Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Karl Eduard Malm
Karl Eduard Malm.
Üsna loomulik on, et Eesti kirjanduses kõige suurem osa tõlked ehk ümberpanekud on. Need tõlked on ammugi enamast jaost Saksa keelest ja üksnes wähemast jaost Wene, Rootsi ja Soome keelest, harwa Ladina, Greeka, Prantsuse, Inglise wõi muust keelest. Et Eesti rahwa seas Baltimaal palju sakslasi elas, kes kodus ka Saksa keelt kõnelesiwad, selle pärast oli eestlaste maa edenemine ka kõige rohkem Saksa moodi. Selle pärast pandi siis ka Saksa raamatuid kõige rohkem Eesti keelde ümber, ja ka Eesti alguslistele kirjadele oliwad Saksa kirjad mõni kord eeskujuks. Paljud kirjamehed ei ole muust keelest raamatuid kirjutanud kui Saksa keelest.
Ülepää on arwamine nõnda, et tõlke-kirjandusel seda wäärtust ei ole, mis alguslisel kirjandusel on. See on ka üsna õige, sest ümberpandud raamat on ju teisest keelest wõetud, on wõõra mõtleja oma, kes rahwa liige ei ole, tuleb siis muust ilmast kui omast ja, kui ta jutt on, ei ole temas ette tulewad isikud mitte rahwa luu ja liha. Selle pärast ei ole salata, et tõlkijal peab hää haridus olema, kui ta töö rahwale, kelle keelde ta kirjatööd paneb, suu järele waimutoiduks peab saama. Üksi siis jõuab ta ühe keele kirja nõnda teisse keelde panna, et rahwale sellest kasu on ja et ta seda rahwa waimutoiduks muuta suutnud.
Weel enam teisiti kui tõlgetega on lugu salmikutega, mis ühest keelest teisesse ümber teha tulewad. Nagu ju enne oleme näidanud, ei ole siin midagi wõimalik sõna sõnalt õiendada, ei wõi siis siin ka tõlkest juttu olla, waid üksnes ümbertegemisest. Juba salmi-mõõt ei luba ialgi sõna sõnalt ümber panna, waid üksnes mõte tuleb salmis sekssamaks teha püüda, mis ta endises keeles oli. Kui salmik ehk luule mitte wäärtust ei pea kaotama, mis tal enne oli, siis peab ümbertegijal ka luuleannet olema. On tal seda, siis wõib sündida, et ümbertehtud luule uues keeles weel ilusam ja tuumakam saab kui ta alguskeeles oli. Ümbertegijal on ju seesama luuleline tundmus, kui esialgusel loojal. Kui ümbertegijal annet ei ole, tuleb luule muidugi uues keeles nõrgem ja wiletsam, nagu see ju enamasti ümberpanekutes ja ümbertehtustes ära tunda. Paraku on ka Eesti keeles küllalt nõrku ümbertehtusi. Need on enamasti ka pool haritud meeste tööd, kes täiesti ei Saksa ega muud keelt, millest nad ümber paniwad, ei ka Eesti keelt mõistnud — nii, et oleksiwad mõlemas keeles wabasti liikuda wõinud. Wäga palju ümbertehtusi ja ümberpanekuid on Eesti keeles, kuid paljudel ei ole seda wäärtust, mida tuleb nõuda. Mõnedgi on ka liig sõna sõnalt ümber pandud. Saksa keelest on sagedasti sugusõnagi ümber pandud (der, die, das = see; ein, eine, ein = üks!) Pääle selle on kõnekäänud ja mõtted sagedasti karwu pidi ümber kistud ja tõlkele Saksa keelest Saksa keele ja Wene keelest Wene keele maik juurde pandud, mis muidugi Eesti keele mõtte järele ei ole, sest iga keel tuleb enese loomu järele tarwitada, muidugi ka Eesti keel. Ka ei osata sagedasti wahet teha, mis on „ehtima ja ehitama, walima ja walitsema, pärima ja pärandama“ jne., mis küll ka alguslises kõnes wõib juhtuda.
Kui ümberpanija wõi ümbertegija andeline inimene on, siis wõib, nagu üteldud, ümberpanek wõi ümbertehtus ilusam ja tuumakam olla, kui kirjatöö alguskeeles, olgu ka lugu enamasti ümber pööratud. Niisugune tubli ja kõrgeandeline ümberpanija ja ümbertegija Saksa keelest on Eesti keeles Karl Eduard Malm, Rapla kihelkonna kirikuõpetaja. Tema on sündinud küünlakuu 10. päewal 1837, oli aastatel 1854 kuni 1856 kodukoolitaja Amblas Eestimaal, hakkas 1856 Tartus keeleteadust ülikoolis studeerima, aga sai pea usuteaduse jüngriks ja tegi 1860 kirikuõpetaja-ameti kandidaadi eksami ära. Siis oli ta Kambjas jälle kodukoolitajaks, pärast ka Tapal ametis, sai 1864 Eestimaal õpetaja-abiks ning aastal 1865 Rapla kirikuõpetajaks, mis ametis ta weel 1897, mil seda kirjutame, on. Selles ametis waliti ta 1878 Lääne-Harju praostiks ja 1886 ka Eestimaa konsistoriumi assessoriks.
Nagu ta elulugu näitab, on ta ikka eestlaste maal ja seas elanud, selle pärast oskab ta ka wäga hästi Eesti keelt ning on tal rohkesti keeleannet. Tema on paljugi Saksa keelest Eesti keelde ümber pannud ja ümber teinud, ja need ümberpanekud ja ümbertehtused ei ole mitte nõrgemad ega wiletsamad kui Saksa alguskirjad, waid on enamasti sellesama wäärtusega, mõned ka weel ilusamad kui nad Saksa keeles oliwad. Tema on õpetlisi kirjatükkisid ja jutukesi Saksa keelest Eesti keelde ümber pannud. Hää hulk Saksa luuletusi on tema osawal ümbertegemisel nõnda Eesti kirjanduse osaks saanud, nagu näituseks Shakesper’i tööd Tieck’i ümberpanemisel Saksa kirjanduse osaks on saanud. Malm on ju ise ka luuletaja, kellel hää anne ja õrn tundmus on. Tema mõistis luuletusi nõnda tunda kui nende luuletajad, aga mõistis nendele ka Eesti nägu ja koort anda. Ta wõis seda, sest et ta Eesti keelt oskas ja rahwa loomu tundis. Tema õpetlikud kirjad on hääs keeles kirjutatud ja palju loetud. Suuri koosolewaid kirjatöösid ei ole ta minu teada mitte teinud. Tema kirjad on mitmes koguraamatus laiali. Nõnda leiame jutustawaid palasid raamatus „Wana ja uut“, siis aga ka koolilugeraamatus „Laulud ja lood“. Tema luuletusi leiame neissamades kirjades nagu ka noodiraamatus ülekirjaga „Laulud nelja healega.“ Ka on J. Kunder osa tema salmikuid oma kirjakeses „Eesti kirjandus koolile ja kodule“ üles wõtnud. Iseäranis rohkesti on Malm waimulikka laule luuletanud, nõnda nimelt salmikuraamatus „100 laulu“ ja weel pärast sagedasti. Ka uude Eesti kiriku-lauluraamatusse on mõnigi tema luule wõetud.
Ümber tehes on Malm kõigest end eemale hoidnud, mis eestlasele raskem wõis mõista olla. Nõnda näituseks pani ta Saksa luulde „Es wuchs in unserm Garten ein grüner Lindenbaum“ Eesti keelde „Üks kask meil kaswas õues just maja ukse ees“. Et pärnapuu eestlaste maal harwem leida on kui kask, siis wõttis ta kase pärna asemele, mis Saksa keeles oli. Keel Malmi ümbertehtustes on soraw ja sile ning lõbus lugeda. Ta tarwitab kõnekäändusid rahwa suust. Nii pani ta Saksa luulde „Zu Straßburg auf der Schanz, da ging mein Trauern an“ Eesti keelde igatsuse lauluks wõõral maal „Mis teen ma waene mees siin wõõra rahwa seas!“ Saksa luule „Morgen müssen wir verreisen“ on tema ümbertehtuses „Homme tuleb teele minna.“ Kõnekäänd „tuleb — minna“ on süda-Eesti oma. Kahju on, et Malm oma kõrgete annetega mitte rohkem alguslist kirjatööd ei ole teinud; see oleks temal wissisti wäga õnnistunud. Kirjawiisis käib Malm Wiedemanni teed, kes aga õieti ühtegi kirjakeelt luua ei ole tahtnud, waid üksnes murdeid uuris ja üles pani.