Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Stahli aja kirjamehed

Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Stahli aja kirjamehed.

Et Stahlil kaastöölisi oli, niisamati ka tema ajal neid, kes ise kirjasid Eesti keeles hakkasiwad wälja andma, on kerge mõista, ja et need kaastöölised ja kirjamehed Stahli põhjusmõtetel kirjutasiwad, on ka selge ning arusaadaw. Kaastöölised awaldasiwad oma kirjatööd osalt Stahli enese kodu- ja kiriku-raamatus. Nõnda leiame Stahli raamatu teisest jaost, mis ta ise lauluraamatuks nimetab, järgmised kirjamehed: Petrus Matthias Fabricius, Järwamaa Ambla kihelkonna kirikherra; Andreas Lund, Wirumaa Jaagupi kihelkonna kirikherra; Reinerus Brocmann, Greeka keele professor Tallinna gümnasiumis; Eberhardus von Renteln, Tallinna Nikolai kirikherra; Ludovicus Wagener, Järwamaa Türi kihelkonna kirikherra; Helmoldus zur Mühlen, Läänemaa Kullamaa kihelkonna kirikherra; Henricus Vestringius, Harju Kose kirikherra; Michael Sartorius, Wirumaa Haljala kirikherra; Antonius Walde, Harju-Jaani kirikherra ja Nicolaus Bagge. Kõik need mehed ei ole Eesti kirjanduses tähtsaid kirjatöösid sünnitanud. Nad oliwad Stahli abid. Nende töödest paneme üksikud korali-laulude tõlgid siia üles.

Fabricius kirjutas nii:

„WOtta meist erra Issand Jummal keick meije pattut ninck hexitusset| eth meie öigke uscko ninck puchta süddame kahs sünno denistusse sees löidtut sahme.

„Armasta hend| Armasta hend| Armasta hend sünno rahwa pehle| Christe| kumba sinna erralunnastanut ollet omma kalli werre kahs.

„Kuhle meid| Kuhle meid| Kuhle meije palwe Jummal Issa keickide asjade loja| awwita meid| ninck olle meile armolinne.

„Ni töddest kudt minna ellan| pajatap Jummal se Issand minna ep tahan se pattuse surma| erranis eth temma hend ümber pöhrap ninck ellap.“

Lund kirjutas niisamati:

Brocmann’i kirjal on järgmine nägu:

„O Issand Jummal| lebbi sünno helde südda| trost ninck abbi meile leckita| nöita meile sünno suhre armo| erra nuchtle meid mitte ni noppedast, ella meije jures sünno armo kahs, sünno weeha olckut kougkel meist erra.

Renteln’i kiri on nii:

Wagener kirjutas nii:

„ÖNnis, ke Jummala kartusse sees seisap ninck kahs temma te pehle keip| sünno omma kessi sünd peap toitma| sihs ellat sinna öigkest| ninck sünno kessi keip hehste.

„Sünno naine sahp sünno kodda sees ollema| küdt üx wihna puh töis kaunit wihna marjut| ninck sünno lapset sünno lauwa| ümber kui ollitamet terwet ninck kartzet.

„Wata| ni rickas ön on sehl| kus Jummala kartusse sees ellap üx mees| temmast jehp erra se wanna wandminne ninck weeha| nende innimessede lapsede pehle perratut.

„Zionist sahp Jummal sünd önnistama| eth sinna saht jergkest neggema| se önne sest linnast Jerusalemmist| Jummala ehs armo sees wastowotlick.

„Iggatzema sahp temma sünno ello| ninck armo kahs sünno jures olla| eth sinna saht neggema lapsede lapset| ninck eth Israel rahwo löijap.

Mühlen’i kirja kuju on nii:

„Ninck mea se iggwenne armolinne Jummal| omma waimo sees towotannt on| wandnut omma nimmi jures| sedda piddap ninck annap temma wissist töddest, se aitakut meid nende Englide koggodusse jure lebbi JEsum Christum. AMEN.“

Vestringius kirjutas nii:

Sartorius kirjutas nii:

Walde käsi oli nii:

„O truw Jummal ke sinna omma Poja taiwa rickust| meije ehs surma sisse andnut| ke meije ehs on surnut| se taiwa ricko sahtnut| omma kalli werre kahs.

Bagge, Rakwere kirikherra, üks koral käib nii:

„Echk münd kül on errapetnut| se Ilm Jummalast errasahtnut lebbi hebbedusse ninck wallatusse| sihskit ep tahan minna ebbalema| erranis ussu kahs ütlema| eth münnul münno pattut andix andtut ommat.

„Jummala pehle seisap münno lotus| temma palgke tahan minna neggema töddest lebbi Jesum Christ| ke münno ehs on surnut| se Issa armo sahtnut| ninck münno wahelinne sahnut.

Joh. Hinckelmann kirjutas nii:

Ericus Simonius Bussz, Karuse kirikherra, kirjutas nii:

„ISsand Jummal| issa taiwa rickus| Meije sünno lapset keick üchtlisse pallume sünno nüdt süddame pohjast| söhta meid keick sessinnasel tundil.

„Awwa ülles omma ricka rochcke kehje| hoida meid patto ninck kahjo eddes| anna meile rahw| ninck öhe meele| hoida meid kahs kalli aigka eddes.

Nagu lugeja näeb, on kõik nende meeste tööd keele poolest sarnased, nagu üks muna teise moodi on. Kõikide keel on puuduline, ja kõik nad wõitlewad grammatika muudetega ning ei saa nendega hästi toime. Iseäralist ei ole nende tehtud koralites midagi, kui Vestringiuse laulu maha arwame, mis ka Saksa keeles wist meie maal on sündinud ja mille üks salm sellest kõneleb, kuda ligi wiie saja aasta eest see maa „Saxalle on antud,“ et nad pidanud paganatele see on eestlastele Jumala sõna õpetama, kuid nad olla üksnes oma kasu, auu ja himu nõudnud, ei mitte Jumala riigi kasu, selle pärast ei ole ka nuhtlus tulemata jäänud. Tähele on panna, et Stahl’i ajal kõik jutlustajad endid „Pfarrherr“ nimetasiwad, see on „kirikherra,“ mis nimi ka weel praegu Eesti rahwa suus tarwitada on. Keele poolest kirjutas Fabricius „armasta hend,“ kus „heida armu,“ Lund „hallesta hend,“ kus „halasta,“ Renteln „lohtap hend,“ kus „loodab,“ Wagener „keip,“ kus „käib,“ Mühlen, et kuri põrgus „ep woip doch erra polletama,“ kus „ei wõi siisgi ära põleda,“ Vestringius „tahaxit unnustama,“ kus „tahaksid unustada,“ Sartorius „emmis münno wihmbse otza,“ kus „kuni minu wiimse otsani,“ Walde „ilma keick wigka,“ „taiwa ricku perrima,“ kus „ilma kõige wigata“ ja „taewa riiki pärima,“ Bagge „patt ep woip münnul kahjo teggema“ ja „münno teggo on alp,“ kus „patt ei wõi mulle kahju teha“ ja „minu tegu on halb“ jne. oleks. Waim on walmis, tundmine nõrk.