Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Mag. Henricus Stahl

Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Eesti kirjanduse esimene ajajärk.

Mag. Henricus Stahl.

Esimene mees, kelle sulest meil tõesti trükitud Eesti keeli kirjasid on järele jäänud, on magister Henricus Stahl, praost ja Madise kihelkonna õpetaja, kes 17. aastasaja esimesel poolel elas. Temaga algab siis õieti Eesti trükitud kirjanduse ajalugu. Tema esimese raamatu esimene jagu, mis seda mööda seni ajani kõigi Eesti trükitud raamatute isa on, ilmus aastal 1632 ja kandis päälkirja: „Hand- und Haußbuch für das Fürstenthumb Esthen In Liffland“ (Käsi- ja koduraamat Eesti würstiriigile Liiwimaal). Selle raamatu teine jagu ilmus 1637, kolmas 1638 ja neljas jagu ka 1638. Pääle nende Käsi- ja koduraamatu 4 jao kirjutas Stahl weel mitu muud raamatut, millest küll 1637 ilmunud Eesti keele õpetus „Anleitung zu der Esthnischen Sprache“ kõige tähtsam oli. Weel nimetada on Stahli raamat „Leyen Spiegel,“ mille esimene jagu 1641 ja teine 1649 ilmus.

Stahli raamatud, pääle Eesti keele õpetuse, on muidugi teada kõik waimuliku sisuga. Nendes on leida osasid pühast kirjast, Lutheri katekismus, siis õpetusi wagasti elada ja õigesti uskuda, siis weel iseäranis kiriku-laulusid, epistlid ja ewangeliumid. Stahli raamatud on pea kõik seni ajani weel järele jäänud, ja meil on siis wõimalik nendest oma silma nägemise järele rääkida. Kõik tema raamatud on nii, et igast leheküljest pool Saksa ja pool Eesti keeli on, ja nimelt on Saksa keeli lugemistel seesama sisu, mis Eesti lugemistelgi on, et iga kiriku-õpetaja wõis Saksa keeles näha, mis ta Eesti keeles ette luges, sest Stahli raamatud ei olnud mitte nii rahwa kui palju enam kiriku-õpetajate tarwis kirjutatud. Rahwa seas oli lugemine alles wäga tundmata, ega maksnud siis tema tarwis raamatuid ilmutada.

Stahli Eesti keel oli wäga Ladina ja Saksa keele maiku, ehk küll ka Saksa keel tema raamatutes wäga toores ja puuduline on. Keegi ei mõtelnud Stahli ajal midagi keelt muud wiisi õpetada, kui üksnes Ladina keele eeskuju järel. Stahl ise rääkis muidugi Saksa keelt ja painutas siis ka Eesti keelt selle järele. Koguni üksikuid Saksa keeli sõnugi leiame tema kirjades, ja Stahli Eesti keel on, niisama kui Georg Mülleri oma, täis igasugu wõõra keeli tähti, mida Eesti keel sugugi ei tarwita. Aga tarwis on ka siin meelde tuletada, et Stahl mitte kirjawiisi wäljamõtleja ja ülesleidja ei olnud, milles ta kirjutas, waid juba enne teda oli Georg Müller ja weel waremini muud tundmata mehed seda wiisi kirjutanud. Kuid Stahli Eesti keel on weel puudulisem, kui Georg Mülleri oma.

Stahl kirjutab küll nõnda: „Mina olen kindel, et ma küllalt hoolega olen talupoegade suud tähele pannud, ja ma ei ole midagi kirjutanud, mis nende suus mitte tarwitatud ei ole.“ Selle kohta kirjutab Dr. F. J. Wiedemann: „Seda tunnistust ei wõi Stahli poolest mitte niisamati uskuda, kui Lutheruse sarnast ütelust. Nagu keel tema kirjades, oli ta ka tema aja kohta tänu wäärt, enamasti Saksa keel Eesti (siin ja sääl koguni Saksa) sõnadega on, nii on ka tema grammatika sõnaõpetus koguni wähe Eesti keele maiku.“ Nõnda on Wiedemanni otsus Stahli keele kohta.

Kõige tähtsam raamat Stahl’i kirjadest on, nagu juba tähendatud, „Hand und Haußbuch“ (Käsi ja kodu-raamat). Selle raamatu läbi on Stahl Eesti trükitud kirjandusele põhjuse pannud, aga ka ühes Luteri usule kindla toe andnud, sest raamat oma nelja jaoga seisab täiesti Luteri usu põhjal ning annab usu asjades nii hästi kodu kui kiriku kohta õpetust.

Stahl on oma raamatu „Händ und Haußbuch“ I. jao aastast 1632 ühele prouale pühendanud, kelle nimi on Anna von Hochgrewen ja keda ta ütleb Alx’i, Westsund’i, Kottipöhr’a ja Lauwenstein’i omaniku olewat. Sõna Kottipöhr, nüüdses kirjawiisis küll Kotipöör, näitab, et proua on eestlaste maa elanik olnud. Raamatu eeskõnes ütleb Stahl, et ka perega tarwis olla Jumalat paluda ja „undeutsche“ (mitte-saksa) perele Jumala sõna seletada.

Üleüldises eeskõnes kutsub Stahl kõiki saksu oma peret manitsema ja õpetama. Ta teatab, et kõik kiriku-õpetajad wäljamaa mehed olla, kes Eesti keelt ei mõista, ei ka õppida suuda, sest et õperaamatuid ei olla trükitud saada. Ka olla maa, mis 80 aastase sõja laastamist kannatanud, wäga wiletsas korras. Eesti keelt õpitawat üksnes korratus kirjawiisis olewate käsikirjade järele. Perewanematel ei olla wõimalik raamatute puuduse pärast peret õpetada, ja pere liikmed olla rumalad nagu elajad.

Jumalale auuks niug armsale kodumaale kasuks anda Stahl raamatu wälja, ehk see talle küll raske olnud. Ta olla suure waewaga trükikulud kandnud, sest et üksgi kulukandja raamatu trükki enese hoolde ei ole wõtnud, ehk ta küll säärast meest otsinud. — Lõpuks manitseb Stahl weel kord kõiki oma perega hommikul ja õhtul palwetada ja neid pühapäewal kiriku saata. Ka suurt sugu mõisnikud pidada perega palweid pidama. Seda Stahli sõna on paljud mõisnikud kuulda wõtnud ja tegiwad kuni uuema ajani ja 19. aastasajani oma perega igal hommikul ja õhtul Eesti keeli palwet ega keelanud peret kirikus käia. Muidugi oli see üksnes nende mõisnikkude juures nii, kes wagamad oliwad ja ise kirikus hää meelega käisiwad, kuna teine osa sellest manitsusest midagi ei hoolinud.

Et Stahli juba tema elu-ajal kõrgeks peeti ja kiideti, seda näitab Stahli raamatu teine jagu 1637. Selle raamatu eeskõne järel on Michael Sartorius, Hallika kihelkonna õpetaja Wirumaal, suure kiidulaulu awaldanud, milles ta kõige suuremat auu Stahlile annab. Ta ütleb, et seni üksnes muud rahwad, nagu juudid, greeklased, ladinlased, sakslased oma keeli kirjutanud, kuid nüüd olla ka Eesti keeli kirjutama hakatud, kus enne midagi trükitud ei olla olnud. Ta hüüab: „Herra Stahl! Teie olete mees, kes Eesti keele leidis ja Eestimaad teenib ning oma isamaad ehib!… Kes seda enne on arwanud, kes mõtelnud ja kuulnud, et eestlaste keel nii kaugele jõuab? Mis wõib küll parem olla, et Eesti keele grammatik, katekismus, lauluraamat, jutlused trükis ilmuwad!“

Proowiks, kuda Stahl kirjutas, trükime siin mõned osad sõna sõnalt ja täht tähelt ära.

Luteri wiis päätükki on Stahli raamatus lühemal näol nii:

„Nedt Wihs Pehtückit meddi pöhast risti oppedussest.

„Se essimenne Pehtück on se oppedus sest Kesckussest echk nedt kümme Jummala Keskut.

„Se essimenne Kesck. Sünnul ep peawat töiset Jummalat münno eddes ollema.

„Se töine Kesck. Sinna ep peat Jummala sünno Issanda nimmi ilma asjat omma suh sisse wõtma: Sest Jummal ep tahap temma nuchtlematta jetma| ke temma nimmi kurjast pruckip.

„Se kolmas Kesck. Sinna peat se pöha peiwa pöhitzema.

„Se neljas Kesck. Sinna peat omma Issa| ninck emma auwustama| eth sünnul hehste keip ninck sinna kouwe ellat mah pehl.

„Se wihes Kesck. Sinna ep peat erratapma. „Se kuhes Kesck. Sinna ep peat se abbi ello errarickuma.

„Se seitzmes Kesck. Sinna ep peat warrastama.

„Se kadixas Kesck. Sinna ep peat üllekochto tunnistama omma lehembesse wasto.

„Se üdixas Kesck. Sinna ep peat tachtma sünno lehembesse Kodda.

„Se kümnes Kesck. Sinna ep peat tachtma sünno liggimesse naise| sullase| Tüdrucko| Weixet| echk keick mea temma perrale on.

„Mea pajatap Jummal neist sinnasest Kesckust? Temma ütlep ninda: Minna se Issand sünno Jummal ollen üx weggiw wehane Jummal nende pehle| kumbat münd wehastawat ke ned pattud neist wannambist Koddo otzip nende lapsede pehl| Kolmande ninck neljande põlwe tagga; Mutto neile| kumbat münd armastawat| ninck münno Kesckut piddawat| then minna hehdt emmis tohande pölwe tagga.

„Se töine Pehtück on se oppedus sest usckust.

„Se neljas Pehtück on se oppedus sest Ristmissest. CHristus pajatis omma Sullasede wasto: Münnul on andtut keick meelewald Taiwa sees| ninck Mah pehl: Semperrast mincket keicke ilma sisse| ninck oppeket keick nedt Pagganat| ninck Ristket nemmat se Issa nimmel| se Poja nimmel| ninck se Pöha Waimo nimmel. Ke sehl usckup| ninck sahp Ristitut| se peap önsax sama waid ke ep mitte Vsckup| se peap ärrakadduma.

„Se wihes Pehtück on se Sacrament sest Altarist. Mea on se Sacrament sest Altarist? SE on se tõssine Iho ninck werri meddi Issandast Christussest, alla se Leiba ninck Wina meile Risti rahwalle söda ninck joda Christussest hendessest sisse sehdtut.

Kuda Stahl pühast kirjast osasid ümber pani, sellest anname kaks näitust:

1) „Epistel Tit. 3, 4—8. Kus agkas hend nöitis Jummala meije önnistegkija arm ninck heldus| mitte nende öigkusse tegkude perrast| kumbat meije tehnut ollime| erranis omma armo perrast| tegkis temma meid önsax| lebbi se pessemisse sest uhest sündimissest| ninck se uhesttegkemisse sest Pöhast waimust| kumba temma weljawallanut on ülle meid rochkest| lebbi Jesum Christum meddi önnistegkija| eth meije temma armo lebbi öigkedat ninck perrajat olleme sest igkawessest ellust| se lohtmisse perrast. Se on wissist tössi.“

2) „Evangelium, Luc. 16. 19—31. Sehl olli üx rickas mees| se ehhitis hend Kunninglickude ninck kallide Linnasede rihdede kahs| ninck ellas igkapehw suhre auwo ninck röhmo siddes. Sehl olli kahs üx waine| nimmi kahs Lazarus| se lessis temma uxe ehs töis paiset| ninck pühdis hend söhtada neist leibarasokessest| kumbat sest ricka meehe lauwast langsit. Doch tullit needt koirat| ningk lacksit temma paiset. Se sündis agkas| eth se waine surri| ninck sai kandtut neist Englist Abrahami rüppe sisse. Se rickas agkas surri kahs erra| ninck sai mahamattetut. Kus temma nühdt pörgkus ninck wallus olli| töstis temma ommat silmat ülles| ninck negki Abraham kougkelt| ninck Lazarum temma rüppe sees, kissendas ninck pajatas: Issa Abraham| heita armo münno pehle| ninck leckita Lazarum| eth temma omma sõrme otza weh sisse pistap| ninck jahutap münno keele| sest minna kannatan suhre wallo| sesinnase tullekihre sees. Abraham agkas laus: Motle Poick| eth sinna omma heh piddo sahnut ollet omma ello siddes| ninck Lazarus on se wasto kurja sahnut| nühdt agkas sahp temma röhmustut| ninck sinna saht pihnatut. Ninck keicke se pehle on meije ninck teije wahel üx suhr wahe kinnitut| eth| ke tahaxit sihdt alla minna teije jure| ep wõiwat mitte| ninck kahs mitte sehlt meie jure ülles tulla. Sihs pajatas temma: Sihs pallun minna sünd Issa| eth sinna temma leckitat münno Issa kotta| sest münnul ommat weel wihs wennat| eth temma neile tunnistap| eth nemmat mitte kahs tullewat sesinnase wallo assemel. Abraham laus temma wasto: Neil on Moses ninck needt Prophetit lasse nemmat needt kuhlma. Temma agkas laus: Ep mitte, Issa Abraham| erranis kus üx neist surnust nende jure lehx| sihs sahxit nemmat hend parrandama. Temma laus temma wasto| kus ep kuhlwat nemmat Mosen ninck needt Prophetit| sihs ep sahwat nemmat kahs usckma kus üx neist surnust üllestousex.“

Kuda Stahl muidu kirjutas, sellest anname mõned näitused Käsi- ja koduraamatu teisest ja kolmandast jaost.

Teine jagu 1637 Stahli raamatust on hulgale Rootsi ja Saksa suurt sugu meestele, kolmas jagu 1639 Philipp Scheidingile „Liiwimaal olewa Eesti würstiriigi“ Rootsi gubernerile, neljas jagu 1639 suurele Rootsi auukandjale Benedict Ochsenstiernale Räpinas, kes Liiwimaa kindralguberner oli. Neljandale jaole on ka seekordse Tartu ülikooli jumalateaduse osakonna poolest soowitus ligi pandud, milles Stahli ka wäga kiidetakse.

„Hand- und Haußbuch“ II lehek. 99 loeme nii:

„Kes woip omma piddusse jure| echk temma hend sempärrast kurbastap| murre kahs öhe kühara woip panna? echk temma kül kannatap suhre waiwa| ninck murretzap hend ommas süddames.

„Erra pajata waiwa ninck hedda sees| kust wottame meije leibat| eth ep meije nelgk errasurreme| meile on üpris püssut warra| mea kahs tahame meije hend katma?“

Säälsamas lehek. 189 on nii kirjutatud:

H. Stahli „Hand- und Haußbuch“ III. jagu lehek. 4 on nii lugeda:

Mõned lugemised paneme järgmises Stahli keelest nüüdsesse keelde, et selgemini näitaksime, kuda Stahl õpetust andis ja mis asjadest kõneles. Sääl loeme nõnda käsi- ja koduraamatu IV. jaos:

„Ein Gebet einer Personen| die der Teuffel mit Verzweiffelung ansieht (Inimese palwe, keda kurat meeleheitmisele on ajanud):

„Armuline Jumal, taewane Isa| Kurat ei jäta mind mitte kiusamata, waid käib järele jätmata minu ümber, laseb oma tulised nooled minu ahastatud südame sisse, waewab mind kurjade imelikkude mõtetega ning tahab, et mina pean oma risti sees, mis sina isalikult minu pääle pannud oled, sinust ebalema (kahtlema), kaksipidi mõtlema ja ennast tapma, et oma õnnetuse lühendan. Mina palun sind Jeesuse Kristuse surma wõitlemise ja werise higi pärast, et sina minu pääle halastaksid, minu kurwa ehmatatud südant oma jumaliku sõna läbi trööstiksid, minu wiletsust parandaksid, minu patud andeks annaksid ning oma Püha waimuga mind walitseksid, et mina mitte ebausu ega kaksipidi-mõtluse sisse ei lange, ei ka end ise tapa, waid sinust kinni pean, sinu sõnadega end rõõmustan, sinu sisse kindlasti usun ja selle usu kilbiga kõik kurjategija tulised nooled ära kustutan (tühjaks teen). Oh truu, helde Jumal, sina ei lase kedagi üle wõimu kiusata, sa saadad, et ta seda kanda wõib. Mina kisendan südamest sinu poole ning palun sind alandlikult, et sa kuradi pää pääle astuksid, minu jalgade alla tema heidaksid ning tema minust ära ajaksid sinu armsa poja minu Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse pärast, keda ka temalt minu eest ning minu hääks on kiusatud. Seisa minu juures sellesinase wõitlemise sees ning aita, et mina wõin wägewasti wõidelda ja wõimuse saada, et mina kuradist ära päästetud olen, sind siin ajalikult ning sääl igawesti tänan Jeesuse Kristuse läbi.

Pihtile wõttis Stahl haigeid järgmise kõnega, mis VI. jaos tema „Käsi- ja koduraamatus“ leida (Wie mag ein Pfarrherr den Krancken für der Beicht zusprechen| und verenden):

Et sind, armas wend, see truu Jumal seesinase tõbega kodu otsinud, pead sa mõtlema: Mikspärast ning miks-tarwis on seda sündinud? Seda õpetab sind Siirak, kus ta ütleb: Kes oma Looja wastu pattu teeb, see peab arsti kätte langema; kusa sa kuuled, et sinu tõbi mitte kuradist wõi nõiast ei ole, waid Jumalast, ilma kelle tahtmata ühtegi karwa sinu pääst ei lange, tuleb ning seda selle pärast, et sina tema wasta pattu teinud oled. Kui sina enese üle kohut mõistsid, ei mõistetud sinu üle kohut. Et aga sinu üle kohut mõistetakse, siis pekstakse sind Issandast, et sa mitte ilmaga hukka ei lähe. Selle pärast ei pea sa mitte mõtlema, et Jumal kurjasti sinu kohta mõtleb ning sind ära rikkuda tahab, waid pead kindlasti uskuma, et haawad armastajast üpris hääd on ning et sind pekstakse paranduseks ja ei mitte hukatuseks. Sest seesinane sinu tõbi tuletab sinu meelde, et sina Jumala ees oled kurja teinud, patu sisse langenud, ning sa ei ole mitte ilma süüta; et sina edespidi, mitte enam ei pea pattu tegema; et sina pead Issanda sisse uskuma, teda paluma ning oma südant kätega Jumala poole tõstma ning tulewat otsima, sest et siin sinul aset ep ole. Seda wähem pead sa Jumala wastu nurisema ning kannatamata olema. Tema ei tee sulle mitte ülekohut: on sul himu temaga riielda, siis ei wõi sa temale tuhande pääle mitte ühtegi kosta, waid pead end rahule andma ning Issanda wiha kandma, et sa tema wastu oled pattu teinud; see ei wõi ometi teist wiisi olla: kui sa Kristusega tahad elada, siis pead ka temaga surema; kui sa temaga tahad walitseda, siis pead ka temaga kannatama. Selle pärast, mu armas wend, ära ebale oma tõbes, waid pea Jumalast kinni, tema on sinu juures ning aitab sind; see on aga üürikeseks, et tema sind maha jätab, aga suure armuga saab tema sind koguma. Tema on wiha silmapilgul oma palge pisut sinust ära peitnud, aga igawese armuga saab tema sinu pääle halastama; temal on meelewald elu ja surma üle ning annab sinule, kui ta sind surma läbi ära kutsub, igawese elu ja õnnistuse. Sääl saad sa mõistma, et sellesinase aja kannatus ei ole selle auu ja rikkuse wäärt, mis sulle on walmistatud ilma algusest. Et aga see seda kindlamini sünnib, siis pööra end kõigest südamest Jumala poole ning roogi (puhasta) end kõigest eksitusest.“ — — —

Wargatele ja muidugi ka tapjatele oli Stahli ajal surmanuhtlus määratud. Õpetlik ja huwitaw on siis ka, mis kirikuõpetaja niisugusele surma mõistetud kurjategijale ütles. Stahl paneb need sõnad ka mitmeks puhuks üles — nõnda nimelt, mis esiotsaliseks troostiks, kohtuotsuse kuulutuseks, kurjateo kahetsuseks, kurjategija wäljawiimiseks ning wiimseks silmapilguks enne ärahukkamist ütelda tuli. Siin paneme üles, mis kohtuotsuse kuulutuse järele üteldi, see oli nii:

„Et sina surma pärast ehmatad, mida sa kohtu-sõna pärast pead kannatama, ei ole mitte ime, sest et kõik inimesed surma kardawad ja tema ees ehmatawad, Aga sellest ei ole küll, waid sa pead palju enam ja kõige enamasti Jumala wiha ja igawest surma kartma, mis sa oma pattudega oled ära teeninud. Et sina Jumalat, seda Issandat, oled wihastanud ja tema käsust üle astunud, pead sina, kui sa end ei paranda, ära neetud ja Jumalast ära lahutatud olema, ning sind peab hauda wisatama, mis tules ja weewlis põleb, mis teine surm on. Selle pärast pead sa ehmatama ning aegsasti mõtlema ja Jumalaga ära leppima, et sa igawesest surmast pääsed ja igawese elu sisse tungida wõid. Seda sünnib, kui sa end jälle Jumala poole pöörad, kellest sa oled taganenud, oma patud kahetsed, tema teenitud wiha kardad, ajaliku nuhtluse Jumala auuks kannad ning armulist andeks-andmist palud. — Nõnda tegi see üks kurjategija ristisambas, tundis, tunnistas ja kahetses oma patud ja pajatas: „Meie saame, mida meie teod wäärt on,“ palus ka Jesust ja ütles: „Issand, mõtle minu pääle, kui sa oma riiki tuled“ ja kuulis rõõmsat häält, kui Jesus ütles: „Tõesti mina ütlen sulle, täna saad sa minuga paradiisis olema.“ Selle kurjategija jala-asemete sisse pead ka sina astuma, ja nagu sa temaga pattu teinud oled, nõnda pead ka temaga kahetsema ja end Jumala poole käänama. Kui sa seda ei tee, siis lähed kõigi jumalakartmatadega ajalikust surmast igawesesse surma põrgu-hauda, kus sind piinatakse ja waewatakse. Teed sa seda ja käänad end Jumala poole, siis saab tema end sinu poole käänama, igawese nuhtluse sinult wõtma ja ajaliku nuhtluse läbi sind enese poole tõmbama“ jne.

Kui kurjategija oli kahetsenud, pihtinud, püha õhtu-sööma-aega saanud, ja kui timukas teda kinni köitis ja end walmis oli seadnud teda surmale wiima, siis ütles kirikuõpetaja:

„Ära ehmata mitte nendesinaste ajalikkude paelte pärast, waid tröösti end Jesusest Kristusest, sinu Issandast, kes kõige maailma ja sinu pattude pärast nagu kõige kurjem kurjategija seotud oli ning sind lunastas, et sind mitte pimeduse ja kuradi ahelatega ei köidetaks, waid et sa tema riigis waba ning wallali oleksid“ jne.

Kui kurjategija oli wangikojast wälja wiidud ja kaagile rahwa ette seatud, kus teda surma pidi pandama, siis ütles kaasa tulnud kirikuõpetaja:

„Ära ehmata mitte, et sind nõnda ilma ette wiidakse, sest ka sinu õnnistegija Kristus Jesus, kes midagi kurja ei teinud, wiidi wälja. Ära ole kurw, et palju rahwast ühes tuleb, waid tröösti end, sest nemad kui ristiinimesed tunnewad sinust haledust ja paluwad Jumalat sinu eest, et tema sind õndsaks teeks, ja nagu see rahwas siin ühes koos on, nii on ta inglid ühes koos, waatawad su hinge pääle ja tahawad teda taewasse kanda. Selle pärast ütle rahwa wastu: „Olen mina kedagi wihastanud, see andku mulle andeks. Paluge Jumalat minu eest, et ta minule õndsa wiimse wiiwa ja igawese elu armust annaks.“

Kui kohtu-otsus loetud ja palwe tehtud ning timukas end walmis seadnud kurjategijat surma panema, siis küsis kirikuõpetaja surmatawalt: „Kas usud, et sinu patud Jesuse Kristuse läbi on andeks antud?“ Oli kurjategija „jah“ kostnud, ütles kirikuõpetaja: „Sinule sündigu, nagu sa usud, ning mina, Jumala sulane, pajatan sind lahti kõigest patust Jumala Issa, Poja ja Püha waimu nimel. Mine ära sest ahastusest rõõmu sisse, sestsinasest kurjast ilmast taewasse, hädaorust rõõmu tuppa.“ — Kui õpetaja weel ühe korali laulnud, siis hüüdis ta kurjategija eest: „Issand Jesus, sinu kätte annan mina oma hinge|“ Selle hüüu ajal raius timukas waese patuse pää maha.

Nagu juba üteldud, oli Stahli keel ennemini weel sandem, kui Mülleri oma. Sellest ei ole siis enam palju siin rääkida. Üksnes mõned wäiksed käänakud tuletame siin meelde. Nõnda kirjutab Stahl küll „minna, sinna, meie, teie“, aga omastawas ja osastawas käändes on „münno, münd, sünno, sünd, meddi, teddi“. Asesõna „kes“ on Stahlil enamasti „kumb“ wõi „ke.“

Stahli grammatik, mis ka aastal 1637 ilmus, annab oma wiisi Eesti keelest aru. Ta ütleb Eesti keelel hüüdkäände, koguni Saksa moodi artikliga, olewat: „o üx jummal, o se innimenne|“ Et Eesti keelel sihitaw ja omastaw kääne ainsuses ühte moodi, ei tea Stahl, waid tunneb üksi sihitawat, kuna osastaw ka üsna tundmata on. Mitmuse omastawal on ainult -de lõpuks. Sõnade muutumine on Stahlil tihti tundmata, ja üksi seda ta teab, et lõpust -ne saab -se. Omastawa asemel tarwitab Stahl seestütlewat, näit. „se loja keickest asyast, se sacrament sest altarist,“ kus ütelda oli „kõige asja looja, altari sakrament,“ ja üksi ees- ja tagasõnade ees leiame ka omastawat „söime siddes,“ „patto eddes.“ Alaleütlew ja alalütlewa on üks, s. o. Saksa ja Ladina dativuse asemel koguni ainsus mitmuse asemel, näit. „jummalal, innimessel“ jne. sääl, kus tarwis, kuid „jummalalle, inimesselle, armalle, meehelle, naiselle“ jne., kus „jumalatel, inimestel, meestel, naestel“ peab olema. Alaltütlew ja seestütlew olla kahesugune, „sest innimessest, selt innimesselt“ ja mitmus olla üksnes „artikli läbi“ lahutatud „neist innimesest“| Sisseütlewast ja seesütlewast ei tea Stahl nii hästi kui midagi. Ajasõna oli täiesti Saksa keele moodi muudetud. Lauseõpetust ei andnud Stahl.

Mõni kord ei ole mõista, miks Stahl sõnad koguni teisiti kirjutab, kui Müller. Nõnda leiame „weeha, leeha, kahs, ahstal“, kus Müller palju õigemini ja otse meie aja nõudmise järele „wiha, liha, kaas, aastal“ kirjutab.

Rohkesti waewa teeb Stahlile wahe ajasõna -da- ja -ma-lõpuga kujude wahel; kord kirjutab ta õigesti: „kumbast mina laulda ja iuttelda tahan“ ja „se peap teye röhm ninck arm ollema,“ kuid mõni rida edasi loeme: „temma tahap teye kinnistaja ise ollema, keickest pattust puchtax teggema,“ „sest lasckem… nende karjusede kahs sisse minnema, wallatama“ ja „tee hennesel öhe puchta tümma wodikesse hingama“ jne., kus ta oleks pidanud kirjutama „olla, tehha, minnema, wallatada, üx puhas wodikenne hingata.“

Sellegi pärast ei ole ka Stahli juures mitte kõik wale, mis wale näib olewat. On ka tema kirjades mõnda sõna, millel ennemuistne tuum sees on, kui ka sõna ise puudulises kirjawiisis kirjutatud. Rahwa keeles oli wist weel mõnda wana muinast sõna kuju, mis nüüdsest keelest kadunud. Nii näituseks leiame sõnad: „rihdelda (=riielda), pattuma (=pattu tegema), kannatalik, nöidast (=nõiast), tohanda, erranis (=waid), emmis (=kuni), ammu (=saadik), hend (=end), ebalema (=kahtlema), söda (=süüa), joda (=juua), hoidap (=hoiab), laulada, sahtada (=laulda, saata), siddes (=sees)“; ka mõned käänete lõpud on praegustest wanemad, nii „karjasede, pattusede, heinade,“ kuna nüüd „karjaste, patuste, heinte“ kirjutatakse. Nagu näha on Stahlil needsamad sõnade kujud, nagu Müllerilgi.

Et Tallinna murre Stahli ajal Tartu murdele palju ligemal seisis kui nüüd, seda näitawad järgmised Stahli sõnad: „perrale jetma; pehle, pehl, peh; welli; sehl, sehlt“ jne.

Kiriku-lauludel ehk koralitel ei ole Stahli „Käsi- ja kodu-raamatus“ mingit mõõtu, ja ime on, et kogudus neid üleüldse laulda wõis. See ei wõinud wist muul wiisil sündida, kui et mitu silpi ühe noodi kohta ruttu laulda kokku litsuti, nagu see Müllerigi ajal sündis. Stahli „Käsi- ja kodu-raamatu“ teine jagu on kiriku-lauluraamat. Meie paneme proowiks temast kolm laulu üles. Laul „Ma tulen taewast ülewelt“ käib Stahlil nii:

„SEst Korgkest taiwast tullen minna| minna tohn teil hehdt uhet sannat| neist uhest sannast tohn minna ni paljo| kumbast minna laulda| ninck iuttelda tahan.

„Teil on üx lapsokenne tennapehw sündinut| öhest neitzist errawallitzetut| üx illus ninck kaunis lapsokenne| se peap teye röhm| ninck arm ollema.

„Se on se Issand Christus meddi Jummal| temma tahap teid sahtma keickest heddast| temma tahap teye kinnistaja issi ollema| keickest pattust puchtax teggema.

„Temma tohp teil keickil se önnistusse| kumba Jummal se Issa on walmistanut| eth teye meye kahs taiwa ricku sees| peate ellama nüdt; ninck iggawest.

„Sest lasckem keick röhmsat olla| ninck nende karjasede kahs sisse minnema| wallatama| mea Jummal meile on andnut| omma arma poja kahs kenckinut.

„Panne tehhalle münno südda| ninck wallata sinna sisse| mea lessip sehl se söime siddes| kenne on se illus lapsokenne| temma on se armas Jesukenne.

„Olle terwe tullemast sinna auwus wöhras| sedda pattuse mitte errapõlgknut ollet ninck tullet münno jure se willitzusse sisse| kui pean minna igganes sünd tennama.

„O Issand sinna loja keickest asjast| kui ollet sinna sahnut ni alpax| eth sinna lessit kuiwade heinade pehl| kumbast üx weix| ninck metzhobbone söi.

„Ninck ollex se ilm weel mondkord ni lai| kallist kiwwist| ninck kuldast walmistut| sihskit ollex temma sünnul üpris kitzas| öhex püssokessex ketkokessex.

„Sünno sammetti ninck sidi ridet| ommat jemme hein| ninck mechckmet kumba pehle sinna suhr ninck rickas Kunningas körgkistat| kudt ollex se sünno taiwane rickus.

„Se on ninda sünno meeleperrast olnut| se tödde münnul tunnistada kui keicke ilma weggi auw| ninck rickus| sünno ehs ep kölbap| echk maxap.

„O münno süddame armas Jesukenne| tee hennessel öhe puchta tümma wodikesse| hingama münno süddame siddes| eth ep minna sünd eales erraunnustan.

„Sest minna ickas röhmus ollen| kargkelda ninck laulada julgkest| se öigke ninck kaunis susutaminne| süddame lust| ninck maggusa hehle kahs.

„Kihtus ninck auw olckut Jummalal üllewel| ke meile andis omma aino poia| sest röhmustap hödes nende englide koggodus| ninck laulwat meile sedda öhex uhex ahstax.“

Koral „Nüüd paistab meile kaunisti“ on Stahlil nii:

Koral „Kui Jumalat meil’ ’poleks nüüd“ on Stahlil nii:

„Kus ep ollex Jummal meije jures sel sinnasel ajal| sihs peax Israel ütlema: Kus ep ollex Jummal meije jures sel sinnasel ajal| meije olleximme piddanut ebbalema| ke ni püssokenne waine koggo olleme| errapölgtut ni monnest Innimesse lapsest| kumbat keick meije wasto pannewat.