Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/J. Jõgewer
J. Jõgewer.
Nende kirjameeste seas, kelle nimi iseäranis ajakirja „Oma maaga“ ning „Eesti Kirjameeste seltsi“ wiimaste aastate tegewusega ühendatud on, tuleb cand. J. Jõgewer kõige tähtsamate sekka lugeda. J. Jõgewer on sündinud Saaremaal 15. juunil 1860, käis Riia waimulikust seminarist läbi, tegi üliõpilase-eksami, studeeris 1883—1887 Tartu ülikoolis esiti õiguseteadust ja siis Wene keelt ja kirjandust, milles kandidaadi lõpueksami tegi, H. Treffneri gymnasiumis õpetajaks, siis Rakweres ja Tallinnas rahwa koolide inspektoriks oli ning pärast 1892 Jurjewis zensoriks sai. — Kui Dr. M. Weske Tartust 1887 ära läks ja koolijuhataja cand. H. Treffner „Oma-Maa“ toimetajaks kinnitati, siis oli kõige rohkem Jõgewer selle ajakirja täitja ja tegeline toimetaja ning on selles ajakirjas hulga kasulist lugemist nii hästi enese kui muude sulest awaldanud.
Wäga tegew ning agar oli Jõgewer ka „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest asutatud wõidupidusid edendama, millest nimelt neli 1887—1890 ära peeti. Pidud oliwad Eesti parema kirjanduse edenduseks. Nende üle anti ka kirjeldused, kaks korda nimelt „Wõidu-pidu raamatud“, mis ka Jõgewer toimetas. Raamatutes on tõesti tuumakad kõned ja luuletused sees.
Pääle nende pidas Jõgewer „Eesti Kirjameeste seltsis“ mitmed õpetlikud ja tuumakad kõned ja kirjutas „E. K. s. aastaraamatutesse“, mis 1887—1890 tema toimetusel ilmusiwad. Nende seas on nimetada 1888 kõne „Soome keelte lugusõnadest“, 1889 „Soome-Ugri rahwaste suguluse küsimus“, „Esimese järgu kahesilbilistest tüwidest Eesti keeles“, ja „Kõige wanem kiri Eesti keeles, mis meie ajani on alale jäänud“.