude kõrgusele tõusta, kuid seisavad inimestest, tahaks ütelda, kõrgemal, vähemalt alalisel sõjajalal nendega, nagu kõik kurjad vaimud, ja sellel sõjajalal seismisel kipub võit ikka suuremate kehaliste omadustega varustud koerakoonlaste kätte jääma. — Kuju poolest tuletavad koerakoonlased omalt kohalt greeklaste kentaurosi meelde, sest koerakoonlased esinevad pea inimestena, peaga koertena ehk koera peaga inimestena. Teatakse isegi niisugustest koerakoonlastest, kelle jaotus inimese ja koera vahel pealaest jalatallani ulatab. Sedaviisi öeldakse tihti koerakoonlasel olevat üks inimese, teine koera kõrv, üks inimese, teine koera silm, üks inimese käsi, teine koera käpp, üks inimese jalg, teine koera jalg, poolest saadik inimese mõistus, poolest saadik koera mõistus, pool nägu inimese nägu, pool nägu karune koera nägu, peale selle koera nina ja lõuad. Käte poolest erinevad rahvateated. Kuna ühed käest ja käpast kõnelevad, teatavad teised inimese kätest ja koera jalgadest. Ülepea võivad koerakoonlased niihästi kahel jalal kui neljakäpakili käia. Neljakäpakili jooksevad nad rutu puhul edasi. — Koerakoonlaste silmade kohta kuuleme kolm arvamist: kaks koera silma, üks koera, teine inimese silm ehk viimaks üks ainus suur silm kesk otsaesist „nagu kuu“ ehk „nagu ümmargune karp“. See üks silm näeb ometi palju paremini ja kaugemale kui inimese kaks silma.
Koerakoonlaste kodumaaks peetakse maailma äärt, kohta, kus maa otsa lõpeb ja taevas algab. Maailma ääres peavad koerakoonlased vahti, et keegi jalgsi taevasse ei pääseks. Teisal kõneldakse, et koerakoonlased maailma otsas suure mäe taga asuvad; see mägi on piiriks inimeste ja koerakoonlaste vahel. Mäel peavad Vene sõjaväed vahti, et koerakoonlased sealt inimeste sekka ei pääseks. Saaksid nad üle mäe tulla, murraksid nad kõik inimesed maailmas ära. Nende võim on nii suur, et keegi nende vastu ei suuda panna. Kipuvad koerakoonlased mäele, veeretavad sõjamehed mäelt palka alla. Palgid peletavad koerakoonlasi asukohtadele tagasi.
Koerakoonlaste kodusest elust ei tea me kuigi palju. Viljandimaal räägitakse, et koerakoonlased osavasti viiulit mängida. Koera käpp hoiab viiulit kinni, inimese käsi mängib. Pidudel on neil muusika alati omast käest. Koerakoonlaste sündimise ja paariheitmise ajal peetakse rõemupidu. Poegi toidavad koerakoonlased nagu kõige armsamaid lapsi. Vanad koerakoonlased aitavad igas suhtes teineteist. Inimestele on koerakoonlased vihased nagu lõvid ja kiskujad nagu shakalid. Inimeste sekka tulevad nad ainult murdma ja röövima. Murdmine on koerakoonlastele nagu teine loomus. Kus koerakoonlased inimestega iganes kokku puutuvad, sasivad nad kohe kõrist kinni. Suuremagi inimeste salga eest ei kohku koerakoonlased tagasi; välgukiirusega kargavad nad kallale, murravad maha. Koerakoonlaste eest ei varja lukus ega tugevad seinad; ikka pääsevad nad kudagi viisi kallale. Ka mets ega koopad ei too abi. Koerakoonlased nuuskisid inimeste haisu üles ja tulid järele. Ainult kõrkjasse põgenemine päästab koerakoonlaste eest. Vesi viib inimese haisu laiale.
Hea abinõu pakkusid koerakoonlaste vasta toomingad, sest rahva teadmise järele läheb inimese ja toominga hais ühte. Toominga juurde jõudes kaotavad koerakoonlased inimese haisu ja küsivad tihti: „Kas inni hais või tommi hais, kas inni hais või tommi hais?“ Seda asjalugu tundes katsuvad inimesed kas toomingapõesasse peita ehk toominga otsa varjule pugeda. Koerakoonlaste kartusel istutati vanasti sagedasti elumajade ligidale toomingaid, aga niisamutigi maa sisse kaevatud koobaste ja urgaste juurde, et toominga hais seal vaenlased ära eksitaks.
Kuna koerakoonlased haisu tundmises meie koeri võidavad, jäävad nad kuulmise poolest neist kaugele maha. Magamise ajal võib kas suurtükki nende juures paugutada, ilma et kuuleksid. Puutub aga keegi kas õlekõrrega nende külge, kohe lahkub uni.
Sügisel päästab koerakoonlaste küüsist libe jäägi. Nii kiirelt kui koerakoonlased muidu ka jooksevad, jäävad nad libedal jääl ometi nagu kanad takku.
Kättesaadud inimesi kõiki ei murra ega söö koerakoonlased kohe ära, vaid viivad osa vangidena omale maale, et neil tulevikuks kodus oleks värsket liha saada. Rammusad söödi ju meie maal ära, lahjad viidi nende maale nuuma peale, nimelt naised ja lapsed, kelle liha nad iseäranis armastavad. Naisterahvaid ja lapsi küpsetasid nad pärast nuumamist.
Koerakoonlasi ei või mingisuguseks eestlaste omapäraseks luulekujuks pidada. Neid tundsid nimepidi ju mitmed vanad rahvad. Istria kirjanik Aithikus kõneleb ju umbes 500 pärast Kristust koerakoonlastest. Need asuvad Aithikuse teadete järele kaugel põhja pool Munitia saarel maailma otsas metsades ja soodes ja söövad elajaid. Inimeste söömisest vaikib Aithikus.
Hiljemgi tunnevad mitmed Euroopa rahvad nimepidi koerakoonlasi. Kui 30-aastases sõjas Gustav Adolf Saksamaale tuli, pidasid sakslased esiti karuste kasukatega ja karvaste mütsidega soomlasi ja laplasi koerakoonlasteks.
Lätlased teavad koerakoonlastest = sumpurnidest umbes samasuguseid lugusid jutustada kui eestlased.
Koerakoonlastele on ammu katsutud seletust otsida. Koerakoonlasi tuletavad liig elavalt endiste sõdade aegsed riisujad sissid ehk pardiajajad meelde, kes kas üksikult ehk mitmekesi taludesse ja küladesse röövkäikusid ette võtsid ja naisterahvaid ja noori inimesi omale maale vangi viisid. Enamasti tuleb neid sissisid venelasteks ja poolakateks arvata; venelaste kõrval nimetatakse aga tihti ka tatarlasi, kasakaid, kalmüklasi. Need pardiajajad ehk sissid kihutasid, mõegad ja piigid peos, muud tapariistad sadulas, tuhatnelja küladesse ja peredesse, enne kui keegi tulekut teadis aimata, ja tapsid ehk võtsid vangi ettesattujad. Tihti tuntakse juhtumisi, et naised endid meeste riidesse pannud ja omapead sissidena taludesse ilmunud riisuma, teades, et sissi eest kõik taluvägi põgenes. Mõni varjule pugenud põgeneja juhtub kogemata varjult sissi naistesugu nägema, tungib ootamata kallale, tapab naississi. Meestesugu sissid ahvatlevad, majad eest tühjad leides, ärapõgenenud naisterahvaid tagasi tulema hüüuga: „Mall, Maret! Pill, Piret! Tulge välja Käiega! Juba sõda otsas!“ Paneb keegi kutset tähele, peidupaigast välja tulles, võtavad sissid ta kohe vangi ja viivad omale maale. (Vd. mu „Koerakoonlased“.)
Osa sissilugusid igatahes on koerakoonlaste lugudega ühte sulanud. 1854. aasta sõja ajal nimetati bashkiirlasi Virumaal koerakoonlasteks. Teisal anti seesama nimi kalmüklastele, isegi kasakatele, kui need suurte habemetega meie maale ilmusid. Inimeste hirmutuseks panid sissid mõnekorra koerapea naha enestele pähe ehk koera naha näo ette, et neid seda hõlpsamalt koerakoonlasteks oleks peetud. Ju Wiedemann tunnistab koerakoonlasi sissideks, pardiajajateks.
Prof. H. Koppel annab koerakoonlaste kohta iseseletuse: nimelt, et need vanaaegsetest sanitaaridest alguse saanud. Külgehakkavate tõbede puhul saadeti vanal ajal sanitaarid, tohtrid välja, kes haigeid ehk surnuid pidid ära koristama. Katku liikumise ajal võtsid need sanitaarid kõik ära, mis majadest eest leidsid, et sedaviisi katku ehk muu kardetava tõbe idusid hävitada. Osa inimesi viisid nad karantiini kaasa. Need sanitaarid esinesid, nagu mitmed vanad pildid veel näitavad, iseäralikus ülikonnas, näokatted, mõnekorra õige koledad, näo ees, mõnel näokattel koguni suur klaas silma ees; sagedasti kandsid need sanitaarid suuri orasid ehk keppisid käes. Nende abil tõid nad tõbistega ühendusesse jõudnud asjad majast välja.
Iseäraliste näokatetega esinemise, varanduse äravõtmise, inimeste äraviimise pärast elavalt ehk surnult sai rahvaluule põhjust neid sanitaarisid koerakoonlasteks tembeldada. Üht ehk teist sanitaaride tegu liialdati natuke ehk vaadeldi teises valguses, niisama ka neid endid nende näokatetega ja — koerakoonlased olidki valmis, vähemalt võeral maal. Eestis said nad vist enam Venemaalt tulnud röövlitest aluse.