Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/W. Reiman
W. Reiman.
Tuumakas kirjamees on Wilh. Reiman. Tema on Wiljandimaal sündinud ja käis 1885 kuni 1888 Tartu ülikoolist läbi, tegi usuteaduses kandidaadi-eksami, oli kuni 1889 Peterburi Eesti Jaani ja siis Liiwimaa Kolga-Jaani koguduses abiõpetaja, siis lühikese aja Walga Eesti kirikuõpetaja ning seati 1889 Kolga-Jaani kirikuõpetajaks.
Reiman on Eesti kirjandusest, iseäranis selle ajaloost, hoolega ja elawasti osa wõtnud ja ise ka selle üle kirjutanud. Esimene tähtsam kirjatöö, mis tema sulest sündis, oli „Eesti Piibli ümberpanemise lugu“, kirjutatud ning trükitud aastal 1889, kui Eesti Piibel 150 aastat wanaks oli saanud. Selles raamatus on Piibli ümberpanek Eesti keelde õige laialt ja elawalt ilusas keeles ära jutustatud. Selle kõrwal kirjutas Reiman lugepalasid, iseäranis juhtkirjasid, ajalehte „Postimehesse“, muist ka „Olewikku“, mitu aastat. Juhtkirjad oliwad enamasti kirjanduslise, nii hästi ajaloolise kui arwustuse sisuga.
Ka oli Reiman „Eesti üliõpilaste seltsi“ albumi ülem wäljaandja, mille esimene leht 1889, teine 1894 ja kolmas 1895 ilmus. Selles raamatus tegi Reiman 1889 tubli seletuse Eesti wanawara ja selle korjamise ajaloost päälkirjaga „Kullakaewajad“. 1894 ilmus „Eduard Ahrens“ ja 1895 „Bengt Gottfried Forselius“. Wiimse üle on Reiman üleüldse esimest korda seletust andnud ja näidanud, kui tähtjas Forselius Eesti kirjanduse ajaloole on.
Siin on weel ühte tööd meelde tuletada, mis pea ainuüksi Reimani auuks tuleb arwata: See on Georg Mülleri 39 jutluse ülesleidmine ja äratundmine, mis Õpetatud Eesti seltsi president prof. Dr. Leo Meyeri läbi trükki muretseti aastal 1891. Mülleri käsikiri seisis Tallinna magistraadi wanade kirjade kogus, kust Reiman ta uuesti leidis. Selle leidise läbi algab Eesti päris kirjanduse ajalugu aastast 1600 ja ei mitte enam aastast 1632, nagu enne. Georg Mülleri jutlustest oleme siin raamatus juba Eesti kirjanduse alguse jutus kõnelenud ja ka proowisid andnud.
Reiman on weel waimulikku kirjandust agarasti edendanud ja puhu- ning pidu-kirjasid rohkesti kirjutanud.
Eraraamatutena tuli tema sulest weel „Üliõpilaste albumist“ wälja trükitud „Eesti kodu“ 1894 ja „Kuidas priius meile tuli“ 1895.