Eesti mütoloogia/Ilmaneitsid
Ilmaneitsid.
Ilmade muutused panid ju muistse inimese selle ilme põhjust uurima. Et nende teadus lugu ei osanud seletada, võeti luule appi. Luule tegi iseäraliku kõrgema olemise ilmade kohta mõju avaldajaks, seda mõju avaldajat ilmaneiuks, ilmaneitsiks, ilmatütreks nimetades ja talle tavalisesti nägusat noorust kaasandeks kinkides. Soomes esineb kõrgemate naisolevuste nimetus tütar enamasti lühendatud — tar kujul, nii päivätär, kuutar, udutar j. n. e. Soome mõjul on meilegi Ilmatar loodud, kes kõrgemat õhus asuvat naistesugu olevust tähendab, ilma et mõiste ema ja tütre vahel selgemat vahet teeks.
Kreutzwaldi Kalevipoeg laseb niisuguse õhus asuva kõrgema naisolevuse „ilmaneitsi“ nime all esineda. „Käharpeaga Kõu tütar, ilus ilmaneitsi, sinisirja linnukene“ lendas palju ja läks kaevust keelekastet nõudma, kusjuures tal sõrmus kaevu kukkus. Kalevipoeg tõi sõrmuse tagasi. Rahvaluule tunneb küll niisugust ainet, Kreutzwald on talle aga luulelise kuju annud, ilmaneitsit ühtlasi Käharpeaga Kõu tütreks ja sinisirja linnukeseks nimetades. Kas ilmaneitsit tõesti Kõu tütreks pidada, selle poolest ei anna rahvaluule näpunäiteid. „Sinisirja linnukese“ atribuudi on Kreutzwald talle teisest rahvalaulust juurde lisanud. Mainitud rahvalaul kõneleb, sinisirja lind munenud mune, haudunud munadest pojad, pannud ühe kuuks, teise päevaks, kolmanda täheks. Ilmaneitsil ei ole sinisirja linnuga midagi tegemist.
Soome ja Eesti rahvalaulud mõlemad tunnevad ilmaneitsid. Kalevala järele hõerus Ukko kaht kämmalt ja sellest hõerumisest sündis kolm neiut, kolm luonnotart. Setu rahvalaulud tunnevad neli ilmaneitsit, kes kulla-, hõbeda- ja vasekanga kudumisega tegemist teevad. Räpinast saadud teisendis kõneldakse, et „Kalevine poisikene“ läks pilvega tuld kustutama. Pilves oli vett, aga ka neli neitsit.
Üts küll kudi kuldasukka, |
Nagu Soomes kuutar ja päivätär kuldseid kangaid, hõbedasi ehteid ja vaskseid vöösid valmistasid, nii ka Eesti ilmaneitsid. Ilmaneitsid pannes pilvega ühes kuduma kuldseid kangaid ja hõbedasi ehteid, tahtsid esivanemad saju puhul päiksepaiste tekitatud värvisid ära tähendada, nimelt vikerkaare värvisid. Vikerkaar annab luulele põhjust küllalt kuldseid kangaid, hõbedasi ehteid ja vaskseid vöösid ette kujutada.
Alati ei saja vihma ega kuju ilmaneitsid siis ka kuldkangaid. Niisugusel puhul käib ilmaneitsi rahvalaulude teatel kas mööda kullast kodu, hõbedast hiit ehk istub ilma äärel ehk poole kuu peal, kust ta kaugele ära paistab. Mõnel puhul särab ilmaneitsil tore sõrmus sõrmes ja see sõrmus kasvatab veel enam ilmaneitsi ilu. Ei imet, et talle kuu hiljemini kosja tuleb; kuid ta ei võta kuu kosimist vastu, ehk ta küll muidu heal meelel kuu peal viibinud. Ilmaneiu ilma äärel istumine tuletab meelde Kalevala Pohjola neiut, kes taeva kaarel viibides kudus valgeis riidis kuldkangast, nii et süstik suhises, niied naksusid, suga paukus.
Ilus, kaugelepaistev ilmaneitsi tõmbab magnetina palju kosilasi enese juurde. Tuleb kosilasi maa pealt ja taeva alt. Mõnel puhul hoopleb ilmaneitsi oma rikkusega, korra kaebab koguni vaesust. Üks rahvalaul laseb hoopleva ilmaneitsi tähele mehele minna. Teisel korral lubavad sugulased ehete puudust kaebavale ilmaneitsile kaasavara, aga ei anna midagi. Vist on niisugusel puhul lihtne tütarlaps eksikombel ilmatütre laulu pääsnud. — Koguni iseäralikud kosilased ilmuvad ühe Setu rahvalaulu järele:
Tühi kosi ilmatütart, |
Nende kosilaste pärast nutab ilmatütar. Seda võime kergesti mõista, kui tühi vanapagan ja nälg kosilasena esinevad; niisugused kosilased võivad neiu tõesti panna nutma.
Setu laulud tunnevad päeva kosjaminekut ilmatütrele. Ilmatütar ei võta päeva peiuks vasta: päev peab hommikul vara tõusma ja õhtul hilja looja minema. Samati tõugatakse kuu tagasi: peab õhtul tõusma ja ööl kustuma. Kosilane täht võetakse vasta. Vähemalt saab üks ilmaneiu tähele mehele, teised jäävad peigusid edasi ootama.
Ilmaneiude sündimise kohta, vähemalt ühe kohta, teab Eesti rahvalaul seletuse anda. Noor neiu ehib ennast, läheb metsa marjule, saab marjasöömisest ilusaks. Ilusaks saades sammub ta ilma äärele paistma ega tule vanemate kutse peale sealt enam tagasi. Võimalik, et rahvas arvas selle marja, mis neiu ilusaks tegi, ta ka maa pealt taevasse paistma tõstvat.